Pauline ema külaskäik

Helistas Pius, meie kiriku katekist. Tema kõned on alati seotud mõne kiriku projektiga. Sageli tegin meie kiriku jaoks liturgiliste kavade kujundusi ja vahel ka temaatilisi rippkangaid. Pius oli minu kontakt kõigi nende projektide puhul. 

Seekord aga oli kõne mu kasutütart Pauline puudutav.

“Kas Pauline on kodus? Las ta tuleb kiriku juurde. Ta ema on siin.”  oli Piusil üllatav teade.

“Kas ta päris ema või ta kasuema?” täpsustasin. 

Pauline isal oli kaks naist. Pauline ema oli tema esimene naine, kellega tal oli kaheksa last. Pauline ema ja ta isa on mõlemad Samburu  rahvusest. Pauline isa, nagu paljud Samburu ja Maasai rahvusest mehed, töötas valvurina. Samburud ja Maasaid on samast kultuuri- ja keelerühmast rahvused. Maasaid elavad Suure Riftioru (Great Rift Valley) lõunapoolses osas ja Samburud põhja pool. Mõlema suguharu mehed peavad ennast meheks välja võitlema, tappes paljaste kätega täiskasvanud lõvi. Kui paljude tavaliste inimeste igapäevaste kaasaskantavate esemete hulka kuuluvad näiteks võtmed, taskurätik ja mobiiltelefon, siis Maasaidel ja Samburudel on nendeks esemeteks tugeva puu oksakohast tehtud nui, käsivarre pikkune oda ja kahe käelaba pikkune nuga. See varustus ripub neil vööl, mis on kindlalt kinnitatud tuules lehvivate punastest kangastest rahvariietele, shukale. Maasai shuka  on üks Kenya, kui maa, tunnuseid. Arvestades julgust, mida nõuab lõvile paljakäsi lähenemine ja siis ka ellu jäämine, ning üldist ettevalmistust, mida saavad Maasaide ja Samburude poised üles kasvades, ja nende tavavarustust, on nad Kenyas usaldatud valvurid. Valvurina saab aga tööd  enamasti igal pool mujal, aga mitte Maasaide ja Samburude oma kodualadel. Nii ka Pauline isa töötas Mombasas ja Nairobis ning kosis omale sealt teiseks naiseks Kamba naise. Neil on koos neli last. Kumb neist naistest siis oli ootamas kiriku juures?

“Pauline oma ema, Samburu!” kinnitas Pius. Saatsin Pauline teele ja jäin uudishimulikult ootama. Ma polnud kunagi varem Pauline enda ema kohanud. Peagi kuulsin mööda teed lähenemas Pauline juttu ja naeru. Väravast sisse tulles teatas Pauline, et ta ema olevat arvanud, et ta on lihtsalt mõni muu tüdruk kes oskab Samburu keelt ja polevat teda ära tundnudki. Ta ei suutnud uskuda, et tema oma väike haige tüdruk, kes vaevu suutis kõndida, on sirgunud pikaks nägusaks neiuks. Pauline oli oma emaga peaaegu sama pikk. Ta ema Regina aga oli väga kõhetu. Kriipsujukulikult kerge, õhukese lihasega kehatüüp on Suure Riftoru rahvastele geneetiliselt looduse poolt antud ja eluraskused rõhutavad seda veelgi. Samburudele omaselt kandis ta lugematut hulka helmestest kaelakeesid ja käevõrusid. 

Regina vabandas, et tuli tühjade kätega. Ta oleks tahtnud tänutäheks mulle tuua kitse, aga sõit oli liiga pikk, et kits sellele vastu peaks. Kitsel on vaja rohtu süüa, aga bussiga sõitmine seda ei võimalda. Sukuta Marmarist, kus Pauline kodu oli Maralali lähedal, on Nairobisse 400 km. Ühistranspordiga sõites läheb selleks sageli kaks päeva. Tee on osaliselt vaid tolm, mis on kivide vahele pidama jäänud. Bussi nime kannab sellises piirkonnas veidi umber ehitatud pikap. Pikapi kastile on peale ehitatud katus ja küljed, kasti kummasegi serva on kinnitatud puupink. Inimesi istub pingil nii palju kui vähegi mahub. Kui pingid on täis, küürutavad järgmised reisijad katusest kinni hoides pinkidel istuvate inimeste jalgade vahele jäävas ruumis. Teel Nairobisse tehakse mitmeid kümneid peatusi, võttes peale reisijaid, parandades katki läinud kummi, tehes metsapeatusi. 

Sättisime Reginale Pauline tuppa madratsi maha. Nende juttu ja naeru kestis öösse veel kaua.

Hommikul läksid lapsed kooli ja jäime Reginaga kahekesi. Küsin ta laste järele, koduloomade arvu ja kliima kuivuse kohta. Need on küsimused, mis avavad tee tõsisematele teemadele. Küsin siis, kas ta on tagasi oma mehe juures. Pauline oli rääkinud, et mõned aastad tagasi oli Regina läinud oma abielukodust tagasi oma vanemate koju. See on tavaliselt märk lahendamatutest lahkarvamustest abielus. Arvasin, et selleks oli ehk teise naise saabumine, või et teine naine oli väljastpoolt nende oma rahvust, või et teine naine oli liiga võimukas ja surus Regina oma kodust välja. Pauline oli rääkinud, et tema kasuema on tugeva sõnaga ja kange tahtega naine. Aga vastus oli hoopis teine.

Regina oli olnud juba pikka aega abielus ja neid oli õnnistatud paljude lastega. Lapsed olid tublid, aitasid ema ja hoolitsesid üksteise eest. Ja siis suri kõige noorem, alles rinnalaps. Seda juhtub ikka. Samburu piirkond on üks kõige kõrgema alla viie aastaste laste suremusega alasid. Puudub puhas vesi, isegi porist vett napib pea aastaringselt. Ööd on sellel kõrbelähedasel maastikul külmad, päevad kuumad ja tuulised. Riided katavad vaid olulisi kehaosasid, sest vaesus on tõeline. Kolme-nelja aastased lapsed hoolitsevad alla aastaste õdede-vendade eest. Vanemad lapsed on loomakarjadega kuival ja karmi pinnasega savannil. Emad on tihti läinud mitmekümne kilomeetri kaugusele asulasse lootuses saada hädaabina tulevat jahu.  Peredel pole raha sularahana, mitte shillingitki. Kui keegi haigestub, kui on vaja lapsi kooli saata, siis tuleb leida ostja, kes annaks mõistliku hinna mõne kitse eest. Sellise elukorraldusega ei suuda alati tagada kõigile lastele haridust,  tervist, sööki ja elu. Peavarigi on puuokstest punutud ja lehmasõnnikuga vooderdatud onn. Regina jäi varsti uuesti lapseootele ja sünnitas. Õige peatselt suri vastsündinu. Pauline oli juba haige ja hakkas kaotama oma jõudu. Regina, kuulates uskumusi ja traditsioone, otsustas, et tema ja ta üsa on ära neetud. Ta pidi päästma oma lapsed ja pere suuremast kaost. Temale ainus teada olev lahendus oli minna tagasi oma vanemate juurde. See oli ainus võimalus, et ta ei jääks uuesti rasedaks ja ei tooks ilmale taas surevat last. Kui jutud Pauline haiglasse minekust ja võimatuna tunduvast paranemisest Regina vanemate koju jõudsid, sai ta tagasi usu endasse. Ta oligi tõesti läinud tagasi oma abielukoju.

Kokkulepe Pauline minu juurde jäämisest oli kirja pandud ja näpujäljega allkirjastatud koos Pauline isaga. Mulle oli oluline teada, kuidas Regina suhtub sellesse, et ta vanim tütar on Nairobis koolis ja mitte omale väärilist pruuditasu teenimas Regina juures kodus. Paljudes maapiirkondades on vaesetele peredele suureks abiks meheleminevad tütred. Peigmehe pere maksab hea, virga ja aruka pruudi eest mitu lehma ja kitse. Regina räägib: “Sa oled nagu mu õde. Sa oled isegi parem kui mu õde. Siis kui mu laps oli haige ja tal oli vaja abi, ma ei olnud temaga. Sa hoolitsesid mu tütre eest. Ma olen sulle tänulik. Sa võid Pauline oma juurde jättagi. Ma ei saa sind iialgi piisavalt tänada”. Siis seletab ta veel, et just see kits, kes ei oleks suutnud vastu pidada kahe-päevasele reisile, oleks olnud vajalik, et seda tänu väljendada.

Vaatan Reginat lähemalt. Saabudes oli tal seljas siniste ja kollaste lesode kombinatsioon. Lesod on shuka naisteriiete versioon. Nad on pehmest ja kergest materjalist, sageli huvitava trükitud mustriga ja vanasõnadega varustatud kanga jupid, mida naised suurepärase oskusega endale umber kinnitavad. Mu mees rääkis, et naine ei tohi kunagi kodust välja minna ilma lesota, olgu see või käekotis volditult kaasas. Tal oli õigus. Isegi tavalise läänepärase riietuse juures kulub see marjaks ära, kasvõi tuule eest rätikuks, päikse eest varjuks, murule istumiseks, või kohvikus õnnetult ümber läinud tee pleki katteks. Regina kandis alati erinevaid lesode kombinatsioone. Pauline pakkus talle küll oma kleite, aga Regina pani ikka kõigele veel ka leso peale, nähes välja traditsiooniline ja kaunis. Regina aga näeb noor välja, vaatamata kümne lapse ilmaletoomisele ja raskele elule karmis kliimas. Pauline on Andreasest vanem. Paulinel on ka vanem vend. Siis peaks ju ka Regina minust vanem olema. Muidugi on mu mõtlemine vale, euroopalik. Ta abiellus kindlasti 13 -14 aastaselt nagu on nende kandis tavaline. Liites numbrid kokku, saab mullegi üllatusena selgeks, et Regina on praegu ilmselt 30 aastane. Euroopalikult tahaks isegi öelda, et tal läks hästi, et ta mees ei olnud temast 20 kuni 40 aastat vanem. Samas, vaadates Regina vaatenurgast, oleks vanem mees olnud ehk ka jõukam ja võimaldanud Reginale ja tema lastele paremat elu. Mida rohkem naisi, kes kõik mehe kodus tööd vihuvad teha, seda parem ja lihtsam elu kõigile ja seda suuremad lootused ellu jääda.

Paar päeva pärast Regina saabumist küsis Pauline minult oma ema jaoks kõhurohtu. Ehmatasin, et kas tal on talumatus mõne toidu suhtes. Olime  ju kõik söönud sama sööki ja teistel kõigil olid kõhud korras. Järgnevaks vestluseks ei piisanud minu ja Regina kokku lapitud suahiili keelest. Pauline tõlkimise abil sai asi aga selgeks. Regina nimelt sööb kodus siis kui sööki on. Teel Nairobisse ta ei olnud söönud kordagi. Nädal enne seda oli ta söönud kahel päeval. Nädal enne ta arvas, et ta oli söönud ehk kolmel päeval. Muidugi tähendas see, et ta oli noil päevadel söönud ühe toidukorra näiteks keedetud maistõlviku või kulbitäie leemes keedetud ube. Meie juures oli ta juba mitu päeva söönud kolm korda päevas korraliku kõhutäie. Regina organism ei olnud sellise toidukoormaga harjunud.

Regina, nagu ka ta mees James, ei olnud kunagi koolis käinud. Nende esiklaps Steve on keskkoolis. Samburusse jäädes poleks Pauline kunagi kooli jõudnud. Tema noorem õde, kes on juba 10-aastane, on endiselt loomakarjus ja kooliharidust ei paku talle keegi. Regina ja Jamesi kodus on ainuke lugeja Jamesi teine naine. Kamba suguharul on koolis käimine harjumuspärasem kui Samburudel. Pauline ja ta ema jutud koduste sündmuste kohta ei lõppe eales. Milline kits sünnitas kaksikud. Kellele lastest milline kitse poeg saab. Milline naabrinaine käis Nairobis ja kuidas ta tänavatest ei saanud üle, sest autosid aga tuli ja tuli. Kust poolt elevandikari viimati läbi käis. Jutu vahele õpetab Pauline oma emale tähti. Paar aastat tagasi ei osanud Pauline ise ühtegi tähte. Nüüd loeb ta soravalt nii suahiili kui ka inglise keeles. Regina usub, et kui ta tütar sellise raske asja nii kergelt on ära õppinud, siis on ta temal lootust. Vaatan, kuidas ta uurib tähti lasteraamatus ja püüab neid paberile kirjutada. Regina osavad näpud, mis teevad kauneid klaashelmestega kaelakeesid, hoiavad pliiatsit üsna kohmakalt. Kui kirjutamine ei laabu, otsib ta sahtlist välja klaashelmed, mida Pauline koduigatsuse peletamiseks sageli tamiili peale ajab. Ta istub maas, jalad sirgelt ees, helmed süles leso voltide vahel. Regina oskab teha väga kauneid ja keerulisi mustreid, kujundeid ja kaunistusi. Kui ta hakkab koju minema, ostan talle kaasa kotikesi lahtiste helmestega. Regina takseerib neid põhjalikult ja küsib hinda. Ta tahab teada, kas Maralalis kohalikul turul tõmmatakse tal nahk ülekõrvade. Kahjuks see nii paistabki. Ma püüan tema pahameelt sealsete kaupmeeste vastu leevendada: see on ikkagi pikk tee transportida.

Regina sätib end taas tagasi koju minema. Pauline pakib talle kaasa riideid noorematele õdedele-vendadele, Andreas annab oma vanu kasutatud kooliraamatuid, mina annan mõned pakid klaaskomme – see kõik teeb elu lihtsamaks ja magusamaks.