Namangas oli aeg seisma jäänud

See juhtus möödunud sajandivahetuse paiku. Et Nairobi töisest miljööst välja lülituda, sõitsin ma sageli

Ajakiri Naised

Namangasse. Namanga on Kenya Tazania piiril asuv väikelinn. Selline mõnus väikelinn, kus polnud peale kahe väikese motelli, kahe vana ja lagunenud vana besiinijaama ja piiriületuse sabina mitte midagi muud. Tollel ajal polnu sells linnas isegi elektrit ja mobiilivõrku. Võibolla tundub see lugejale loomulik, et Kenyas, võI siis Aafrikas üldiselt polegi ehk elektrit, rääkimata mobiilvõrgust sajandivahetusel! Tegelikult on Nairobi ja teised Aafrika surlinnad väga kosmopolitaansed ja iga pea iga läänelik elulaad on igati ootuspärane. Seega oli Namanga siis suur erand, arvestades tema strateegilist asukohta piiril.

Motell, kus ma alati ööbisin oli ehitatud kolonjaal ajal. Valgeks lubjatud kämpingumajakesed olid puulaastust katustega. Selle omanik oli endine Maasai hõimust poliitik, kellel oli kaheksa naist. Tema üks poegadest, Bernard nime poolest, majandas isa hotellikest. Hotelli taga oli mägi. Kenya mõistes küll pisikeküngas, aga eestlase mõõtest kakskorda kõrgem kui suur munamägi. Mööda künkakese külge jooksis alla värske allika vesi, moodustades jalamul tiigi, kus oli mõnus ja värskendav ujuda. Varahommikul künka otsa ronides nägi tipust Kilimanjarot.

Kord Namangasse jõudes avastasin motelli restoranis eest ühe teise Muzungu (Kenyas kasutusel olev üldine termin kõigi valgeneheliste kohta) naise – see oli Nora. Viiekümnendates energiline Holandlanna, oli kolinud Kenyasse elama kui oli vaid 17 aastane, et abielluda oma elu armastusega, maasai sõdalasega. See abielu küll kestma ei jäänud, aga Nora kohanes Maasaide eluoluga niivõrd, et ta eelistas nendega koos elada lihtsat loomakasvataja elu. Olles elanud üle kolmekümne aasta Kenyas, pole Nora kunagi elanud Nairobis ja peab linnalikku elu tüütuks ja tülikaks. Nora kannab maasaide rideid – värvilisi kangaid, mis on osavalt ümber keha seotud ja suurt hulka helmestest kaelakeesid ja käevõrusid. Ka tegeleb ta, nagu kõik maasai naised, kaelakeede ja helmeste müümisega. Kuna ta on paremini haritud, kui enamus maasainaisi, kes on suisa kirjaoskamatud, saab ta müüa oma käsitööd paremate hotellide suveniiripoodidele ja mitte teeääres turistidele, nagu muud maasai naised. Pärastlõunati istub Nora maja ees kivi peal ja sööb röstitud maapähkleid – üks Kenya lemmikuid snäkke. Nora aga ei söö neid üksinda. Iga paari minuti tagant hüppab maja katuslet talle sülle mõni rohepärdik ja võtab Nora peost omale paar pähklit. Mäned on isegi nii julged, et kui Nora paneb pähkli oma huulte vahele, võtavad ka sealt.

Noraga on mõnus istuda ja mast ja ilmast juttu puhuda. Parasjagu kaalub Nora, kas peaks hakkama tõsisemat suhet Bernardi isa autojuhiga, kes muidu on igati noobel mees ja hoolitseb oma nelja naise eest päris hästi, aga kui ta jagab aega oma nelja naise ja pidevalt eemale viiva töövahel, tunneb Nora, et tema jaoks aega võib tulevikkus nappida.

Namangas jääb aeg just kui seisma, sinna minek oli nagu aastakümneid tagasi minek, nagu timetravel. Kord küsisin Bernardilt kuidas ta muu maailmaga ühendust peab. Ta viis mind oma hotelli vastuvõtu ruumis oleva suure vanaaegse puidust ja varbadega vastuvõtu letti taha. Seal see oli seina peal! Vändaga telefon!! Sajandivahetusel oli Namanga Kenyas ainuke linn, kus veel eksiteeris telefonialajaam, kus istus tädike, kes tõstis pistikuid seinas olevatesse aukudesse vastavalt sellele, kellega sooviti rääkida. Nüüdseks on see muuseumi-laadne elamus kadunud. 21 sajand on jõudnud ka sellesse kolkasse.