Kriisiajaks ettevalmistumas

Riigikohtu esimees avalikustas selle kirja

olemasolu sellel nädalal pressikonverentsil

öeldes, et ta ei mängi nende meeste reegleid

mööda, olles samas selgelt pinges

Vanas heas tsiviilõppe tunnis rõhutas õpetaja, et alati peab inimesel olema kuu jagu toidukraami kodus olemas. Peab olema käekohver valmis pakitud kõige olulisega. Peab olema teada, kus asub kõige lähem varjend, kuhu alarmi kõlades rutata. Ka õppisime erinevate rünnakute ohte ja omapärasid ja kuidas ennast kaitsta. Keegi ei võtnud õpetust tõsiselt. Kokkuvõteks nentisime, et kui peaks kõlama hoiatav sõnum tänavatel ripuvatest valjuhääldajatest (kas need olidki seal??) piisab, kui tõmbad ümber voodi lina ja paned plekk ämbri pähe ja sammud 2. Keskkooli lähedale varjendisse (huvitav, mis sellest on saanud??). Olime seal õppuse käigus ka ekskursioonil käinud ja see oli ainuke, mida me teadsime. See oli aastal 1985 Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Ohuks oli tuuma- või keemiarelva rünnak.

Ligi 30 aastat hiljem ... Nairobi. Oht – rahutused, kodusõda, valgetele inimestele suunatud rünnakud.

Mu ees on kolmeteist leheküljeline kriisiaja nõuannete, kontaktide ja oluliste nimekirjade buklet. Erinevalt koolitunnist, kus saime teada, et peab olema pakitud kohver, tean nüüd ka mis peab olema selles kohvris ja on ilmselge, et kui ma seda nimekirja täht tähelt järgin, käekohvrist üksinda ei piisa. Olen varunud kuivaineid, mis loodan, et on piisavad mulle ja mu tütrele 3..4 nädalaks. Kenyale eripäraselt sain täna tuttavalt vanaproualt kuivatatud puuviljad ja köögiviljad. Viimastel nädalatel on Nairobi ületanud kolmekümne aasta kuumarekordi. Ülikuumad ilmad (päevane toatemperatuur 26 kraadi) on valmistanud kõrge kvaliteediga, heade säilimisomadustega ja kauni värviga tooted. Ka on mul 50 liitrit joogivett juhuks, kui Nairobi linna vesi on mürgitatud (sellekohane hoiatus väljastati 2008 aasta rahutuste ajal). Lisaks veel antibiootikume, palaviku- ja malaariaravimeid, köhasiirupit ja allergiarohte (tolmused teed põgenemisel!!).

Pojalt saadud leivaküpsetamise raamat on aukohal, sest just leiva ja saia puudumine poelettidelt ka pärast poodide avamist oli üks keerulisemaid probleeme eelmiste rahutuste ajal. Tookord küpsetasin elu esimese saia, saiapätsi, mida sai viiludeks lõigata ja võileivana süüa. Olen välja töötanud kriitilise piiri, millal pean lahkuma kindlusest s.t. kodust ja evakueeruma Kenyast turvalisse naaberriiki. Mul on kaardid kõrvalistest teedest et mitte-sõjakate rahvaste territooriumite kaudu kõige kiiremini riigipiirile jõuda.

Mina tegin suurema osa ostusid ja valmistasin ette plaanid, kaardid kolm nädalat enne valimiste algust. Osad mu sõbrad alles räägivad, mida nad kavatsevad osta, samas tuletades ahetades meelde, kui kõrgeks hinnad tõusid eelmine kord nendes vähestes poodides, kus oli riisi, jahu. Osad mu sõbrad lihtsalt nearavad ja ütlevad, et neil on usku, et kõik läheb rahulikult ja mingeid varusid polegi vaja.

Ka mina loodan, et juba kümne päeva pärast saan naerda enda ja oma üleplaneerimise üle. Kujutan ette, kuidas ma pisitehasele sarnaselt panen purkidesse õli ja maitseainetega päikesekuivatatud tomateid delikatessina müügiks ning ei pea toidupoes käima ülejäänud kuu, sest kõik on kodus olemas. Elame näeme. Siiski arvan, et ehk on kasu nõukaaegsest tsiviilkaitsest… ja printsiibist .. "usalda, aga .. varu tagavarasi ..."

Mida ma arvan Minu Keeniast

 Mida me näeme sõltub sellest, mida me otsime - John Lubbock

Eelmise aasta detsembri esimestel päevadel kirjutas mulle üks noor Kenya arhitekt Ameerikast. “Tere hommikust” algas ta kiri. Eesti keeles tervituse ja kirja põhjuseks oli tema Tallinnas elav tüdruksõber, kes parasjagu luges raamatut “Minu Keenia”. Noorhärral oli vaja veenda Tallinna preilit endaga koos Kenyasse kolima. Tema väljavalitu kujundas oma arvamust armastatu kodumaast ja selles mängis rolli äsja ilmunud raamat. Kas see on tõepärane kuvand Kenyast? Kas see avaldab positiivset mõju ja aitab tuua uue eestlase Kenya multikultuursesse ühiskonda? Need olid küsimused, mis kumasid läbi kirjaridadest.

Ma ei osanud vastata. Ma ei olnud raamatut lugenud. Aastate jooksul, mis ma olin Kenyas elanud ei olnud ma kunagi kohtunud Janikaga. Olin temast kuulnud kahel korral teistelt eestlastelt. Ma ei teadnud muud, kui et ta oli vabatahtlikuna Lääne Kenyas. Mind jäi painama küsimus, mida ta küll võiks Kenyast kirjutada?

Siis saabus päev, kui sain kätte “Minu Keenia” raamatu ja asusin õhinaga lugema. Õhin kadus peagi. See oli raske raamat lugeda. Raske emotsionaalselt. Selle lehtedelt vaatas vastu lootusetu, kurb, elus kaotaja, nälginud, puudust kannatav, paljust ilmajäetud, tulevikuta inimene. Ta vanus, nimi,ja detailid varieerusid peatükkide vahel, aga mitte ta situatsioon elus. Kas see on Kenya inimene? Kas see on Kenya?

Ei, ei, ei!! See ei ole Kenya!! … Jah, … see tõepoolest on Kenya …

See EI OLE Kenya. Kenyas on väga palju, erinevaid tahke, elu külgi lisaks külaelule. Kenya on suur, rikas ja mitmekesine maa. Valdav enamus Kenya inimesi saavad oma eluga hakkama. Nad pole tingimata rikkad, varaliselt, aga nad on rõõmsad ja tänulikud selle eest, mis neil on. Selleks sageli on hea, toetav perekond ning võimalus üksteise eest hoolitseda, kasvatada üles järgmine põlvkond, kellele soovitakse paremat, ilusamat, lihtsamat ja rikkamat elu. Kenyalased on alati valmis abistama teisi. Ma ei tea ühtegi kenyalast, kes ei toetaks regulaarselt rahaliselt mõne onu või tädi lapselapse haridust, mõne töötu sugulase pere söögi eelarvet, tõbise või viga saanud sugulase või sõbra haiglakulusid, või kes poleks võtnud mingil ajal oma katuse alla kuudeks või ka aastateks sugulasi ja nende lapsi, jne. Kui korjatakse saaki jagatakse seda nendega, kel on vähem, kellele on vaja anda. See on kenyalase elu tavaline osa. Ja see on, mis annab kenyalastele jõu tõusta hommikul ja otsida võimalusi, luua lahendusi, mis töötavad siin ja olla selle kõige juures õnnelik, ja nautida elu.

JAH, Kenyas on palju peresi, kelle jaoks regulaarselt terve pere toitmine on keeruline. Nendest paljude jaoks suisa võimatu. Olen käinud Rotary projektidega erinevates Kenya nurkades, vaesetes kodudes. Küsin sageli näha, mis on köögis söögipoolist - sealt vaatab vastu katel, mille põhjas on vaid tassijagu maisikörti, millest peab saama söönuks mitme lapseline pere. On väga palju lapsi, kes ei saa kooliharidust vaatamata “tasuta” algharidusele, osalt finantsilistel põhjustel, osalt kultuurilistel põhjustel. Kvaliteetset arstiabi ei suuda endale lubada suurem osa Kenya elanikest. Janika mainib mobiili ja jalgratast, mis ei töötanud. Apteekrid müüvad, silmagi pilgutamata, tablette, teades, et nendes pole tegelikult toimeainet. Korrupeerunud ühiskonnal, nagu Kenya, polegi lootust. See ongi tulevikust ilma jäetud.

Janika raamatu kõige suurem roll, minu meelest, on luua eestlaste jaoks pilt vabatahtliku maailmast. See töö nõuab suuremat Inimest, kui paljudes meist, ka kõige parema tahtmise juures, leiduks. Jagada raha, mis on suure töö ja vaevaga kogutud, see raskus, mis tuleb hinge, kui kõik tahavad ja kõigile ei jagu ja samas teades, et need inimesed, kes küsivad veel ja veel on võimekad, andekad, targad, oskuslikud, suutlikud. Kenyas on palju juttu ohtlikust välisabisõltuvusest. Kuhu siis tõmmata kriips, et olla vastutustundlik annetaja?

Ka annab see raamat võimaluse vaadata kõrvalt oma elule ja mõelda omaenda väärtustest ja prioriteetidest. Kaugel võõral maal oleva inimese, lapse kannatused, valu ja probleemid on toodud eestlase koju. Kuidas eestlane sellele reageerib? Kas see pilt on veenev ja mõjuv? Huvitaval kombel tean juba inimesi, kes on leidnud selle raamatu lugemise järel oma pere kõrvalt võimaluse võtta vastutus mõne lapse tuleviku eest Shiandas. Kas vastutus koolihariduse eest annab sellele lapsele võimaluse saavutada iseseisvus?

Lõpetades Janika raamatu lugemise, ütlen, et Kenya on ikka veel rääkimata lugude maa. On väga palju lugusi, õnnelikumaid, värvikamaid, rõõmsamaid, ilusamaid, lõbusamad, imelisemaid, rikkamaid, kirjeldamaks Kenyat ja Kenya avatud, heatahtlike, uudishimulikke, aupaklike, nalja- ja naerulembeseid inimesi.

Preili Tallinnast leiab kindlasti selle, mida ta siia otsima tuleb, mis iganes see ka ei oleks – Kenyas on kõike.

In English with comments

Kuidas riietuda Kenyas

Mu poeg sündis Eestis, aga kasvas üles põhiliselt Kenyas. Tema ja ta lapsepõlv, kohanemine elus ja maailmas ning minu soov anda konservatiivset, traditsioonilist ja minu valitud kasvatust oli üks tugevaid mõjutajaid minu Kenyasse elama tulemisel. Mõned aastad tagasi lõpetas ta keskooli ja läks Eestisse õppimist jätkama. Ja siis jõudis kätte kevad. Maast kadus lumi ja tüdrukute seljast riided. Mu poeg sai vist kultuuri shoki ja nentis, et Kenya vanaemad ja vanemad saaksid kõik südamerabanduse, kui nende lapsed käiksid nii moodi riides. Kenya mõistes käivad Eesti noored soojal ajal alasti ringi. Kas see pole paradoksne, kui Kenyas käivad mõned rahvad ikka veel päris alasti ringi??

Turkana tüdrukud

Riides käimine, jalanõude kandmine ja selle olulisus on kenyalaste jaoks koonjaallaegse tähendusega. Mu sõpradel, kelle lapsepõlv jäi kuuekümnendatesse aastatesse, on palju jutte sellest, kuidas nende kooliõpetajad rõhutasid riietuse korrektsust, näidates ise inglasest härrasmeestena ette väga perfektse eeskuju. Ebakohaselt riides käimine, paljajalu käimine tähendab n.ö. matslust, hariduse puudumist, arengust eemal olekut ja muidugi ka jõukuse puudumist. Kui mu tütar oli alla aastane ei kandund ta kunagi jalanõusid – hea soe ju ja lapse jalg ja tasakaal areneb paljajalu paremine. See oli Kenya inimeste jaoks häiriv, see segas neid niivõrd, et minust ja mu paljajalgsest tütrest räägiti pereringides. Kuulsin tagasisidet oma sõbralt Mary-lt, Kenya Suursaadikult UNESCO juures.

„Kadri, kuulsin, et sa käisid Mbeeres. Aga kuidas sa ometigi oma lapsele midagi jalga ei pane??“ Olime Rotary klubiga teinud tema kodukohas, väga kuumas, kuivas ja sügava põhjaveega piirkonnas puurkaevu. See oli üks n.ö. minu projekte, kus käisin ise kohal palju kordi ja alati oli ka tütar kaasas. Kui oli puurkaevu tähtis avamistseremoonia olid kohal selle piirkonna juhtivtegelased, nende hulgas Mary vend, endine parlamendiliige ja mõjukas poliitik, kes ilmselt andis edasi suurürituse üksikasjad. Mary enda lapselapsed nägid tohutut vaeva, et klantsivate kingadega käima õppida. See on haritud, arenenud, kesk- ja kõrklassi vanemate poolt praktiseeritav piin oma lastele.

Mis aga tõi just tänaseks teemaks riietuse oli järgnev video tänasest uudisest

Selle naise viga oli, et tal oli seljas miniseelik....

Kenya naine peab selleks, et saavutada teiste lugupidav suhtumine, riietuma korralikult. Tal peab olema muidugi aluspesu. Sageli koosneb aluspesu aluspükstest ja siis veel ka põlvini ulatuvatest poolretuusidest. Slummi piirkondades soovitatakse isegi neid poolretuuse mitu paari panna – aitab võita aega, et pääseda vägistaja käest. Siis kindlasti alusseelik või kombinee ning muud riided. Seelikud ja kleidid peavad ulatume üle põlve. Üldiselt ei ole ka sobilik kanda peenikeste õlapaeltega pluuse. Kenyas on ka palju naisi, kes ei kujuta elus ette, et nad võiksid kanda pükse. Püksid on meeste rõivastus! Üks sellise vaatega inimesi oli mu kadunud mehe noorem õde. Kui olin esimest korda Kenyasse tulemas ja valisin kinke, mida kaasa võtta, küsisin oma mehelt Ruth-i suurust, et talle osta tekaspüksid. Ruth on minu vanune. Olin üllatunud, kui me mees seletas, et Ruth, siis 20 aastane, Nairobis kõige paremas tüdrukute gümnaasiumis õppiv tütarlaps ei kanna põhimõtteliselt mitte kunagi pükse!! 

Meestel on muidugi, sõltumata temperatuurist ja päikesest, alati vaja panna selga ülikond, eelistatavalt kolmeosaline ülikond. See on ainuke, mis upitab neid arenenud maailma tasemele. Seda teavad kõik, alates kontorikullerist kuni tipp juhtideni. 

Siis on muidugi kingad. Kingasid ei tohi lihtsalt niisama kapist võtta ja jalga pista. Igal hommikul on vaja kingad korralikult viksida. Seda õpetatakse lastele esimesest klassist alates ja seda toonitavad sagedased kingaviksi reklaamid. Kui kontoritöölised jõuavad linna, astuvad nad läbi kingaviksija juurest enne kui sisenevad kontorisse – teel on ju kindlasti viksitud kingadele tolmu laekunud! Nairobi ja teiste Kenya linnade tänava äärtes on suured punased kingaviksimis ärid, kus vilunud kätes saavad ka kõige porisemad jalanõud mõne minutiga rõõmsa näo pähe. Ka päeva jooksul on vaja kingade välimust värskendada ja taas veerevad 20 shillingilised kingaviksijate kukrutesse.

Kas need riietumisreeglid ka käivad eurooplaste kohta? Kuigi ma hiljuti soovitasin ühel oma külalisel kotti tagasi panna paari (Kenya mõistes!!) superlühikesi pükse, on see rohkem maitse, austuse ja kohalikust kultuurist aru saamise küsimus. Kenyalane on aastakümnete vältel näinud palju turiste. Neil on selge, et tänapäeva eurooplane ei riietu ülikonda, vaid heledatesse lühikestesse pükstesse ja T-särki. Nad on sageli meeldivalt üllatunud, kui näevad mind kaunist lehvivat kleiti kandmas, sest nad on mõistnud, et eurooplased käivad linnas ringi riietes, mida kenyalased ei suudaks ka kodus, oma pere ringis kanda.

Miks siis see naine selles reporteri video alasti kisti? Lihtne põhimõte. Kui tahad näidata rohkem, kui kultuuriliselt lubatud, siis näita juba kõike! Selliseid intsidente ei juhtu sageli, kord paari-kolme aasta tagant. Ja kuidas Turkanad, kes riietuvad ainult külaliste puhuks (ja siis ka vaid looma nahkadesse) hakkama saavad? Nad jätavad selle osa oma kultuurist Turkana järve äärde. Jõudes Nairobisse riietuvad nad nagu Nairobi nõuab.

Ekwee Ethuro, Turkanat esindav parlamendisaadik on üks terasemaid poliitikuid

Natuke koolidest

Viimased kaks nädalat on olnud väga olulised Kenya gümnaasiumisse astuvatele lastele. Kuivõrd Kenya kooliaasta kattub kalendri aastaga, hakkas jaanuari alguses uus kooliaasta. Klassid algasid kõigile, välja arvatud gümnaasiumi esimese klassile. Enne kui jätkan, seletan veidi Kenya kooli süsteemi. 

Siin on kasutusel n.ö. 8-4-4 kooli süsteem. 8 aastat algkoolis, 4 aastat keskkoolis ja 4 aastat ülikoolis. Kui küsida kooliriides vastu kõndivalt väikeselt põngerjalt, mis klassis ta käib, ta tõenäoliselt vastab „Standard one“, mis tähendab algkooli esimest klassi. Algkooli esimesse klassi minnakse kuue aastaselt. Kui vanasti, kolonjaal ajal ja ka palju aastaid hiljem maakohtades, ei olnud laste vanused alati kindlad, sest lapsed sündisid kodudes, ilma ametliku kellaaja ja kuupäeva ülese märkimist, kasutati füüsilisi meetmeid, et mõõta, kas laps on valmis esimesse klassi minema. Lapsel paluti parema käega, pannes see üle pea lae, kinni võtta vasakust kõrvast. Tuleb välja, keha proportsioonide tõttu, väiksemad lapsed ei saa kõrva kätte. Nii käisid lapsed, kes liiga vara kooli kibelesid, mitu korda mõõtu andmas, enne kui neid vastu võeti. Küsimusele, mis klassis ta käib, võib teismeline õpilane vastata „Form one“, mis tähendab keskkooli esimest klassi. Niisiis, kui lõpetatakse ära kaheksas klass, minnakse uuesti esimesse klassi.

Veel lisan, et Kenyas on kaks erinevat programmi – Kenya enda 8-4-4 süsteem ja IGCSE (International General Certificate of Secondary Education). Osa koole on päevakoolid ja osa koole on internaatkoolid. Kusjuures, internaatkooli loetakse paremaks ja pere jõukust väljendavaks. Isegi kuueaastased lapsed viiakse internaatkoolidesse, kus nad saavad vanematega kokku kolm korda semestri jooksul! Muidugi on osa koole riigikoolid, aga valdav osa koole on erakoolid – loodud kirikute ja ka teiste usuliste organisatsioonide poolt ning on ka puhtal äri eesmärgil loodud eraisikute omanduses olevaid erakoole.

Jutu algusesse tagasi minnes, kaheksanda klassi lõpetajad, kes olid teinud oma algkooli lõpueksamid eelmise aasta oktoobris, said teada oma tulemused ja tuleviku jaanuari viimasel nädalal. Seekord ootas oma tulemusi 811 000 õpilast. Nädala jooksul valisid keskkoolid omale välja soovitud õpilased, kes järgmise nädala lõpuks peavad oma uutesse koolidesse paberid sisse andma. Eksami tulemuste ja vanemate rahakoti võimaluste põhjal jagatakse välja umbes 600 000 keskooli kohta, mis jätab umbes veerandi õpilastest ilma edasi õppimise võimaluseta. Riiklikud koolid, mis on juba koloonialajast saadik hea maine ja heade tulemuste poolest tuntud saavad omale kõige paremad õpilased. Need on enamasti poiste koolid (Alliance High School, Lenana School, Mangu High School, Alliance Girls High School). Kenyas saavutavad poisid paremaid tulemusi koolis, kui tüdrukud. Ka algkooli lõpueksamit sooritab suurem hulk poise, kui tüdrukuid. Ma ilmselt kirjutan varsti täpsemalt poiste ja tüdrukute soorollide ja kasvatuse erinevusest, aga siin kohal mainin lihtsalt, et kui lõppeb koolipäev ja päevakoolis käivad lapsed suunduvad koju, siis poisid kasutavad veel alles jäävaid valgeid tunde õppimiseks, kuivõrd tüdrukud peavad kõigepealt aitama koduste töödega ja alles siis, kui veel on aega, saavad koolivihikud lahti teha. Tüdrukute kodutööde hulka käib vee toomine (ainult 30% kenyalastest tuleb vesi läbi keskse torustatud süsteemi), söögi tegemiseks hagu korjamine (80% kenyalastest teeb süüa puudega köetaval tulel), söögi tegemine ja pesu pesemine. Kell pool seitse õhtul saabub pimedus. Ainult 20% kenyalastest on kodus elekter ja sageli parafiini ei tihata laste koolitöö jaoks raisata, eriti kui on tegu tüdrukutega. Käisin mõned aastad tagasi ühes maakolka koolis kooliaasta lõpuaktusel. Mulle tutvustati koolihooneid, saavutusi, säravamaid lõpetajaid läbi aegade. Nende kõige edukama õpilase (muidugi poisslaps!) keskmine hinne oli B ja kõige parema õppeedukusega tüdruku keskmine hinne oli C- (hinded on viiepalli süsteemis parim on A ja läbikukkumine on E). Seda loetakse tavaliseks ja normaalseks õppevõimeid väljendavaks erinevuseks poiste ja tüdrukute vahel.

Koolis käisin ka mina selle nädalal – mu tütre lasteaias oli lastevanemate koosolek. Ka lasteaedasid loetakse koolideks ja vaevalt rääkida oskavad 3-aastased teatavad igal võimalusel suure au ja uhkusega mis koolis nad käivad. Lastevanemate koosolekul rääkis lasteaia juhataja kuidas sellel õppeaastal kõige paremini hoida häid suhteid õpetajate, laste ja vanemate vahel. Ta tõi näiteid oma igapäeva tööst, näiteid, mida palus vältida. Siia mõned neist.

Kui laps kaotab ära kampsuni. Ta palus, et kui juhtub midagi, millega lapsevanem rahul ei ole, siis selle väljendamiseks on päevik. Tüüpiline situatsioon, kui laps tuleb teist päeva koju ilma kampsunita. Ema reaktsioon: „Lollid õpetajad ei leia kampsunit üles!“ jõuab sõna sõnalt järgmine päev läbi lapsesuu kooli. Ja kuigi lasteaed saab aru, et emadel on pingelised päevad ja õhtul on iga asi tõielik katastroof, siis on siiski parem see panna kirja päevikusse, kui vaja, kasutada punast pastakat, suuri tähti ja mitut hüüumärki, aga vältida laste ees õpetaja lolliks nimetamist.

Kodutöö tegemine. Ta teatas, et väga sageli on kodutöö vihikute vahele lisatud purgandi juppe, riisi, suppi jmt. Ta palus kodus eraldada õhtusöök ja kodutöö vihikud, kuna õpetajatel ei ole huvi laste koduse menüü vastu. Ka palus ta vanematel tähelepanu pöörata laste küsimustele, kui nad teevad kodu tööd. Ta ütles, et kui vanemad vaatavad telekat siis sageli on vestlus järgmine:

-Emme, mul on vaja kirjutada 3+3=

-Kirjuta siis

-Emme, kuidas kirjutatakse kolme?

-Küngas ja küngas

-Emme, kuidas kirjutatakse plus?

-Kaks keppi kokku

-Emme, kuidas kirjutatakse kolme?

-Küngas ja küngas

-Emme, kuidas kirjutatakse võrdub?

-Kaks keppi kõrvuti

-Emme, kui palju see on?

-Kuus

Ja siis nelja-viie aastane juntsu räägib kõik õpetajale ilusti ära, kuidas ta sai vastuseks kuue.

Rohu andmine. Laps tuleb kooli, kotis köharohi. Päevikus, ega ka rohul pole midagi selle kohta kirjas. Õpetaja küsib, et kas väikemees on haige. „Ei ole!“ . „Kas emme sulle kodus rohtu andis?“ „Ei andnud“ Selle peale liigub rohi lasteaia külmkappi, et kojumineku ajal jälle lapse kotti minna. Ema helistab järgmisel päeval lasteaeda ja on tulivihane, et ta lapsele ei antud rohtu. Lähemal uurimisel selgub aga, et laps kellel rohtu oli vaja anda oli väikemehe noorem õde, jupi jagu nooremas rühmas. Lasteaia juhataja seletas, et nemad niisama uurimusi ei hakka toime panema ja nad parem saavad sõimata, et nad ei andnud rohtu, kui, et nad andsid valele lapsele valet rohtu ja palus lapsevanematel kirjutada rohu peale lapse nimi, vanus, ja rohu andmis sagedus.

Lastele järele tulemine. Lasteaias lõppevad tunnid kell kolm pärastlõunal. Lastele tullakse järgi enamasti kolme ja kuue vahel. Ühel esmaspäeval saabus vihane ja puhvis ema oma lapsele järgi kell kaheksa õhtul.

„Miks te mulle ei helistanud??!!“ turtsus ta lasteaia juhataja peale.

„Ja mida ma oleks teile pidanud ütlema?“

„Et mu laps on ikka veel lasteaias!!!“

„Kas te seda ise ei teadnud?“

Lasteaia juhataja rõhutas, et nende kohustused laste osas lõppevad kell 3 ja kuigi neil on personal, kes lastega õues liivakasti juures ootab kella kuueni, ei ole nende kohustus otsida lapsevanemaid ja toita lapsi õhtutundideni.

Keegi eestlane küsis minult, et kas Kenyas on ka lasteadasid, siis pean aga samas vastama, et ei ole. Ei ole Eesti mõistes lasteadasid, kus lapsed käivad mängimas, Lottet vaatamas ja lõunaund magamas. Siinsed lasteaiad on nagu kooli noorem osa. Mu kolme aastane tütar tuleb koju kodutöö ülesannetega - harjutab silpide lugemist, kirjutab tähestiku, liidab numbreid. Kõik selle nimel, et saada enam kui miljonist sama ealiselt lapsest paari saja parima õpilase hulka, kes saavad edasi keskkooli ja ülikooli.

Kas tulla Kenyasse valimiste ajal? 2. Osa

Lõik ühest emailist, mille sain sellel nädalal.

„Pöördun teie poole pigem üldise küsimusega, et uurida olukorrast Keenias. Nimelt plaanin kaasaga 2 nädalast reisi Keeniasse, mis jääb täpselt märtsi algusest kuni keskpaigani. Ei oska kuidagi seisukohta võtta kui suur saab olema risk sinna piirkonda reisimiseks üldvalimiste ajal. Eestis sellest väga keegi ei räägi (mõtlen reisibüroosid ja reisifoorume).”

Küsimus on igati adekvaatne ja oluline.

Minu esmane reageering on aga, et kas siis reisikorraldajad ei jälgi olukorda sihtmaal? Kas neil ei ole koha peal oma giide, partnereid, kes neile nõu annaks? 

 

Kahel mu sõbral on hotellid ja mõlemad kinnitavad, et märtsi kuuks neil broneeringuid pole, kuigi üldiselt on nende mõlema tubade täitus 95% ümber. Mu üks teine sõber on ühe Nairobi viietärni hotelli hooldusosakonna juhataja. Nende ainukesed broneeringud on rahvusvahelised valimistejälgimise organisatsioonid. Enamus suuri rahvusvahelisi firmasid ja organisatsioone andsid oma välismaalastest kõrgema taseme juhtidele juba detsembris käsu veebruari lõpuks paariks nädalaks Kenyast väljuda, osad isegi lahtise kuupäevaga tagasilennu broneeringuga. Miks siis saadavad Eesti turismifirmad kliente siia?

Samas peab mainima, et tõepoolest, viimaste valimiste ajal turistide elu ja tervist otseselt miski ei ähvardanud. Nad said turvaliselt nautida safarisid, kauneid hotelle ja suurepäraseid sööke. Nad aga ei saanud lahkuda kõige tõsisemate rahutuste ajal nendest n.ö. turvaoaasidest, sest teedel olid põlevad barrikaadid. Kuivõrd tava-kenyalase jaoks oli üheks probleemiks, et poode varustavad veoautod ei saanud liikuda, poodides töötavad inimesed ei saanud turvaliselt poodidesse kohale tulla, tekkis reaalne puudus toidust. Enamasti aga kallitel hotellidel on mitme nädala söögivarud olemas. Kui aga on vaja arstiabi saada, siis enamasti ei ole võimalik oodata, et saabub rahu ja teed muutuvad läbitavaks.

Kui te ikkagi olete juba ostnud omale reisi ja püüate otsustada, kas tulla või tühistada, siis ütlen, et Keenias asetseva Eesti Aukonsuli seisukohast, soovitaksin võimalikult vähestel Eestlastel selle aasta valimiste perioodil Keenias viibida. Valimiste esimene voor on 4 märtsil, teine voor 11 aprillil.

Osalt olid 2008 aastal barrikaadid põlevad kummid, osalt teele veetud füüsilised barrikaadid - traktorite veljed, kivid. Läbipääsemiseks tuli anda tunnistust oma rahvusest ja maksta "tolli" maksu.

Kui teil juhtub midagi, siis on võimalik, et rahutuste tõttu, ei saa ma teile abi osutada. Teed võivad olla blokeeritud või barrikeeritud. See tähendas eelmiste valimiste ajal näiteks seda, et kikuyude alalt said läbi sõita ainult kikuyudega ühes meeles olevate rahvaste inimesed. Kalenzinide aladelt, ainult kalenzinidega ühiselt võitlevad rahvad, jne. Aga selleks, et jõuda näiteks Nairobist Maasai Marasse on vaja läbi sõita kikuyude, maasaide ja nandide aladelt. Suuremad transpordi firmad vahetasid pikamaa sõitudel juhte ja sõidumeeskonda mitu korda sõidu jooksul, andes üle transiitautot kui teatejooksu pulka. Ma ei ole kindel, et ma saan teile sama moodi korraldada passi kadumisel Eestisse pöördumise tunnistuse saatmist.

Kinnitan, samas, et suure tõenäosusega on teil turvaline viibida hotellide aladel. Hotellide aladelt väljas ei ole võimalik praegu ette näha, mis võib siis juhtuda. Keenialane üldiselt ei ründa turiste, kuid kui riigis valitseb pingeline ja kaootiline aeg, on keeruline ette näha täpseid situatsioone ja kuidas need võivad laheneda.

Kindlasti kontrollige üle, et teie reisikindlustus kehtib ka poliitiliste rahutuste korral ka riikides, mille suhtes on esitatud reisihoiatus.

Keenias olles, kindlasti järgige teie reisikorraldajate ja nende esindajate nõuandeid. Ärge võtke riske.

Kui peaks tekkima konfliktisituatsioon protestijatega, või ärevameelsete jõukudega olulised nõuanded:

• Jääge viisakaks ja rahulikuks. Kenyalane on üldiselt rahulik ja meeldiv inimene, kes austab valget inimest. Selles kriisisituatsioonis ei ole neil midagi otseselt isiklikult ega ka poliitiliselt valgete inimeste vastu. Viisakus ja rahulikus Kenya mõistes tähendab, et teid kõnetavale inimesele ei vaadata otsa. Püüdke eirata teie umber toimuvat. Ärge vahtige, filmige, tehke fotosid.
• Andke rahulikult ära kõik väärisasjad. Neid kõiki on võimalik uuesti soetada. Ei ole ühtegi asja, mille üle on mõtet elu kaotada.
• Esimesel võimalusel võtke ühendust minuga +254733730068
  
  
  Usun, et neid ülal toodud nõuandeid teil vaja ei lähe. Samas ei saa ma anda kinnitust, et valimiste aeg ja tulemuste välja kuulutamine laabub rahulikult. 
  
  
  
  
  

Soovin teile kaunist puhkust ja meeldejäävaid päevi Kenya imelises looduses, ideaalses kliimas, loomukohases külalislahkuses ja kordumatuid momente metsloomi jälgides. :)

Kas tulla Kenyasse valimiste ajal? 1. Osa

Olen nüüd saanud järjestiku mitu pärimist inimestelt, kellel on juba piletid ostetud, reisid tasutud ja on nüüd teada saanud paari nädala pärast toimuvate valimiste kohta. Kuna see tundub kiireloomuline küsimus, ma ei jõua ehk praegu kohe pika seletust ise kirjutada, aga panen siia viimase paari nädala vestluse Kenyas elavate välismaalaste vahel. Nüüd on ka seletus valmis (Kas tulla Kenyasse valimiste ajal? 2. Osa)

Ja soovitan vaadata seda filmi ning lugeda seda artiklit.

Sõnaseletused:

Muzungu (mzungu)– valge rassi inimene Wazungu – Muzungu mitmus

Kilimani, Kilileshwa, Karen – Nairobi turvalised linnaosad

Kibera – slum, kus oli palju tapmisi, vägistamisi ja majade mahapõletamisi

Allpool olev pilt on tüüpilisest Nairobi kohvikust, kust allpool vestlejad nädalas korra või paar kinldlasti läbi astuvad, et saada oma hea kvaliteediga kafeiini doos.

M.P. : Hi! How bad do you think the election violence will be this March? We've been advised (by friends and family), to take a holiday if poss, but I really don't want to go back to the uk in March. Are you guys staying in Nairobi- will the election effect expats?

D.C.V.:  We have been advised by my husband's company to leave the country for 2 weeks and we are.

F. M.: It may turn bad up country... Not in the capital city, especially in Kilimani, as military will be . If you stay in Nairobi, just make sure you have enough food, gas and water for 2 weeks as most shops will be closed and have a bag with all important stuff (USD, passport, etc.) in case of emergency.  Btw, if you leave the country, take open plane ticket.

M. J.: Not to forget stocking up on enough air time and cash (air time vouchers get scarce easily, and ATMs close once empty). My view is that because of the timing of the elections, people will not be able to travel 'home' to vote there, instead they will ha...See More

K. H.: Hi, we will be there. Just as F.M. said, will make sure we have enought necessaries with us and keep being updated with news and our embassy's recommendations. Make sure you have registered to yours.

F. M.: Agree with M. J., the fact that voting is done where people live/work will change thing. Also don't forget that it is two-round election (4 March and 11 April) so it will not be like last time !

A. R. P.: Yeah, i would expect more violence after the second round...But still I am not staying in kenya...Don't want to get stuck home without water and electricity...

J. M. G. My partner and I will be staying in our apartment in Kileleshwa.. every month we have been buying a few extra things to stock up, tinned food, long life milk, sugar etc... sure it will be fine

K. S.: Got attacked and robbed myself the other day....more gang violence prior to elections as police busy with other things

A. R. P.: Just received a mail from the Swiss Embassy, they advise people to leave the country...

S. D.:Hi M.P., we will be staying but as people say above will stock pile food and water in case we end up staying in house for a while. See you soon hopefully.x

D. G.:  The NGO i'm working with is shutting down for two weeks, one week before the election and one week after. Curious for those who have been advised to leave the country - for how long/when?

A. R. P.: The Embassy was not very clear, but most people advice few days before and one week to 10 days after... As F. M. mentionned, make sure that you take an open ticket in case the situation lasts... and you will probably have to do it twice because it is likely there will be a second round...

R. C.: Could someone possibly give me the exact dates/period as to when I should be out of country? So I could book flights back home and stay alive, don't want to risk it

K. K.: í for fellow Americans: please register with the Embassy!! https://step.state.gov/step/

J. K.: We were in naivasha for the last election and it was okay. We couldn't go shopping for a week or so, but my husband still drove to work through road blocks and stuff. There was no issue at all with the mzungus. We are certainly not going anywhere and will basically carry on with life as normal as far as possible.

V. K.: the fact that last elections did not affect wazungu does not mean it would not affect them now. As where last time the was violence was spontaneous (although organised), I am sure there are groups of persons (non affiliated) that would see this as an opportunity to do whatever they want to do. Since I live here, I will be staying

L. D. M.: I think we will be staying, we're based in Masai Mara where we have to stock pile food anyway! My husband is Kenyan but last time in 07 he was working in Zimbabwe and I was in UK so not really sure what to expect. Just keeping our fingers crossed as we rely on tourism so don't really want Kenya to suffer another blow

S. B.: Staying but preparing for 2 weeks emergency. Planning on no electricity, no water and guards not being able to make it to work (thankfully, my housewoman is a live in!). This is worst case scenario I'm thinking...hoping...praying....GREAT TIP on the phone cards, hadn't thought of that!!!

G. B.:great to see you will be staying V. K.: - thats what we need - a show of confidence in my country Kenya - p.s on the issues of phone cards please note that in the event of serious violence so as to curb the same - most base stations will be block...See More

D. C. B.: German embassy has not advised anything besides the normal carefulness during such times. And as the two big tribes that fought each other the last time are now in a coalition at least the same scenario as last time is quite unusual. But preparing for ...See More

Z. M.: If you're a UK National, you can register with the British Embassy in Kenya who send security updates and can help you in case of an emergency http://ukinkenya.fco.gov.uk/en/help-for-british-nationals/living-in-kenya/registering-with-us

S. W.: There is a group doing Mt.Kilimanjaro challenge 3rd-10th March run a marathon full or half and climb the mountain. This could be a nice way to forget all about election and get back refreshed to join a new government.

H. C.: I dont like that the expat community and many NGOs are assuming that there will be election violence. In 2007 we had more intelligence that it would be violence, but what I know it was not many NGOs closing or leaving the country. This year, the international community assume it will be violence because of what happened in 2007/2008...

M. P.:Ermm, so whats your point? Elections were violent last time, so they could be this time, whats wrong with that? So what if the expat community is looking out for each other. No-one is assuming there will be violence, we are just being careful!

H. C.: My point is that last time it was a lot of early warning signs that it would be violent. We knew for instance that the plan of killing Kikuyus in Eldoret started already after the referendum in 2005. Since then, the political alliances have changed.

M. P.:Well, there's nothing wrong with being affraid, if you are not then, thats great, but if I want to take extra precaution then thats ok too. I do in fact pass Ngong road area as we live in upper hill, with my lo. Furthermore, I don't really fancy having...See More

Y. R. E.: Leave! You have to think of your baby as well. What if she gets ill and you have to take her to hospital but cant get there. Saying dont worry about the elections Those who dont have a choice or are here helping out have reasons to stay and might help kenya doing so but staying just to locked in your house as i will be, isnt achieving anything.

C. D.: My husbands company are sending us to our home country getting us all open ended tickets! true muzugus were not effected last time, but Im the only muzugu in my family I am married to a Nigerian. My friends husband made a point a few weeks ago, what if...See More

M. A. : Not sure if it matters, but my company is bringing me back home at the end of Feb until the elections are over. I see no reason to take chances.

M. S. : I think that the difference is guns. There were no guns in 2007.

M. B. V. W.:  I am begging and praying that my husband's office sends us out, even if it is just to Tanzania where we also have an office and he can work out of. i'm a big fan of "just in case"

H. C.: M. B. V. W, there were guns in 2007 but no one new actually how many. Since then a number of surveys have been conducted to determine how many small arms and light weapons are actually out there.

J. H. : i will be in Kenya but will be leaving my house close to Kibera and heading into karen. will definitely have food and emergency supplies. BUT i would leave if i could!!!

J. S.: My husband's company wants non-essential staff to leave plus those of us who have kids here. Need a suggestion as to where to go! I will be on my own with a 3 year old and a 1 year old so I don't want to fly too far or go anywhere too hot. Any ideas for nice hotel good for kids?

E. S. : I'm a teacher and I will have the week off, will travel up-country then return to school. Don't think there will be violence since major powers will be watching carefully.

O. E. : My wife and I are going on a vacation towards that period. We pray the election should be free from violence.

Z. G. : Hey, I am staying and I live very close to Kibera!! I am very anxious but just going to take it as it comes. Prepare to be stuck inside for a while, so dvd collection, will be stocked up! Hope you manage to make a decision on the issue! X

J. S. : Just curious. There might be a second round at April 11th. This 2nd round might trigger violence as well. Will the people that are moved by their company, or the people just avoiding the elections be away from beginning of March say until mid or end of April, in case there will be a second round?

C. W. C.: J. K. we lived in Naivasha, the trouble started a full three weeks after the elections - Naivasha was one of the worst places in terms of blood shed. We were stranded on the farm with no way out, as all roads into Naivasha were barricaded. It was a horrible and frightening experience.

A. R. P.: I am actually planning to be out twice (unless I can't come back in between)... For the first round, I am actually lucky because I have a training abroad for 3 weeks and a half but I will take some R&R beginning of April too...

J. K.: C. W. C. - All I wanted to portray was that they didn't have anything against us and at no time did I feel threatened. Okay, I couldn't go out to any shops and was on house arrest, but I felt perfectly safe in my house. My husband did drive  half the way around the lake everyday for work and never had any problems even though his was driving through burning tires and road blocks (okay, I wouldn't have done it!). It was a horrible time and a lot of people lost their lives and homes in Naivasha but I was never threatened.