Maasaid on nagu Setud

Kuigi Kenya on aastasadade valgete inimestega suhtlemise tagajärjel väga palju oma kultuuri, keeli traditsioone ja riietusmoode kaotanud on maasaid teistest paremini alles hoidnud oma elulaadi. Tüüpiline maasai mees kõnnib ringi punaruuduline-triibuline tekki tuules lehvimas, jalas vanast rattakummist tehtud pastlad ja kõrvades auk, et riputada ornamente. Naisi kuuleb juba kaugelt tulemas – nende kaelaehted on ohtralt kaunistatud metallsete helmestega, mis tilisevad nende kõndimise rütmis. Maasiad on Kenya üks turism objekte. Nad sobivad mitmel põhjusel. Nende värvirohked riided on fotogeenilised. Neile on lihtne ligi pääseda - nad elavad Nairobi lähi ümbruses ja Kenya tuntuima rahvuspargi Maasai Mara ümbruses. Ma ise ei ole kunagi turistina Maasaide juures käinud, seega ei oska ma arvata, mida turistidele nendest räägitakse. Aga kuna Kertu küsis maasaide kohta, räägin veidi seda, mida ise tean.

Esimest korda käisin maasaide juures 1992 aastal, kui mu mehe sõber David tegi sotsioloogilist uurimust. Ma mäletan sellest päevast, kuidas me sõitsime Davidi VW Beatle-iga Ngong linnast läbi ja parkisime selle tolmuse tee serva. Mägede ja orgude koridoris puhus kõva tuul. Eemal olid rõngakujuliste aedade sees väikesed mudaonnid, mäenõlvadel valged ja punased täpid - mitmesaja pealine kitse ja lambakari ja mõned kõndivad maasaid. Esimesse manyatta-sse (maasiade ühe pere majade ja õue ala) jõudes tervitas peremees meid: „Soba“ , millele vastasime „Eba“. Kummargil ronisime onnidesse, istusime lehmanahkadel, õhku täitis omapärane lõhn, mis segu keset onni suitsevast tuleasemest, onninurgas olevast lamba- ja kitsetallede aedikust, pesemate ihust, mullast ja tolmust. Väikese seinas oleva augu kaudu tuli veidi valgust ja värsket õhku sisse. Mäletan ka, et maasiade elu-olu tundmaõppimine oli nii huvitav, et ei märganudki kuidas päev möödus ja ka ei märganud, et polnud too päev kordagi söönud .. nagu ka maasaid ise ... 

 

Maasaide toitumine on omapärane. Maasaid on enamasti pikad ja kleenukese aga sitke kehaga. Nad ei söö tingimata igapäev. Küll aga joovad nad palju piima ja segavad piimale juurde värsket lehma verd. Vere saamiseks nad lõikavad kergelt katki lehma kaelal arteri, võtavad soovitud koguse verd ja sulevad haava. 

 

Ajaloo tunnist tuleb ehk meelde, et vanasti elasid rahvad, kes olid kas karjakasvatajad, või korilased või põllupidajad. Kenyas see liigitus kehtib endiselt. Maasaid on karjakasvatajad. Maasaide jaoks on väga oluline nende kari – kuiva ja kuuma kliimat taluv maasaide tõugu lehm, kitsed ja lambad. Nende kari väljendab nende jõukust, see on nende pangaarve. Maasaid on ka rändrahvas. Nad ei ehita omale maju pikaks ajaks, vaid peatuvad ainult seni kaua kuni loomadel on piisavalt rohtu ja vett. Maju ehitatakse puuvitstest ja tihendatakse lehma sõnnikuga. Majaehitus on naiste töö. Niimoodi liiguvad maasaid mööda Great Rift Orgu aasta sadu Nakuru kandist alla Kilimanjaro jalamile. Maasid usuvad, et jumal andis maasiadele kogu maailma loomad. See ka seletab, miks nad võivad rahulikult teiste suguharudelt loomi ära võtta. Ka on maasaid mitmenaise pidajad. Õigel maasai mehel on 400 pealine kari ja 4..6 naist. „Naine“ on küll ehk natuke vale kirjeldus, sest maasaide pruudid on enamasti 12 ...14 aastased tüdrukud, kes valitakse abiellumiseks välja sageli juba emaüsas ja pruuti ootav mees teeb lahkeid kingitusi oma tulevase naise emale ka juba tema raseduse ajal. 

 

Tänapäeval on palju organisatsioone, kes püüavad ära päästa noori maasia tüdrukuid varasest abielust ja sellele eelnevast ümberlõikamisest. Ümberlõikamine on juba aastaid Kenyas ebaseaduslik, aga samas väga palju rahvuseid praktiseerib seda avalikult, maasaid nende hulgas. Tüdrukute päästekeskused on lastekodud, millel on enamasti ka oma algkoolid. Kui tüdrukud on juba päästekeskusesse tulnud, sageli nad enam koju tagasi minna ei saa. Seal ohustaks neid otse kohe sund korras mehele minek. Mõned tüdrukud põgenevad ise kodust ära, kui on selge, et nad on jõudnud ümberlõikamise ja abiellumise ikka, osad päästekeskused teevad perede hulgas teadvustus tööd ja ka maksavad peredele pruudiraha et jäta tüdrukutele suhe perega, aga samas võimaldada haridust. Naise koht, traditsioonilise maasai seisukohast, on kodus lapsi kantseldamas, metsloomadega võidu kümnete kilomeetrite kauguselt vett ja hagu toomas, helmestest ehteid tegemas ja meest ümmardamas. Ükski maasai naine pole kunagi saanud parlamendi või kohaliku volikogu liikmeks. Seda loetaks needuseks tema perele.

Mõne aasta eest käisime Rotary projektiga Kilimanjaro lähedal puurkaevu tegemas. Planeerimis järgus kutsusime ümbruskonna maasaid kokku, et rääkida neile puhta vee olulisusest ja kuulata nende muresid. Istusime lõõskava päikese eest akaatsiapuu all, hõlstides maasaid oma pisikeste kaasas kantavate pinkidega meie ümber. Nagu sellistel kokkusaamistel kombeks antakse ringis edasi minnes igale ühele võimalus öelda oma osa, oma arvamus, oma nõuanne või probleem. Vanemad maasaid ja maasai naised enamasti räägivad ainule maa keeles (maasaide keel on maa  ). Nooremad räägivad ka suahiili keeles. Inglise keele oskajaid on väga vähe, kuna rändrahvana ei ole nad kunagi ühes paigas piisavalt kaua, et lapsed saaks koolis käia ning ka kooli haridust ei väärtustata, kuna see enamasti loomade arvu ei tõsta. Seega on taolistel kogukonna koosolekutel meil alati vaja tõlki, kes räägiks maa keelt. Nii ka seekord. Kui poole ringi jagu mehi olid juba rääkinud ja edasi tagasi tõlkega olime üksteisest aru saanud, tõusis järgmine mees üles. Ja hakkas rääkima sula selges inglise keeles. Minu üllatus oli suur. Ta ei näinud välja kuidagi teist moodi muudest oma vanustest meestst. Kui ametlik koosolek sai läbi rääkis ta, et on pedagoogika kooli lõpetanud ja mõne aasta õpetajana töötanud, aga kuna ta pere ja kogukond pidi otsima kuivuse tõttu paremaid rohumaid jätis ta oma õpetaja ameti ja läänelikud riided, pani selga maasai punakirja teki ja suundus pere ja karjaga Rift Valley orgu mööda edasi.