Praeguse hetke valimiseelne õhkkond

Kenya on Eestlaste jaoks üks kauge ja segane koht. Minimaalselt ehk teatakse olümpia mängudelt Kenya jooksjaid, või safari sõite loomade vaatamisega. Sellele lisaks, et on üks hirmus ja vaene ja näljane paik, kus elu on vist ikka päris kole. Hr. Kolga ka arvas minu FB lehel, et on rahutu maa. Ja küsis täpsustust. Kui on küsitud, siis tuleb ka vastata, ja ka küsijat tänada.

Kenya on üks ilus maa toredate inimestega, mis aegajalt muutub rahutuks ja hirmu tekitavaks. Praegu on meil just rahutud ja keerulised ajad. 4. Märtsil 2013 on valimised. Viimastele valimistele 2007 aasta detsembris järgnesid rahutused, kodudest põgenemised, vägivald, vägistamised ja tapmised. Umbes 1 200 tapetut, tuhanded vigastatud, üle 300 000 riigisisese pagulase, umbes 42 000 kodu, majapidamist, äri mahapõletatud, lõhutud, tühjaks varastatud. “Kas see kõik võib korduda?” on iga kenyalase peas vasardav küsimus. Kedagi pole süüdi mõistetud, kellelegi pole mingit karistust määratud tuhande kahesaja inimese tapmise eest. 
 

Juba eelmisest aastast on tunda pinge tõusu, rahutust, närvilisust, ebakindlust. Septembris streikisid mitu nädalat riigikoolide õpetajad, ja riiklike kliinikute ja haiglate arstid, ülikooli õppejõud. Oktoobris streikisid mitu päeva kõik ühistranspordi pakkujad, ja med õed. Õpetajad on teatanud just uuest streigi plaanist. Kaks koolide põlengut septembris ja oktoobris nõudsid 5 koolilapse elud ja paarisaja lapse vara, lisaks kooli hoonetele. 
 

Kui augustis viiskümmend kuus inimest tapeti Tana jõe piirkonnas, ei olnud see esialgu midagi erilist – see piirkond on tuntud vägivaldsena ja relvi omavana juba aasta kümneid. Mu hea sõber Isa Peter lamas seal näoga asfaldil, püss kuklas palju kordi oodates ja lootes, kuni ta lihtsalt enam ei suutnud ja palus ennast Nairobisse üle tuua. Augustikuine tapmine oli, väidetavalt, arusaamatus kanade siblimisala üle ja enamus tapetuid olid naised ja lapsed. Kui aga tapmised jätkusid ja tapetute hulgas oli juba politseinike, kes pidid korda looma, anti asjale poliitiline tiitel. Praeguseks on tapetud ligi 160 inimest ja maha põletatud ligi 100 majapidamist. Viimaste tapetute hulgas oli kuue aastane tüdrukuke, kes läks, ranits seljas jaanuari alguses uue kooliaasta alguse elevuses vara hommikul kooli poole ja sai kuuli pähe.

Samburud ja Turkanad on üksteiselt aasta sadu kariloomi varastanud. See on nende omavaheline suhtlusmeetod. Riik on seda üritanud peatada – tegu on mitme saja pealiste karjadega, mida vastaseid tapes ära viiakse. Novembris sai politseirühmitus ülesande hiljuti varastatud lehmad- kitsed Turkanadelt Samburudele tagasi võta. Turkanad lasid maha 41 politseiniku ja sammusid kariloomadega edasi.

Nairobis on olnud viimase aasta jooksul viis või kuus granaadi või muu lõhkeaine plahvatust (enamasti Al Shabab terroristide eest vedamisel), üle kümne surmaga ja mitmete kümnete vigastatutega. Novembris sai noortel asjast kõrini ja Eastleigh linnaosas, kus elab palju Smoaalasi puhkes konflikt Kenya ja Somaalia noorte vahel, mille käigus sai surma 10 inimest ja mitmed kümned said vigastusi.

Peaaegu unustasin mainida, et Kenya sisekaitseminister ja sisekaitseaseminister hukkusid seletamatu helikopteri õnnetuse tagajärjel möödunud aasta keskel.

Mis siis hoiab mind, vaba inimest, kellele kogu maailm on lahti siin „hirmsas“ kohas kinni? Sellest juba mõnes järgnevas kirjutises.