Chakula – söök suahili keeles

Kes mind tunnevad, teavad, et söök ja söögitegemine on mulle südamelähedased teemad. Sageli küsitakse ka minu käest, et kas ma teen kodus ise Eesti sööke või Kenya sööke. Olen naernud, et teen Kadri sööke. Hiljuti Eestis käies aga sain selgeks, et ma ikka vist Eesti sööke ei tee. Võtsin Eestis sõites seal oleku ajaks endale söömiseks Kenyast kaasa kotitäie kartuleid. Kartuleid?? Jah, magusaid kartuleid, mida ma tavaliselt Kenyas söön. Siis oli ka selge, et ma ei tee pikkapoissi ja jahukastet.

Kenya kui maa koosneb väga paljudest kultuuridest ja nendel on söögid ja söögitegemise stiilid.

Maal ja vaesemates linnakodudes tehakse sööki avatud tulel, pott püsib kolmel kivil tule kohal. Köök on korstnata, mudast seinadega ja roht- või rookatusega välihoone, kuhu traditsiooniliselt on sissepääs ainult naistel. Traditsiooni seltatakse ka osades kultuurides anatoomiliste eripäradega – niipea, kui pisikese poisi meheau on kasvanud nii pikaks, et sellel on oht saada tules põletatud, kui nad köögis paljalt ringi tatsavad, neid sinna enam ei lubata pere järeltulijate huvides. Linnainimesed kasutavad sageli petrooleumil töötavaid ja ebameeldivat suitsu välja ajavaid pliite või gaasipliite. Elekter on Kenyas väga kallis ja elektrilpliite kasutatakse väga vähe.

Kuivõrd Luod armastavad kala, Kikuyud aga mitte, rannikuala inimestele on riis igapäevane söök ja maismaainimestele on see pühadega seostuv, keedetud banaaniroog on tavaline luyadel ja põhja Kenya rahvad ei tea sellest mitte midagi, ja maasaid joovad lehma verd, mis on muudele rahvastele ka Kenya siseselt kõlbmatu, on selge, et piirkonniti toitutakse väga erinevalt. Samas on ka söögid, mida loetakse n.ö. Kenya rahvussöökideks – ugali, skuma wiki, nyama choma, pilau, chapati, mandazi, samosa, uji. Räägin igast ühest neist lähemalt kõrvalblogis, Mõned ampsud. Kes tuleb Nairobisse külla saab ka minu juures ise õppida, kuidas neid teha 

Söögist rääkides tuleb kohe öelda, et on palju Kenyalasi, kes elavad otseses vaesuses ja igapäevane söök on vaid unistus. Mu kasutütre ema sai meil külas käies kõhuhädad, sest ma pakkusin talle kolm korda päevas süüa, aga tema organism oli harjunud sööma kolm-neli korda nädalas. Toiduabi programmid nii maakohtades, kui ka Nairobi slummides varustavad koole maisi, ubade ja maisijahuga, kuna koolis saadav puder ja lõunasöök on paljudele lastele ainus söök päevas. Samas on Nairobis ja ka teistes linnades ja turistlikes paikades kõrgetaseme restoranid, hästi varustatud ja suure valikuga toidupoed ja värske puu- ja köögiviljadega turud. See suur erinevus ja puuduse kõrval õlmitsev rikkus häirib enesetunnet. Seda kriipimist sisimas võib eirata, või võib lasta masendusel enda üle võimust võtta, või leida kuldne kesktee.

Carnivore on üks söögikoht, mis priiskab söögiga ja on üks Nairobi ikoone olles edukalt külalisi kostitanud 1980ndast aastast. Ka on Carnivore olnud maailma 100 parima restorani nimekirjas. Selle restorani põhimõte on sööta inimesed täis pakkudes erinevaid röstitud lihasorte – loomaliha, sealiha, lambaliha (Jah, Viktor, nad ikka teevad väga head röstitud lambakintsu ja pakuvad juurde küüslaugu kastet), kana, kalkunit, jaanalindu, krokodilli. Kui ma seal esimest korda käisin 1992 aastal pakuti ka sebra- ja gaselliliha, mis tänapäeval jahtimise keeldude tõttu pole enam lubatud. Carnivore on kõrge hinnaklassi restoran ja 1992 aastal üliõpilasena ei tahtund ma mitte nii suurt summat toidu peale välja käia ja oleks parema meelega oluliselt väiksema raha eest kõrval saalis olevas Simba diskol tantsu keerutanud. Siis aga ei teadnud ma mitte ette näha, et see pole mu esimene ja viimane võimalus seal süüa. Tänapäeval käin seal enamasti kui on tähtsaid külalisi Eestist. Mõned külalised asuvad mõnuga liha kallale ja lasevad püksirihma järgi, et ikka kõike ja palju kõhtu mahuks. Üks külaline oli liiga suures shokis kõigest vaesusest, mida ta oli eelnevate päevadega näinud, et ta ei suutnud kuidagi kohe ennast sööma sundida. Seletasin talle, et selle kalli ja suure restorani töötajad elavad ise vaestes tingimustes, et nende palgast elavad ära lisaks nende oma lastele ka nende vendade pered ja nende lapsed ja saavad makstud kooli rahad ka kaugemate sugulaste laste jaoks. Seega, süües selles kallis restoranis ta saab aidata toita ja koolitada väga vaeseid peresid erinevates Keenia kohtades.