Natuke koolidest

Viimased kaks nädalat on olnud väga olulised Kenya gümnaasiumisse astuvatele lastele. Kuivõrd Kenya kooliaasta kattub kalendri aastaga, hakkas jaanuari alguses uus kooliaasta. Klassid algasid kõigile, välja arvatud gümnaasiumi esimese klassile. Enne kui jätkan, seletan veidi Kenya kooli süsteemi. 

Siin on kasutusel n.ö. 8-4-4 kooli süsteem. 8 aastat algkoolis, 4 aastat keskkoolis ja 4 aastat ülikoolis. Kui küsida kooliriides vastu kõndivalt väikeselt põngerjalt, mis klassis ta käib, ta tõenäoliselt vastab „Standard one“, mis tähendab algkooli esimest klassi. Algkooli esimesse klassi minnakse kuue aastaselt. Kui vanasti, kolonjaal ajal ja ka palju aastaid hiljem maakohtades, ei olnud laste vanused alati kindlad, sest lapsed sündisid kodudes, ilma ametliku kellaaja ja kuupäeva ülese märkimist, kasutati füüsilisi meetmeid, et mõõta, kas laps on valmis esimesse klassi minema. Lapsel paluti parema käega, pannes see üle pea lae, kinni võtta vasakust kõrvast. Tuleb välja, keha proportsioonide tõttu, väiksemad lapsed ei saa kõrva kätte. Nii käisid lapsed, kes liiga vara kooli kibelesid, mitu korda mõõtu andmas, enne kui neid vastu võeti. Küsimusele, mis klassis ta käib, võib teismeline õpilane vastata „Form one“, mis tähendab keskkooli esimest klassi. Niisiis, kui lõpetatakse ära kaheksas klass, minnakse uuesti esimesse klassi.

Veel lisan, et Kenyas on kaks erinevat programmi – Kenya enda 8-4-4 süsteem ja IGCSE (International General Certificate of Secondary Education). Osa koole on päevakoolid ja osa koole on internaatkoolid. Kusjuures, internaatkooli loetakse paremaks ja pere jõukust väljendavaks. Isegi kuueaastased lapsed viiakse internaatkoolidesse, kus nad saavad vanematega kokku kolm korda semestri jooksul! Muidugi on osa koole riigikoolid, aga valdav osa koole on erakoolid – loodud kirikute ja ka teiste usuliste organisatsioonide poolt ning on ka puhtal äri eesmärgil loodud eraisikute omanduses olevaid erakoole.

Jutu algusesse tagasi minnes, kaheksanda klassi lõpetajad, kes olid teinud oma algkooli lõpueksamid eelmise aasta oktoobris, said teada oma tulemused ja tuleviku jaanuari viimasel nädalal. Seekord ootas oma tulemusi 811 000 õpilast. Nädala jooksul valisid keskkoolid omale välja soovitud õpilased, kes järgmise nädala lõpuks peavad oma uutesse koolidesse paberid sisse andma. Eksami tulemuste ja vanemate rahakoti võimaluste põhjal jagatakse välja umbes 600 000 keskooli kohta, mis jätab umbes veerandi õpilastest ilma edasi õppimise võimaluseta. Riiklikud koolid, mis on juba koloonialajast saadik hea maine ja heade tulemuste poolest tuntud saavad omale kõige paremad õpilased. Need on enamasti poiste koolid (Alliance High School, Lenana School, Mangu High School, Alliance Girls High School). Kenyas saavutavad poisid paremaid tulemusi koolis, kui tüdrukud. Ka algkooli lõpueksamit sooritab suurem hulk poise, kui tüdrukuid. Ma ilmselt kirjutan varsti täpsemalt poiste ja tüdrukute soorollide ja kasvatuse erinevusest, aga siin kohal mainin lihtsalt, et kui lõppeb koolipäev ja päevakoolis käivad lapsed suunduvad koju, siis poisid kasutavad veel alles jäävaid valgeid tunde õppimiseks, kuivõrd tüdrukud peavad kõigepealt aitama koduste töödega ja alles siis, kui veel on aega, saavad koolivihikud lahti teha. Tüdrukute kodutööde hulka käib vee toomine (ainult 30% kenyalastest tuleb vesi läbi keskse torustatud süsteemi), söögi tegemiseks hagu korjamine (80% kenyalastest teeb süüa puudega köetaval tulel), söögi tegemine ja pesu pesemine. Kell pool seitse õhtul saabub pimedus. Ainult 20% kenyalastest on kodus elekter ja sageli parafiini ei tihata laste koolitöö jaoks raisata, eriti kui on tegu tüdrukutega. Käisin mõned aastad tagasi ühes maakolka koolis kooliaasta lõpuaktusel. Mulle tutvustati koolihooneid, saavutusi, säravamaid lõpetajaid läbi aegade. Nende kõige edukama õpilase (muidugi poisslaps!) keskmine hinne oli B ja kõige parema õppeedukusega tüdruku keskmine hinne oli C- (hinded on viiepalli süsteemis parim on A ja läbikukkumine on E). Seda loetakse tavaliseks ja normaalseks õppevõimeid väljendavaks erinevuseks poiste ja tüdrukute vahel.

Koolis käisin ka mina selle nädalal – mu tütre lasteaias oli lastevanemate koosolek. Ka lasteaedasid loetakse koolideks ja vaevalt rääkida oskavad 3-aastased teatavad igal võimalusel suure au ja uhkusega mis koolis nad käivad. Lastevanemate koosolekul rääkis lasteaia juhataja kuidas sellel õppeaastal kõige paremini hoida häid suhteid õpetajate, laste ja vanemate vahel. Ta tõi näiteid oma igapäeva tööst, näiteid, mida palus vältida. Siia mõned neist.

Kui laps kaotab ära kampsuni. Ta palus, et kui juhtub midagi, millega lapsevanem rahul ei ole, siis selle väljendamiseks on päevik. Tüüpiline situatsioon, kui laps tuleb teist päeva koju ilma kampsunita. Ema reaktsioon: „Lollid õpetajad ei leia kampsunit üles!“ jõuab sõna sõnalt järgmine päev läbi lapsesuu kooli. Ja kuigi lasteaed saab aru, et emadel on pingelised päevad ja õhtul on iga asi tõielik katastroof, siis on siiski parem see panna kirja päevikusse, kui vaja, kasutada punast pastakat, suuri tähti ja mitut hüüumärki, aga vältida laste ees õpetaja lolliks nimetamist.

Kodutöö tegemine. Ta teatas, et väga sageli on kodutöö vihikute vahele lisatud purgandi juppe, riisi, suppi jmt. Ta palus kodus eraldada õhtusöök ja kodutöö vihikud, kuna õpetajatel ei ole huvi laste koduse menüü vastu. Ka palus ta vanematel tähelepanu pöörata laste küsimustele, kui nad teevad kodu tööd. Ta ütles, et kui vanemad vaatavad telekat siis sageli on vestlus järgmine:

-Emme, mul on vaja kirjutada 3+3=

-Kirjuta siis

-Emme, kuidas kirjutatakse kolme?

-Küngas ja küngas

-Emme, kuidas kirjutatakse plus?

-Kaks keppi kokku

-Emme, kuidas kirjutatakse kolme?

-Küngas ja küngas

-Emme, kuidas kirjutatakse võrdub?

-Kaks keppi kõrvuti

-Emme, kui palju see on?

-Kuus

Ja siis nelja-viie aastane juntsu räägib kõik õpetajale ilusti ära, kuidas ta sai vastuseks kuue.

Rohu andmine. Laps tuleb kooli, kotis köharohi. Päevikus, ega ka rohul pole midagi selle kohta kirjas. Õpetaja küsib, et kas väikemees on haige. „Ei ole!“ . „Kas emme sulle kodus rohtu andis?“ „Ei andnud“ Selle peale liigub rohi lasteaia külmkappi, et kojumineku ajal jälle lapse kotti minna. Ema helistab järgmisel päeval lasteaeda ja on tulivihane, et ta lapsele ei antud rohtu. Lähemal uurimisel selgub aga, et laps kellel rohtu oli vaja anda oli väikemehe noorem õde, jupi jagu nooremas rühmas. Lasteaia juhataja seletas, et nemad niisama uurimusi ei hakka toime panema ja nad parem saavad sõimata, et nad ei andnud rohtu, kui, et nad andsid valele lapsele valet rohtu ja palus lapsevanematel kirjutada rohu peale lapse nimi, vanus, ja rohu andmis sagedus.

Lastele järele tulemine. Lasteaias lõppevad tunnid kell kolm pärastlõunal. Lastele tullakse järgi enamasti kolme ja kuue vahel. Ühel esmaspäeval saabus vihane ja puhvis ema oma lapsele järgi kell kaheksa õhtul.

„Miks te mulle ei helistanud??!!“ turtsus ta lasteaia juhataja peale.

„Ja mida ma oleks teile pidanud ütlema?“

„Et mu laps on ikka veel lasteaias!!!“

„Kas te seda ise ei teadnud?“

Lasteaia juhataja rõhutas, et nende kohustused laste osas lõppevad kell 3 ja kuigi neil on personal, kes lastega õues liivakasti juures ootab kella kuueni, ei ole nende kohustus otsida lapsevanemaid ja toita lapsi õhtutundideni.

Keegi eestlane küsis minult, et kas Kenyas on ka lasteadasid, siis pean aga samas vastama, et ei ole. Ei ole Eesti mõistes lasteadasid, kus lapsed käivad mängimas, Lottet vaatamas ja lõunaund magamas. Siinsed lasteaiad on nagu kooli noorem osa. Mu kolme aastane tütar tuleb koju kodutöö ülesannetega - harjutab silpide lugemist, kirjutab tähestiku, liidab numbreid. Kõik selle nimel, et saada enam kui miljonist sama ealiselt lapsest paari saja parima õpilase hulka, kes saavad edasi keskkooli ja ülikooli.