Jutt Tiia Nightingale-iga

Eelmisel aastal sattusin Facebooki vahendusel kokku oma kunagise kooliõega. Klassivennal Aivol oli lahe suur õde Tiia, kes kooli ajal meie, pägalikega, palju ei suhelnud. Ta oli nii palju suurem ja tähsam, meie, pisikeste meelest. Aga aastad mööduvad ja tähtsus pole enam nii tähtis. Nii me siis ajasime juttu ja osa juttu jõudis ka selle aasta jaanuari Pere ja Kodu lehekülgedele. Juttu aga jätkus meil märksa rohkemaks. Nüüd siis panen siia üle jäänu. Hoiatan ette, päris pikk lugemine. Kenya kombe kohaselt soovitan võtta kruusi piimaga teed ja asuda lugema.

Eesti kodu Aafrikas

Tekst: Tiia Nightingale

Kadri, Petra, Andreas

Kadri Humal Ayal (42) on siiralt soe, intelligentne ja kaunis eestlanna, kes elab ja töötab juba ligi 20 aastat Aafrikas Kenya pealinnas Nairobis. Kadri pisitütar Petra (4) elab emaga Nairobis, poeg Andreas (20) aga leidis tagasitee Eestisse, ning õpib Tartu Ülikoolis Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonnas arvutitehnika erialal ning osaleb aktiivselt tudengielus.  

Kenya on imeline maa, mis asub Aafrika idaosas, otse ekvaatoril Vaikse ookeani kaldal. Pindalalt on Kenya Eestist 13 korda suurem ja seal elab 44 miljonit inimest. Kenya oli Briti Impeeriumi, ja hiljem Ühendkuningriigi koloonia kuni aastani 1963, mil temast sai iseseisev vabariik. Kenya on just seesama Aafrika riik, kus prints William tegi puhkuse ajal Katele abieluettepaneku. Ning kuninganna Elisabeth II, tolleaegne printsess Elisabeth, oli 1952. aastal Kenyas pulmareisil, kui tema kuningast isa George VI suri ja Elisabeth pidi kiiresti koju sõitma, et troon üle võtta. On ütlemine, et Elisabeth ronis Aafrikas printsessina puu otsa, aga alla tuli kuningannana. See ütlus tuleneb hotelli nimest ja omapärast, kus tulevane kuninganna ja tema vastne abikaasa peatusid. “Treetops Hotel” on ehitatud mitmemeetriste puuvaiade otsa selliselt, et metsloomad saavad vaiade alt vabalt läbi käia, ning neid on võimalik hotelli kõrgustest turvaliselt vaadelda.

Kuna Kenya on endine koloniaalriik, siis on klassiühiskonna kihilised ja kastilised mõjud tänaseni väga tugevad. Kenya on suurte kontrastide maa, kus üle poole elanikkonnast peab hakkama saama poole euroga päevas, samal ajal, kui rikkad turistid ja väikesearvuline kõrgklass mõnulevad imeilusates basseinidega villades ja koloniaalmõisates. Erinevalt Eestist on Kenyas aga kõigil töölkäivatel inimestel perede juures koduabilised. Seda ei peeta mitte luksuseks, vaid tavaliseks asjaks.

Uurin Kadrilt kuidas Tartu tüdruk, kooliõde Miina Härma Gümnaasiumist, järsku Aafrikasse elama sattus. Selgub, et Kadri tee Kenyasse kulges hoopis läbi Soome. Peale keskkooli lõpetamist suundus Kadri Helsingi Ülikooli sotsiaalpsühholoogiat õppima. Kuna Tartu tüdruku jaoks oli soome keel uus võõrkeel, aga inglise keel oli tänu Härma koolile vabalt suus, siis kujunes olukord, kus Kadri suhtles Helsingis esialgu rohkem välismaalaste kui soomlastega. Nii jõudis ta ka Temppeli Aukio kiriku rahvusvahelisse kogudusse, mille kooris lauldes kohtas oma tulevast abikaasat Kenya arhitekti Gadit, kes oli Soomes magistrikraadi omandamas. Kohe algusest oli Kadrile selge, et Gadi on inimene, kellega on huvitav kõiki maailma teemasid arutada. Nad istusid erinevates Helsingi kesklinna kohvikutes tihti sulgemiseni ja jutud ei saanud iialgi otsa.

Kenyasse reisis Kadri esimest korda aastal 1992. „Alati küsitakse, et kas oli ka kultuurišokk. Ei olnud. Ma olin vist liiga noor ja liiga avatud maailmavaatega, et ehmunud olla,” naerab Kadri. “Mul oli pigem huvitav ja tore, nägin ja õppisin kiiresti elu uusi avarusi ja nurki tundma. Kenyas tekkis kohe alguses kuidagi kodune tunne. Pärast pikka lendu konditsioneeritud lennukist mööda treppi alla lõõskavasse kuumusesse astudes heitsin silmi kissitades pilgu hommikupäikeses särava taeva poole ja sealsamas lennuväljal oli mul vastas kodune tervitusseltskond – suitsupääsukesed! Eesti oma suitsupääsukesed, kes ajasid taga varajases hommikuõhus leiduvaid putukaid,” kirjeldab Kadri oma saabumist.

Andreas ja Gadi. Andreas ja Kadri. 1995

Kolm aastat hiljem kolis Kadri koos abikaasa Gadi ja pooleteiseaastase pisipoja Andreasega Kenyasse
elama. Kahjuks lahkus abikaasa Gadi ootamatult ja liiga vara taevasse. „Andreas oli just neljaseks saamas, kui Gadi suri. Jäin üksi võõral maal poega kasvatama, olin siis 25 aastane. Aga ma olin veendunud, et Kenya on just õige keskkond, kus Andreasel on hea üles kasvada. Elu Kenyas meeldis mulle niivõrd, et jäimegi siia elama.”

Neli aastat tagasi lisandus Kadri peresse tütar Petra, kes on rõõmsameelne ja imearmas tüdruk, kaunis nagu nukuke. Talle meeldib joonistada suuri ja pika jutuna järgnevaid pilte ning kirjutada nende juurde seletusi. Petra laulab aga lausa nii hästi, et mõnede meelest võiks tal olla tulevikku ooperilauljana. Petra on tohutult seltsiv, ta teeb hea meelega juttu iga võõraga. Kuna lisaks avatud olekule näeb ta välja nagu imearmas nukuke, siis inimesed lausa sulavad temaga suheldes. Andrease jaoks oli lapsena eesti keel nagu salakeel, mida keegi teine peale nende pere ei oleks justkui tohtinud osata. Ta olevat peaaegu šoki saanud, kui 15 aastat tagasi käis Kenyas Eesti tennisemeeskond ja nad eesti keeles rääkima hakkasid. Petra samas õpetab lahkelt kõigile sõpradele eesti keelt. Nende kohalikud naabritüdrukud näiteks oskavad juba päris paljusid eestikeelseid sõnu ja väljendeid.

Kadri perekond on justkui neljal pool laiali – ta ise elab tütar Petraga Nairobis, poeg Andreas, ema, isa ja vanem vend on perega Tartus, noorem õde perega Põlvas ning abikaasa Gadi on taevas.

Pauline 2005

Taevas on ka Kadri kohalik samburu kasutütar Pauline. Tüdruku elu aitas pikendada Kadri kodukiriku koguduse ja paari teise organisatsiooni abiga muretsetud südameimplantaat. See juhtus nii, et kohalikus kirikunõukogus, mille liige Kadri oli, kerkis päevakorda ühe samburu tüdruku probleem. “Samburud on materiaalselt vaene rändrahvas Suure Rifti Oru põhjaosas. Nad on loomapidajad, kelle loomadeks on enamasti kuiva ja kuuma kliimaga kohanenud vähenõudlikud kitsed, jõukamatel ka üksikud lehmad,” selgitab Kadri. “Mõned nädalad varem oli kirikunõukogu juhataja leidnud meie kiriku lähedal teeservas maas istumas väga nõrga ja haige tüdrukukese. See oli Pauline. Laps oli arsti juurde viidud, kus uurimisel selgus, et talle on vaja teha südameoperatsioon. Ta vanematel aga ei olnud selleks raha. Pauline oli juba nii nõrk, et ei suutnud isegi kõndida rohkem kui mõne meetri korraga ja seista kauem kui ehk minuti või kaks. Meie kirik koos paari teise abiorganisatsiooniga organiseeris tüdrukule südameoperatsiooni. Vaatamata arstide kahtlusele, kas ta sellises seisundis operatsiooni üle elab, jäi Pauline ellu. Operatsiooni järel tiksus (just! Tiksus! täiesti kõrvaga kuuldavalt tiksus, nagu kell) ta rinnas vaikselt kunstliku klapiga süda. Kui Pauline oli haiglas piisavalt jõudu kogunud, oli vaja ta sealt välja kirjutada. Tema isa aga oli kadunud. Kuna isal ei olnud Nairobis kindlat töökohta, siis oli ta sunnitud rahapuudusel samburude aladele tagasi pöörduma. Niisiis istusime kirikunõukogus ja arutasime, mida teha. Tüdrukule oli vaja seniks peavari leida, kuni ta isa tagasi tuleb. Suuremal osal nõukogu liikmetest olid suured pered, kellega oli vaja arvestada, ning abikaasad, kelle käest nõusolekut küsida. Minu jaoks oli otsus lihtne. Otsustasin sealsamas, et võtan tüdruku paariks nädalaks enda juurde, kuni tema isaga uuesti kontakti saame. Tegelikkuses jäi Pauline meie juurde elama neljaks ja pooleks aastaks. Kuni oma surmani.”

Aafrika on Kadriga olnud korraga nii karm, kui ka armastav. “Naerata, ja elu naeratab sulle,” ütleb Kadri veendunult ja naerab siiralt.

Palun Kadril kirjeldada elu Nairobis, kuidas tuksub linn hommikul, kui kõik tööle ja kooli lähevad. “Nairobi eeslinnades ootavad hommikuti kell pool kuus teede ääres teki sisse mässitud unised koolijuntsud (Nairobi hommikud on jahedad), neil on käes tassid hirsikiselliga Siin ei käi lapsed kodule kõige lähemas koolis, kui nende vanemate rahakott vähegi lubab lapsed linna teises otsas asuvasse paremasse kooli panna. Siinmail tuvastatakse inimese sotsiaalne ja materiaalne taust küsimusega - kus koolis su lapsed käivad? Kõige kõrgema ühiskonnaklassi lapsed käivad Nairobist umbes 300 km kaugusel asuvas erainternaatkoolis St. Andrew's Turi. See kool loodi koloniaalajastul Briti impeeriumi poolt nende oma kõrgklassi internaatkoolide eeskujul. Sel koolil on oma lennurada ja helikopterite maandumisplats, kus maanduvad lapsevanemad, kes oma võsukesi külastama tulevad. Impeeriumi ajalooliste mõjude tõttu peetakse internaatkoole paremaks ja laste seal käimist pere jõukust väljendavaks. Isegi kuueaastased lapsed pannakse internaatkoolidesse, kus neil on võimalus oma vanematega kohtuda vaid kolm korda semestri jooksul.”

Lapsed maakoolis

Kuigi kehtiv seadus justkui garanteerib tasuta ja kohustusliku alghariduse, on siiski palju lapsi, kes ei pääse kooli, sest ka tasuta kooliharidus nõuab vanematelt raha - koolivorm, õpikud, eksamitasud jne. “Kenyas on palju peresid, kellel lihtsalt ei olegi raha, sularahana. Siis lapsed ei lähegi kooli, vaid peavad karjasepõlve, kogu oma lapsepõlve. See mõjutab eriti tüdrukuid. Kultuuriliselt loetakse tüdrukute harimist raha maha viskamiseks. Ta ju abiellub ja läheb kodust minema, ning toob haridusega kasu oma mehe perele, mitte oma vanematele,” räägib Kadri. 

Meenutame Tartu aegu ja jutt kandub kodusele elule. Uurin, millisel kohal on Kenya kodudes köök ja söök. “Kuna Kenya on üks väga kontrastne maa, suur rikkus ja vaesus kõrvuti, siis söögi teemal väljenduvad need erinevused eriti teravalt. On palju peresid, kelle jaoks söömine on nii suur luksus, et seda ei saagi endale iga päev lubada. Peaaegu iga kenyalane on kunagi magama heitnud tühja kõhuga, sest tollel päeval lihtsalt ei olnud midagi süüa. Samas on väga rikkaid peresid, kelle söögi valmistavad kaunis modernses köögis toimetavad palgatud professionaalsed kokad.”

Kenya perekondade koosseisust rääkides ütleb Kadri, et tavaline perekond koosneb emast või emadest, oleneb kas on ühe või mitme naisega abielu, isast, lastest, mõnest sugulasest, kes lühemat või pikemat pere juures elab (näiteks õpingute ajal) ning muidugi koduabilistest. Suurel osal Kenya peredest on vähemalt üks koduabiline. Traditsiooniliselt on see pere päritolu-maakohast mõni vaesem sugulane, kes on tulnud noort peret abistama ja siis jäänudki nende juurde elama, kuna tal on raskusi enda toitmise ja vajadustega hakkama saamisega. Nii abistatakse siis üksteist vastastikku. Sellepärast nimetavad kenyalased koduabilist tavaliselt Aunty (tädi – ingl k), ametlikult on ta domestic worker (koduabiline), või domestic maid (teenija), tänapäeva moodsates kodudes, kus emal pole aega ega huvi koduste tööde vastu, kutsutakse neid aga domestic manager (koduhaldur, administraator).

Ugali, rohekapsas, röstitud liha

Kadri räägib, et Kenya toit, mida pea kõik Kenya rahvad oma põhitoiduks peavad, on ugali. “See on kenyalaste jaoks sama nagu eestlasele on kartul. Ilma ugalita ei ole söök söök. Ugali on maisijahust ja veest keedetud tihke puder, nii tihke, et sellesse saab noa püsti seisma panna. Vaesemad pered söövad selle juurde praetud rohekapsast. Jõukamates peredes käivad sinna juurde ka veiseliha kastmed, röstitud kitseliha, praetud kala, värske koriandri, tomati ja sibula seguga maitsestatud kana omas mahlas. Seejuures valik ja maitse erinevad piirkonniti. On ka eestlase jaoks eksootilisemaid lisandeid, nagu maapähklikastmes rohebanaanid (plantain – ingl k). Kenya köögis esineb sageli ka kartulipuder, aga sellele lisatakse kõrvitsalehti ja rohelisi herneid nii, et kokku tuleb hoopis roheline kartulipuder,” naerab Kadri.

“Nii nagu Eestis on erinevad õunasordid, on siin palju erinevaid banaanisorte,” võrdleb Kadri, “mitmete Kenya rahvaste toitudes on banaanid oma erinevates kasutusvormides väga olulisel kohal. Banaanisortidel on toredad nimed, näiteks bukusu keeles on need: nasirembe, mukongokwambwa, kisungu, mukhururo,

Mbogoya banaan

mbogoya ja libukusu. Eestis on asi lihtsam, banaan on kas küps kollane või alles  roheline,” naerab Kadri. Mõned banaanisordid olevat head puskariajamiseks, mõned kõlbavad süüa vaid keedetult, mõned on aga dessertbanaanid, mis pannakse lauale suupiste või magustoiduna.

“Köök on Kenyas täielikult naiste territoorium,” räägib Kadri, “sinna on meestel traditsiooniliselt keelatud siseneda. Tänapäeval seda reeglit igal pool enam väga raudselt ei järgita, aga köögid, kus sööki valmistatakse endiselt kolmel kivil tule kohal tasakaalustatud sangadeta alumiiniumpotis, kus köök on õues asuv eraldi maja, korstnata, suitsust ja nõest lõhnav pime koda, siis neis võivad mehed vaid ukseläveni tulla ja mitte sammugi edasi,” selgitab Kadri.

Köögi ja kodu teemal liigub jutt Kenyas tavalisele mitmenaisepidamisele. Uurin mida Kadri arvab sellisest ühiskonnakorraldusest ja kas see sobiks ka kodusesse Eestisse. “Kenyas on mitmenaisepidamine tavaline,” ütleb Kadri, “seda ei tohi segamini ajada  abielurikkumise või armukese pidamisega. Need on väga erinevad kontseptsioonid. Abielu registreerimisel peab noorpaar teatama, millise seaduse järgi nad abielluvad. Mitmenaisepidamist tunnistavad siin nii traditsiooniline abielu kui moslemite abielu. Mitme naisega abielus jääb vastabiellunud naine ootama, millal talle tuuakse abiks järgmine naine. Kristlikud, india religioonidel ja angloameerika õigusel põhinevate seaduste alusel sõlmitud abielud tunnistavad ainult ühte seaduslikku naist ja lubavad lahutust, kui mees naist teise naisega petab. Tundub, et meil Eestis on sel teemal ruumi mõtlemiseks,” ütleb Kadri naljatades.

“Kenya mehe jõukust näitab see, kui mitut naist ta üleval pidada suudab. Hiljuti suri siin üks mees, kellest jäi leseks veidi üle saja naise. Enamasti on aga mitmenaisepidajatel kuni 5 naist. Igal naisel on oma maja.

Danger Akuku koos mõnede oma naistega. Tal oli üle saja naise

Jagatakse meest, mitte maja. Mingi valemiga on kokkulepitud, kuidas naised teavad, millisel päeval ja kus mees õhtusööki sööb ning ööseks jääb. Sellistes abieludes olevad naised suhtuvad oma kaasnaistesse kui abilistesse, kes aitavad hoolitseda mehe eest, mis muidu oleks ühe naise jaoks liiga paljunõudev ülesanne. Muidugi on ka rivaalitsemist ja hõõrumisi, aga need ei tohi kunagi jõuda mehe kõrvu! Öeldakse, et esimene naine on kogu mehe majapidamise ja valduste perenaine ning temast peetakse kõige rohkem lugu, teine naine on see, kelle mees võtab, et end jõuka ja võimsana tunda, ja see pole alati kõige parem valik. Kõige viimane naine on see, kes mehele kõige rohkem meeldib ja keda ta tegelikult armastab, ning kelle nõu ta kuulab. Mitmenaisepidamisel, muide, on väga vähe pistmist haridustasemega. On palju ülikooliharidusega mehi ja naisi, kes on polügaamses abielus.” Lapsed kutsuvad pere teisi emasid vanema lapse järgi (näiteks Kadri oleks Mama Andreas) ja ka perre lisandumise järgi kas Suurem Ema või Väiksem Ema.

Aruteleme Kadriga selle üle kas Eestis toimiks ametlik mitmenaisepidamine. Kadri arvab, et “Eesti naine on selleks vist liiga isekas, liiga võimukas ja liiga enesekindel, et mehe jagamisega leppida. Aga samas, kui sa tead, et su mehel on vaja rohkem kui ühte naist, kas oleks parem ikkagi teada, kes ja kus see teine naine on? Kas on parem, kui oled mehele selleks loa andnud ja sellele suhtele oma õnnistuse lisanud? Ma ei tea vastust sellele küsimusele,” tunnistab Kadri.

Elust Nairobis rääkides selgitab Kadri, et tavalise tööpäeva õhtul veedab tavaline pere tund või kaks liiklusummikutes, et päeva lõpuks üldse koju jõuda. „Kui on kõvemini vihma sadanud, võivad liiklusummikud jätkuda kuni südaööni. Kui koju jõutakse, on esikohal telekas - uudised, Kenya enda koomikud ja Nigeeria draamad on kindlalt õhtuses kavas. Õhtusöögi valmistab koduabiline, selle serveerib aga perenaine ise. Kohalik rahvatarkus ütleb, et kui koduabilisel lasta teha kõik tööd - koristamised, pesu pesemised, triikimised, söögid - ja ta söögi ise ka ette kannab, on kindel, et mehe silm jääb koduabilisel liiga pikaks pidama ja peagi järgneb silmale ka käsi...“.

Kadri ise on täiskohaga töötav ema, kellel on koduabiline. Suurem osa Kadri päevast möödub tema oma templitehases. Ta toodab ja müüb pitsat-tüüpi templeid. „Kenyas kehtib endiselt kirja ja paberi kultuur,“ selgitab Kadri, „ning kui paberil pitsatit all või templit peal ei ole, siis pole sellel ka erilist väärtust.“ Kadri templid on kõrgtehnoloogiliselt valmistatud, kõige kallimad Kenya turul. Neid kasutavad firmad, kellele on olulised eelkõige firma maine ja templite turvalisus. „Valdavat enamust muid templeid saab lihtviisil võltsida, tänavanurgal istuva ja põlve peal žiletiterega kummi nüsiva väikekaupmehe poolt,“ kirjeldab Kadri.

Rotary puuraugu projektil

Kadril on peale oma tööülesannete ka Eesti aukonsuli aukohustused. Ta vastab küsimustele Eesti elu-olu ja kultuuri kohta ning viisade asjus, juhatab inimesi Eesti ülikoole tutvustavatele lehtedele. Vahel tuleb abistada hättasattunud rahvuskaaslasi. Kadri on ka Rahvusvahelise Rotary Klubi liige. „See on missioon ja hobi, mille käigus olen osalenud paljudes projektidel üle kogu Kenya. Ma ei osale neis projektides mitte aukonsuli, vaid Rotarlasena. Tänu neile projektidele ja projektijuhtimistele olen õppinud näiteks puurkaevude ja maapõuevee põhiseadusi ning anaeroobse biogaasi reaktorite tehnoloogiat. Olen õppinud tegema koostööd erinevate rahvusvaheliste gruppidega, kohalike maakogukonna organisatsioonidega ning slummides tegutsevate noortegruppidega. Kõik see on tegevus, mis lööb mu silmad särama,“ ütleb Kadri. Ta on nagu sündinud abistaja, on tunda, et see tegevus talle tõepoolest sobib, hingeliselt ja vaimselt.

http://www.dianidrifters.com/about-us/

Kenya on üks Aafrika arenenumaid turismiriike. Kui perega Kenyasse turistina reisida, on Kadri sõnul kõige tavalisemad külastuskohad Maasai Mara rahvuspark oma safari retkedega ja muidugi Mombasa rannik. Ta ise soovitab küll valida mõne väiksema pargi, kus on loomade ja turistide suhe loomade kasuks. „Ka on mõnusam, kui on aega nautida loodust ja vaateid, mitte lihtsalt loomade nimekirjal näpuga järge ajada ja linnukesi taha teha, keda nähtud. Rannikul on hotelle, mis on spetsialiseerunud pidu ja tralli armastavatele noortele; on selliseid, mille klientuur on basseini ääres lösutavad vanemapoolsed eurooplased; kuid on ka selliseid, kus pakutakse toredat ja aktiivset puhkust. Oma unistuste puhkus tuleb endal vaid üles leida. Kenyas on turistidele pakutavad hinnad täiesti seinast seina. Näiteks saab Mombasas ja selle ümbruses ööbida vahemikus 15 eurosest kämpingust kuni mitmesajase-eurose luksushotellini. Sama kehtib safaride ja autorendi puhul. Hea pakkumise leidmiseks on tark juba varakult planeerimist alustada. Aga kui olla seiklushimuline ja paindlik, võib mõni hea pakkumine tulla vaid päevake enne safari algust, kui mõnel safaribussil on järsku üks-kaks vaba kohta tekkinud.”

Küsin, kas Eesti turist peaks olema mures Kenya ja Nairobi ebaturvalisuse pärast. Meenub hiljuti aset leidnud Westgate pantvangi draama. ““Westgate’i pantvangidraama kordumine on sama vähetõenäoline sündmus, kui näiteks tänaval telliskiviga pähe saamine. Mille osas aga tõesti soovitan tähelepanu pöörata on üldised turvajuhendid, mida jagavad hotellide töötajad ja safaridel giidid. Eestlase jaoks võib tunduda pühvel hea rahulik rohtu krõmpsutav vissina, aga pühvlid tapavad  Aafrikas aastas rohkem inimesi kui lõvid. Teiseks käib elu Kenyas päikese järgi. See tõuseb kell 6 hommikul ja loojub kell 7 õhtul. Pimedas ma ei soovita oma hotelli alalt väljaspool viibida.” Ütleb Kadri aukonsuli tõsidusega hääles.

Giid, kes võttis Petra omale selga

“Kenyas on perega lihtne reisida,” räägib Kadri, “kenyalased armastavad lapsi, lastele pööratakse palju tähelepanu, nendega arvestatakse. Isegi täiskasvanud mehed nunnutavad ja suhtlevad lastega lihtsalt niisama. Heades hotellides on alati võimalik leida lastele mõeldud tegevusi ja nende tegevuste korraldajaid. Soovi korral saab kergesti ka isikliku lapsehoidja palgata.”

Need, kes kogu perega Kenyasse lausa elama kolida tahavad, peaksid valmis olema selleks, et Kenyas, ja Aafrikas üldse, on aja kulg Euroopa omast väga erinev. “Kärsitus, närvilisus, kannatamatus, vihastumine, õiendamine ja näägutamine on vaja koju jätta ja mitte siia kaasa tuua. Perega Kenyasse elama asudes on kõige rõõmsamad just perenaised, sest siin ei pea perenaine ise kunagi koristama, pesema, keetma, küpsetama ega muid tüütuid majapidamistöid tegema. Kui tahad, siis muidugi võid kõike ise teha, aga see pole perenaisele kunagi kohustuslik. Selleks on majapidamises koduabilised – koristaja, kokk, lapsehoidja, aednik, autojuht, väravavalvur. Nairobis, ja Kenyas laiemalt, on kaht tüüpi koduabilisi. Traditsiooniliselt elavad koduabilised pere juures. Selleks on rikkamate majapidamiste õuenurgas eraldi koduabiliste majake. Tänapäeval on aga palju neid, kes elavad oma kodus ja käivad iga päev koduabilisena kusagil pere juures põhitööl. Kadri enda koduabiline käib tema juures esmaspäevast reedeni ajal, mil Kadri ise tööl on. “See on siinses kontekstis väga minimalistlik koduabilise pidamine,” räägib Kadri ”kuna ma armastan ise süüa teha ja oma lapsega tegeleda, ning mul on pesumasin, siis mul ei ole abilist pikemalt vaja.” Eestlasele tundub see tänapäeval veider, aga Kenya kodudes ei ole tavaliselt pesumasinat ning koduabiline peseb pesu käsitsi.

Kui rääkida koduabiliste palkadest ja muidu elukallidusest, siis seaduse järele miinimumpalk, mida võib koduabilisele maksta on 80 eurot kuus. “Tööpuuduse tõttu on palju neid, kes on nõus poole vähemaga, aga on ka koduabilisi, kes ei tule alla 130 euro kuus jutulegi. Võrdluseks, et algkooliõpetaja kuupalk on 100-200 euro kanti. Kenya on elamiseks samal ajal nii odav kui ka kallis riik. Kenyalane ise saab elatud vähesega. Võõramaalasel aga tuleb hea elu eest päris kopsakad summad välja käia. Turvalises piirkonnas, ilusa aia, ujumisbasseini ja saunaga suures mõnusas majas elamise eest on üür 3000-5000 eurot kuus või rohkemgi. Saab ka muidugi väiksema majaga hakkama, ning kui sul just ei pea olema sauna ja basseini, siis kulub üüriks umbes 1200 eurot kuus.” Kadri ise elab viisakate mõõtmetega korteris. “Pole tahtmist suure maja eest hoolitseda, ning peres pole piisavalt palju inimesi, kellega suurt maja täita,” selgitab Kadri. “Head elu ja mugavusi otsiva inimese jaoks on hinnad nii kõrged seepärast, et Kenya on diplomaatide ja rahvusvaheliste firmade töötajate jaoks sageli suure riski ja raskustega seotud. Neile makstakse palgale lisaks hardship allowance nimelist tasu (riskikoefitsenti), et nad üldse Kenyasse tööle suunduksid. “Need eluraskused sisaldavad siis koristaja, koka, lapsehoidja, aedniku, autojuhi ja väravavalvuri palkamist, basseini kasutamist ning sõpradega kohvi joomist,” naerab Kadri. “Eestlasena ma mõistan täielikult, et sellest on veidi raske aru saada, et elu Aafrikas on tõepoolest mõnus, lihtne ja kerge, kui sul on palju raha, aga ka siis, kui sa ei aja taga mitte tippluksust, vaid head ja rahulikku elu. Iseenesest on hinnad Nairobi toidupoodides üpris Eesti tasemel. Kui selle mõnusa eluga ära harjuda on siit väga raske lahkuda,” kinnitab Kadri.

Tulevikuplaanidest rääkides ütleb Kadri veendunult, et elu on ees veel pikk ja iial ei tea, mida huvitavat see täpselt toob. Vanemate maakoht Võrtsjärve ääres on Kadril väärtusliku elukohavariandina alati meeles. “Eriti kui elumeri on tormine”, lisab Kadri.  Kenyas ei ole palju eestlasi, aga sellepärast küll eesti traditsioonid ega kultuur eesti peredest kusagile kao. Kadri pere sööb iga päev rukkileiba, neil on läheduses mõned head šveitsi ja taani pagarid, kes teevad “mitte küll täpselt õige eesti maitsega, aga ikkagi väga head rukkileiba”, rõõmustab Kadri. “Kodus räägime muidugi eesti keeles, laulame lapsega Eesti laule, vaatame “Mõmmi Aabitsat” DVD pealt, loeme “Marta Varbaid” ja kuulame netist Eesti raadiot. Kui tahan töösse süveneda, kuulan YouTube’st Jaak Joalat. Mõnel aastal oleme sõpradega teinud jaanituld ja tantsinud Kaera Jaani. Kenya traditsioonid olen aga nii sujuvalt omaks võtnud, et ei oskagi midagi hetkel otse välja tuua,” naerab Kadri, “tulge ise vaatama, Kenya on imeline!”