Kriisiajaks ettevalmistumas

Riigikohtu esimees avalikustas selle kirja

olemasolu sellel nädalal pressikonverentsil

öeldes, et ta ei mängi nende meeste reegleid

mööda, olles samas selgelt pinges

Vanas heas tsiviilõppe tunnis rõhutas õpetaja, et alati peab inimesel olema kuu jagu toidukraami kodus olemas. Peab olema käekohver valmis pakitud kõige olulisega. Peab olema teada, kus asub kõige lähem varjend, kuhu alarmi kõlades rutata. Ka õppisime erinevate rünnakute ohte ja omapärasid ja kuidas ennast kaitsta. Keegi ei võtnud õpetust tõsiselt. Kokkuvõteks nentisime, et kui peaks kõlama hoiatav sõnum tänavatel ripuvatest valjuhääldajatest (kas need olidki seal??) piisab, kui tõmbad ümber voodi lina ja paned plekk ämbri pähe ja sammud 2. Keskkooli lähedale varjendisse (huvitav, mis sellest on saanud??). Olime seal õppuse käigus ka ekskursioonil käinud ja see oli ainuke, mida me teadsime. See oli aastal 1985 Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Ohuks oli tuuma- või keemiarelva rünnak.

Ligi 30 aastat hiljem ... Nairobi. Oht – rahutused, kodusõda, valgetele inimestele suunatud rünnakud.

Mu ees on kolmeteist leheküljeline kriisiaja nõuannete, kontaktide ja oluliste nimekirjade buklet. Erinevalt koolitunnist, kus saime teada, et peab olema pakitud kohver, tean nüüd ka mis peab olema selles kohvris ja on ilmselge, et kui ma seda nimekirja täht tähelt järgin, käekohvrist üksinda ei piisa. Olen varunud kuivaineid, mis loodan, et on piisavad mulle ja mu tütrele 3..4 nädalaks. Kenyale eripäraselt sain täna tuttavalt vanaproualt kuivatatud puuviljad ja köögiviljad. Viimastel nädalatel on Nairobi ületanud kolmekümne aasta kuumarekordi. Ülikuumad ilmad (päevane toatemperatuur 26 kraadi) on valmistanud kõrge kvaliteediga, heade säilimisomadustega ja kauni värviga tooted. Ka on mul 50 liitrit joogivett juhuks, kui Nairobi linna vesi on mürgitatud (sellekohane hoiatus väljastati 2008 aasta rahutuste ajal). Lisaks veel antibiootikume, palaviku- ja malaariaravimeid, köhasiirupit ja allergiarohte (tolmused teed põgenemisel!!).

Pojalt saadud leivaküpsetamise raamat on aukohal, sest just leiva ja saia puudumine poelettidelt ka pärast poodide avamist oli üks keerulisemaid probleeme eelmiste rahutuste ajal. Tookord küpsetasin elu esimese saia, saiapätsi, mida sai viiludeks lõigata ja võileivana süüa. Olen välja töötanud kriitilise piiri, millal pean lahkuma kindlusest s.t. kodust ja evakueeruma Kenyast turvalisse naaberriiki. Mul on kaardid kõrvalistest teedest et mitte-sõjakate rahvaste territooriumite kaudu kõige kiiremini riigipiirile jõuda.

Mina tegin suurema osa ostusid ja valmistasin ette plaanid, kaardid kolm nädalat enne valimiste algust. Osad mu sõbrad alles räägivad, mida nad kavatsevad osta, samas tuletades ahetades meelde, kui kõrgeks hinnad tõusid eelmine kord nendes vähestes poodides, kus oli riisi, jahu. Osad mu sõbrad lihtsalt nearavad ja ütlevad, et neil on usku, et kõik läheb rahulikult ja mingeid varusid polegi vaja.

Ka mina loodan, et juba kümne päeva pärast saan naerda enda ja oma üleplaneerimise üle. Kujutan ette, kuidas ma pisitehasele sarnaselt panen purkidesse õli ja maitseainetega päikesekuivatatud tomateid delikatessina müügiks ning ei pea toidupoes käima ülejäänud kuu, sest kõik on kodus olemas. Elame näeme. Siiski arvan, et ehk on kasu nõukaaegsest tsiviilkaitsest… ja printsiibist .. "usalda, aga .. varu tagavarasi ..."