Lõvijutud

Lapsepõlves käis mu isa sageli komandeeringutel mööda vana Nõukogude Liitu. Ema tellimise peale tõi ta kord ‘tupsukreemi’ kord huvitavaid puuviljasid. Üks kord tõi ta mulle plastmassist pisikeste metsloomade komplekti. Isa ise kiitis “Noh kordki on õigete proportsioonidega loomad”. Olid, väga tõesed metsloomad – kaelkirjak, kaamel, lõvi, karu – aga pisikesed, mis mahtusid mulle, 8..9 aastasele lapsele pihku. Ja kõik loomad olid ühte värvi rohelisest plastmassist valatud. Kuidagi moodi aastate pikku kadusid tasapisi mõned loomad ära, aga väike roheline lõvi oli mul sageli kaasas lapsena laagrites, hiljem ka reisidel. Minu pisike armas roheline lõvi.

- - - - - - - - - - - - - - -

Umbes kümmekond aastat tagasi tutvusin Sabrinaga, tesit põlvkonda Kenyas elava sakslannaga. Kord märkasin ta õlal omapärase kujuga armi. Sabrina nooruspõlves kaheksakümnendatel, läks ta

See on Charley, üks lõvidest, kelle David on
kutsikas peale üles kasvatanud ja keda ta
lootis saada päästa kunagi vabadusse. 

 appi vanahärra George Adamsonile. Selleks ajaks oli Härra Adamson, kes oma naise Joy Adamsoniga sai tuntuks “Vabana sündinud” raamatu ja filmi läbi, juba kergelt seniilne ja ta ei suutnud enam ise hoolitseda oma lõvide ja ise enda elu-olu eest. Sabrina aitas toita lõvisid, kes tulid neid ümbritseva savanni pealt õhtuti Adamsoni laagri juurde harjumuspäraselt toitu otsima. Lõvidega tegeledes on omad reeglid, kuidas jälgida nende käitumist, milises jörjekorras anda toitu, kes annab toitu, jne. Ja võib juhtuda nii mõndagi. George Adamsoni vend Terence sai omal nahal tunda lõvi hambaid. Mu sõbranna Sabrina pööras kord õhtusel toitmisel valel hetkel valele lõvile selja. Lõvi tõmbas tal käpaga üle selja, jättes sügava küüntejälje õlale. George Adamson ravis taolisi haavu viskiga. Sabrina haav aga läks järjest hullemaks. Nairobi, lähim koht kus saaks head arstiabi, oli linnulennult 250 kilomeetri kaugusel. Lennuk oligi ainuke liikumisvahend ja raadioside, et edastada teateid. Ühel päeval saabusid Sabrina vanemad lennukiga talle järele. Noor tüdruk oli siis juba väga nõrk ja lõvikäpa ‘patsutusest’ tekkinud haav tõsises põletikus.

                                                     - - - - - - - - - - - - - - -

Hiljuti kohtusin Davidiga. Inglane, kes on sündinud Kenyas ja elanud Euroopas, Turgestaanis, Afganistaanis, Nepalis, Indias ja taas jõudnud tagasi Kenyasse. Ta on Kenyas kasvatanud üles enam

kui kakskümmend lõvikutsikat, teinud neile mõmmisid kaissu võtmiseks, hoolitsenud nende eest. Need on lõvikutsikad, kes on jäänud emata kas salaküttide või Maasaide ja metsloomade konfliktide tagajärjel. Suureks kasvades on need lõvid endiselt tema sõbrad, ta saab nendega suhelda, nendega koos puuris olla. David ütleb, et lõvid on nagu kassid ikka, nad tahavad hoolt ja armastust ning lisaks mõistmist ja veidi julgust. Samas, see tunne, et taoline majesteetlik ja suurtsugune loom sind tervitab ja võtab omaks on sõnulseletamatult võimas. Paraku Kenya Wildelife Service-il ei ole häid programme, mille abil neid lõvisid uuesti loodusesse lasta, nagu seda tegi George Adamson. Need loomad saadetakse era ranchodesse või nad jäävad Animal Orphanage-is puuridesse. Davidi jaoks meeldiv õhtune atmosfäär, et jääda rahus magama sisaldab lõvide hüüdeid, eleventide same kauguses ja päikesetõusul täiskoosseisus lindude sidinaid. 

                                                             - - - - - - - - - - - - - - -

Parmisa, on Maasai. Haritud, kasutab nutitelefoni ja teab oma asukohta GPS-i järgi. Ta elab Rifti Orus. Tal pole kindlat aadressi, elukohta. Ta kõnnib oma lehmadega mööda orgu. Kui leiab hea rohurikka ala jääb ta sinna mõneks nädalaks pidama. Möödunud nädalal kõndis ta oma lehmadega 3 päeva ja kaks ööd ja jõudid rikaliku rohuga alale. Ta lootis, et varsti tuleb ka vihma et loomad saavad juua. Kaks ööd tagasi ärkas ta loomade rahutute häälitsemiste peale. Lõvid olid läheduses. Näljast lõvide karja ei hoia miski tagasi. Hommikuks oli ta karjast puudu kaks lehma. Maasaid, kes on paiksemad, kelle lapsed käivad koolis, kes ei liigu koos karjaga iga paari kuu, nädala tagant, on hakanud omale panema päikesepatariedel töötavaid lampe. Loomaaedikuid, mis on ümbritsetud postide otsa pandud lampidega, ei ründa lõvid nii sageli.

                                                                - - - - - - - - - - - - - - -

Ilmselt paljude inimeste meelest on jutud lõvidest ja nendega igapäevasest kokku puutumisest tõenäoliselt Aafrikas elamise tavateemad. Nii see aga paraku ei ole. Ma ise pole juba palju aastaid jõudnud korralikult ja piisavalt pikalt üheski rahvuspargis käia, et lõvidele peale sattuda. Viimati vist oligi, kui mu õde umbes 10 aastat tagasi siin käis ja me Nakuru pargis jälgisime emalõvi, kes vedas ninaga õhku, et otsustada, kus suunas homikusöök rohtu krõmpsutab. Tundub, et tuleb võtta aega, pakkida piknikukorv ja nautida seda, mis siin samas lähedal on ja meeldivalt metsikult kutsub.

Kenya Senati delegatsioon patsutas lehmi, mõtles küberkuritegude üle ja nautis saunamõnusid

Aprillis täitus mu kauaaegne unistus – tuua kõrgetasemeline delegatsioon Kenyast vaatama Eesti e-lahendusi. Aastaid olen pidanud maha pikki ja järjepidavaid vestlusi paljude juhtivate tegelastega Kenyas kõigest, mida Eesti saaks pakkuda, parandada, näidata ja õpetada Kenyale e-valitsuse ja kõige mu e-värgi osas. Lõpuks võttis vedu mu sõber Ekwee Ethuro, kes on ka juhtumisi Kenya Senati Spiiker. Ta tõi kaasa ka neli senaatorit ja kolm ametniku. Senaator Otieno Kajwang on endine Immigratsiooni Minister. Senaator Henry Ndiema on endine Immigratsiooni Osakonna Direktor, praegu Senati Põllumajanduse Kommissioni juhataja. Senaator Prof. Wilfred Lesan on Senati Põllumajanduse Kommisjoni ja Haridus Komissjoni liige. Senaator Abdi Bule oli neljas visiidil olev senaator ja omapärane viies ratas vankri all.

Senaatorid Lossiõues kontserdil

Seltskond saabus 22 aprillil ja esialgse plaani kohaselt nad sellel päeval puhkasid. Aga kui ma ütlesin, et lähen õhtul ühe tuntud Eesti laulja kontsedrile ja sinna saab kõndida, sest pole kaugel, tulid kõik neli senaatorit kaasa. Paraku, aga pole kõndimine mitte Kenya senaatorite tavategevus, rääkimata kõndimisest mööda munakivi teesid. Tasapisi ja rahulikult kõndides jõudsime läbi Viru värava ja Raekoja Platsi ja Lühikese Jala ülesse Toompeale, kus Toompea Lossi õues pidas Riigikogu oma iga aastast sünnipäeva koos avatud uste päeva ja Tõnis Mägi kontserdiga. Õhukeselt riides olnud senaatorid nautisid veidi kontserti ja siis hakkasime tagasi hotelli poole minema. Aga niipea, kui saime lossi väravast välja selgus reaalsus – ühel valutas jalg, teisel hõõrus king ja kolmandal oli külm. Ega muud kui panna senaatorid pargipingile istuma ja nutitelefonist otsida takso telefon ja tellida takso järgi.

23 aprillil oli vastuvõtt Riigikogu Juhataja juures, millest juttu ja pilte ka avalikusele üleval. Lisaks vaatasime ka ettekandeid Riigikogu e-lahendustest. Pärastlõunal võttis meid vastu Borenius Advokaadi Büroo, kes rääkisid innovatsioonist ja provokatiivsest mõtlemisest õigusvallas. Enne kui see päev sai aga õhtule minna, selgus, et üks senaatoritest on haige. Eesti jahedad kevadõhtud, -hommikud ja vajadus vältida usulistel põhimõtetel kõike, mis on kunagi mingil moel mõne seaga (pidades silmas looma, mitte iseloomuomadust) kokku puutunud oli sundinud seda senaatorit alates Kenyast lahkumisest olema vaid vee ja piima paastul. See talle ka saatuslikuks sai ja tuli tellida kiirabi. Istusin samal ajal kolme endise koolikaaslasega vanalinna restoranis ja rääkisin Spiikerile Eesti poolt määratud turvamehega. Pärast mitme kordset „kiirabi tellimise“ mainimist ja arutamist hakasid nad vaikselt itsitama. Kui ma ei saanud naljast aru, seletasid nad, et kiirabi ei tellita, nagu taksot, vaid kutsutakse .... See senaator jäi mõneks päevaks voodiravile ja kiitis taevani Eesti kiirabi arste, kes tegid ta terveks ilma, et ta oleks isegi kuhugi haiglasse pidanud jalga tõstma. Et ta paremini paraneks pidi ta loobuma vähemalt nõudest, et taldrikult, millelt ta sööb muidu piisavalt halal toite, ei ole varem kunagi söödud ühtegi sealiha toodet .... Ta jäi ellu J

24 aprill sõitsime Tartusse. Tartu tüdrukuna ei saanud ma jätta neid ainult Põhja Eestisse! Meil oli tore vastuvõtt Tartu Ülikooli rektori juures. Tuleb välja, et Tartu Ülikool omab palju sidemeid ülikoolidega üle kogu maailma, aga Aafrika on täiesti puutumatu kontinent! Ei ühtegi sidepunkti selle mandril nende suhete maailmakaardil! Tartu Linnapea Urmas Klaas viis meid lõunasöögile (juttu ja pilti) Polpo restorani, kus sain oma elu parima Pavlova magustoidu! Siis käisime läbi mu venna Priidu juurest. Kenya rahvas ahetas Priidu sõbralike mesilaste üle. Materjali
 uuriti põhjalikult ja suud ammuli, sest Kenyas olev Aafrika Tappev Mesilane (African killer bees) on selle otsene vastand. Senati Spiiker leidis elutoas pingpongi laua, haaras rõõmsalt reketi kätte ja tegi Priidu poistele, isegi kaks ühe vastu mängides kõvasti (siin kirjeldades nii punkte kui ka löökide intensiivsust) ära.

25 aprillil käisime vaatamas Muuga Sadamat, sest ka Kenya ehitab uut ja modernset ja palju riike ühendavat sadama Lamusse. Ka oli sellel päeval Tallinna linna tuur, mille käigus selgus, et mitte kõik Eestlased ei oska laulda Gustav Ernesaksa „Mu Isamaa on Minu Arm“. Nende hulka kuulusid ka Tallinna tuuri giid ja Riigikogu Välissuhate osakonnast kaasas olev saatja. Kuna ma olin samal ajal muid ("tähtsamaid") asju ajamas, poleks ma ehk isegi sellest häbiväärsest faktist midagi teadnud, kui mitte õhtusöögi lauas poleks Spiiker hakanud küsima, et, kuule see keegi Gustav, kelle kuju on seal laulu festivali pargis, mis on see laul, midagi isamaast, see, mida giid ei laulnud, sest see ajab ta nutma. Ma siis laulsin ja andsin ka video lingi, mida siis hoolega vaadati.

Välisministriga kohtusime ka 25 aprillil. Esialgu pidi kohtumine olema kell pool kuus õhtul. Siis aga selgus, et välisministri lennuk hilineb ja kohtumine lükati kella poole kaheksa peale õhtul. Kui ma Hr. Spiikerile seda uudist teatasin kohmas ta „Me ei tööta öösel“ . Küsisin, et kas peaksin siis andma teada, et ta kohtumisest loobub. Ta pomises midagi segast vastuseks ja ma jätsin kohtumise kehtima. Kui siis mõni minut enne kohtumist asusime hotellist teele välisministeeriumi poole, teatas Hr. Spiiker, et kuna päike pole veel looja läinud ei ole veel öö ja kohtumine ja selle aeg vastab kõigile viisakusreeglitele. Kohtumise ametlik kajastus ja pildid.

Laupäev 26 aprill pidi olema ametlikult kõigil hingetõmbe paus. Aga kuna eelmiste päevade käigus läks jutt Eesti lehmadele ja põllumajandusele nõudsid senaatorid näha mõnda lehma ja farmi ja põllumaad. Kui küsisin selle kohta, vist neljapäeva pärastlõunal, kogu programmi kokku pannud Riigikogu Välissuhete osakonna inimestelt, siis nad hakkasid natuke murelikult üksteisele otsa vaatama. Muidugi ametliku asja ajamise jaoks veidi üle 24 tunni on ikka päris võimatu ootus! Aga kuna minu ema vanaema venna poja-poja poeg Aavo on muhe inimene ja just üks suurepäraseid lehmakasvatajaid ja koos oma naise Angelaga ka suurepärane külaliste vastu võtja, siis see

Pisikesest peale Valma külas lehmalaudas käimise mõju

oligi, kus lehmad said patsutatud, suured talumaad imetletud ja robotlaut lõi nii mõnelgi jalad alt. Selle kohta ka rohkem siin. Kenyas on kõik "suured ja tähtsad" loomapidajad. Ükski Kenyalane ei saa öleda, et tal pole koduloomi. Koduloomad on nende vara väljendus (lisaks naiste ja laste hulgale!). Ka kõik delegatsiooni liikmed omadav lehmi (üks nendest isegi 70 pealist karja) aga nad olid kõik hämmingus kui ma vasikale käe suhu pistsin. Ilmselgelt on nad siis tugitoolikarjapidajad..

Pühapäevaks olin Kenya rahvast ette valmistanud juba pikemalt. Nimelt oli kõigepealt igati kena Lahemaa Rahvuspargi ja mõisade tuur, millele järgnes aga märksa tõsisem katsumine – päris ehtne saun! Muidugi on saunasid igal pool spades, seda ka Kenyas. Aga seda päris õiget sauna, osana kultuurist, vihaga ja puha ei ole mujal! Nii saatsin kirja oma isapoolsele sugulasele. Minu vana-vanaema on tema vana-vanaisa õde. Küll on tore, kui on toredaid sugulasi! Kiri ütles

„Välisministeeerium ja Riigikogu välissuhete osakond on nende põhilised vastuvõtjad ja on neile pannud kokku väga hea ja adekvaatse programmi ekskursjoonide ja kohtumistega. Samas, ma tahaks neile pakkuda ka lähemat ja tõelisemat kogemust Eestist. Oleks väga tore, kui sul tõesti oleks võimalik neid omale sauna külla kutsuda. Miljöö, mida neil oleks tore näha - kodune saun, meeldiv seltskond, huvitav vestlus. Näen, et töötad koos mu kolme endise koolikaaslasega - Toomas on mu endine klassivend, Jaanus oli paraleelklassis ja Peeter oli mõni aasta meist taga pool. Kui Sulle sobiks ja kui neil on huvi, võiksid nad ehk ka kaasa kutsuda. Või kedagi teist, kellel oleks huvitav Kenya poliitikutega koos leili visata.”

Otse saunalavalt pilte ei ole J 

Ja nii see teoks saigi! Ja Stenil on üks kaunemaid suvilaid ja saunasid üldse! Otse mere rannal!! Abikaasa Age valmistatud huvitavad ja maitsvad suupisted sobisid kõigile. Ja seltskond, kes tuil leili viskama oli ka igati tore! Sten küll arvas, et saun on rohkem nagu muuseumi eksponaat, mida Kenya delegatsioon saab vaadata ja neile räägitaks selle kohta ajalugu jmt. Aga mina, kui elamustekütt, ei olnud nõus seda niimoodi jätma. Saunas käisid kõik senaatorid, spiiker ja ka spiikri abikaasa. Käisid ära, kiitsid ja oleks jäänud veel kauemakski, aga tollel õhtul oli veel vaja jõuda ka Tallin ICT Nädala Gala vastuvõtule Lennusadams. Kenyas on President tähtis tegelane, mitte ainult sisemiselt, poliitiliselt, perekondlikult, aga ka väliselt – tal on saatjad, vormis ja vormita, tal on rahva laiali lükkajad, tema saabumine on atraktsioon. Kui President Toomas Hendrik Ilves saabus Galale oli Spiiker hämmingus, kui lihtne ja inimlähedane ta on. Sellest üritusest on pilte ka siin.

Ja järgmine päev algas kahepäevane Freedom Online Coalition konverents. On tõeliselt uhke tunne olla Eestlane, kui Hr. Presidendi kõne on mõnusalt järgitav, täis huvitavaid ajaloolisi fakte ja nende seoseid tänapäevaga ning see kõik loob eriliselt hea mulje Eesti kohta! Ka Ekwee Ethuro kõneles avatseremoonial

Photographer: Terje Lepp

Kenya ICT situatsioonist (pilte veel). Selle konverentsi osana oli ka palju praktilisi ettekandeid Eesti e-lahendustest, mis pakkus Kenya delegatsioonile suuremat huvi, kui üldisem ja idealistlikum vestlus interneti vabaduse osas. See on ka arusaadav. Kuidas rääkida internetivabadusest, kui Kenyas 72% elanikkonnast pole mingit ligipääsu internetile. Igal juhul oli informatsiooni hulk suur ja intensiivne, just nagu nende pihta tulisatav automaatpüss, nagu seda kirjeldas Välisministeeriumi poolt üks korraldajatest, Jüri Kahn.

30 mai oli delegatsiooni viimane päev Eestis. Ja ka see päev ei olnud neil vaba ja poodlemisele pühendatud. Hoopiski käisime Mondo kontoris kuulamas, mida nemad kui MTÜ Kenyas toimetevad. Seal olles nägime ka ettekannet „Teeme Ära“ talgutest, mis lõid Kenya delegatsioonil silmad särama, sest hea praktiline jutt sellest, kuidas ühe päevaga kõik prügi saab koristatud on kui ilus ulme ja muinasjutt ja unistuste täitumine kõik kokku pandult Kenya valitsuse jaoks. Prügi, selle kogunemine, selle kogumine ja sellest lahti saamine on siis tõsine mure. Lõunaajal liitus meiega Harjumaa ajaleht ainukese media kanalina, kes selle tähtsa külaskäigu ka ajalooürikutesse kandis. Miniter Paeti sõnul polevat nii kõrge tasemega külalist Aafrikast varem Eestit külastanud.

Kokkuvõtteks nähti palju, puhati vähe (ehk üldse mitte) ja tullakse tagasi juba varsti suuremate, kõrgemate ja tegusamate seltskondadega, et viia ellu kõike huvitavat, mida Eestist õpiti.