Mida me näeme sõltub sellest, mida me otsime - John Lubbock
Eelmise aasta detsembri esimestel päevadel kirjutas mulle
üks noor Kenya arhitekt Ameerikast. “Tere hommikust” algas ta kiri. Eesti
keeles tervituse ja kirja põhjuseks oli tema Tallinnas elav tüdruksõber, kes
parasjagu luges raamatut “Minu Keenia”. Noorhärral oli vaja veenda Tallinna
preilit endaga koos Kenyasse kolima. Tema väljavalitu kujundas oma arvamust
armastatu kodumaast ja selles mängis rolli äsja ilmunud raamat. Kas see on
tõepärane kuvand Kenyast? Kas see avaldab positiivset mõju ja aitab tuua uue
eestlase Kenya multikultuursesse ühiskonda? Need olid küsimused, mis kumasid
läbi kirjaridadest.
Ma ei osanud vastata. Ma ei olnud raamatut lugenud. Aastate
jooksul, mis ma olin Kenyas elanud ei olnud ma kunagi kohtunud Janikaga. Olin temast kuulnud
kahel korral teistelt eestlastelt. Ma ei teadnud muud, kui et ta oli vabatahtlikuna Lääne Kenyas.
Mind jäi painama küsimus, mida ta küll võiks Kenyast kirjutada?
Siis saabus päev, kui sain kätte “Minu Keenia” raamatu ja
asusin õhinaga lugema. Õhin kadus peagi. See oli raske raamat lugeda. Raske
emotsionaalselt. Selle lehtedelt vaatas vastu lootusetu, kurb, elus kaotaja,
nälginud, puudust kannatav, paljust ilmajäetud, tulevikuta inimene. Ta vanus,
nimi,ja detailid varieerusid peatükkide vahel, aga mitte ta situatsioon elus.
Kas see on Kenya inimene? Kas see on Kenya?
Ei, ei, ei!! See ei ole Kenya!! … Jah, … see tõepoolest on
Kenya …
See EI OLE Kenya. Kenyas on väga palju, erinevaid tahke, elu
külgi lisaks külaelule. Kenya on suur, rikas ja mitmekesine maa. Valdav enamus
Kenya inimesi saavad oma eluga hakkama. Nad pole tingimata rikkad, varaliselt,
aga nad on rõõmsad ja tänulikud selle eest, mis neil on. Selleks sageli on hea,
toetav perekond ning võimalus üksteise eest hoolitseda, kasvatada üles järgmine
põlvkond, kellele soovitakse paremat, ilusamat, lihtsamat ja rikkamat elu.
Kenyalased on alati valmis abistama teisi. Ma ei tea ühtegi kenyalast, kes ei
toetaks regulaarselt rahaliselt mõne onu või tädi lapselapse haridust, mõne
töötu sugulase pere söögi eelarvet, tõbise või viga saanud sugulase või sõbra
haiglakulusid, või kes poleks võtnud mingil ajal oma katuse alla kuudeks või ka
aastateks sugulasi ja nende lapsi, jne. Kui korjatakse saaki jagatakse seda
nendega, kel on vähem, kellele on vaja anda. See on kenyalase elu tavaline osa.
Ja see on, mis annab kenyalastele jõu tõusta hommikul ja otsida võimalusi, luua
lahendusi, mis töötavad siin ja olla selle kõige juures õnnelik, ja nautida
elu.
JAH, Kenyas on palju peresi, kelle jaoks regulaarselt terve
pere toitmine on keeruline. Nendest paljude jaoks suisa võimatu. Olen käinud
Rotary projektidega erinevates Kenya nurkades, vaesetes kodudes. Küsin sageli
näha, mis on köögis söögipoolist - sealt vaatab vastu katel, mille põhjas on
vaid tassijagu maisikörti, millest peab saama söönuks mitme lapseline pere. On
väga palju lapsi, kes ei saa kooliharidust vaatamata “tasuta” algharidusele,
osalt finantsilistel põhjustel, osalt kultuurilistel põhjustel. Kvaliteetset
arstiabi ei suuda endale lubada suurem osa Kenya elanikest. Janika mainib
mobiili ja jalgratast, mis ei töötanud. Apteekrid müüvad, silmagi pilgutamata,
tablette, teades, et nendes pole tegelikult toimeainet. Korrupeerunud
ühiskonnal, nagu Kenya, polegi lootust. See ongi tulevikust ilma jäetud.
Janika raamatu kõige suurem roll, minu meelest, on luua
eestlaste jaoks pilt vabatahtliku maailmast. See töö nõuab suuremat Inimest, kui paljudes meist, ka kõige
parema tahtmise juures, leiduks. Jagada raha, mis on suure töö ja vaevaga
kogutud, see raskus, mis tuleb hinge, kui kõik tahavad ja kõigile ei jagu ja
samas teades, et need inimesed, kes küsivad veel ja veel on võimekad, andekad, targad,
oskuslikud, suutlikud. Kenyas on palju juttu ohtlikust välisabisõltuvusest.
Kuhu siis tõmmata kriips, et olla vastutustundlik annetaja?
Ka annab see raamat võimaluse vaadata kõrvalt oma elule ja
mõelda omaenda väärtustest ja prioriteetidest. Kaugel võõral maal oleva
inimese, lapse kannatused, valu ja probleemid on toodud eestlase koju. Kuidas
eestlane sellele reageerib? Kas see pilt on veenev ja mõjuv? Huvitaval kombel
tean juba inimesi, kes on leidnud selle raamatu lugemise järel oma pere kõrvalt
võimaluse võtta vastutus mõne lapse tuleviku eest Shiandas. Kas vastutus
koolihariduse eest annab sellele lapsele võimaluse saavutada iseseisvus?
Lõpetades Janika raamatu lugemise, ütlen, et Kenya on ikka
veel rääkimata lugude maa. On väga palju lugusi, õnnelikumaid, värvikamaid,
rõõmsamaid, ilusamaid, lõbusamad, imelisemaid, rikkamaid, kirjeldamaks Kenyat
ja Kenya avatud, heatahtlike, uudishimulikke, aupaklike, nalja- ja
naerulembeseid inimesi.
Preili Tallinnast leiab kindlasti selle, mida ta siia otsima
tuleb, mis iganes see ka ei oleks – Kenyas on kõike.
Kadri, I sincerely salute you; a true Ambassador... You say "Having finished Janika’s book, I must say, Kenya is still the land of untold stories. There are very many stories, happier, more colourful, more joyful, more beautiful, filled with fun, wondrous, rich stories that describe Kenya and Kenyan people, people who are open, good-willed, curious, respectful, who crack jokes and who love laughing.."
ReplyDeletei could'nt agree more
Thank you Jane. Thank you for reading, thank you for commenting!
Delete