Monday 18 February 2013

Mida ma arvan Minu Keeniast


 Mida me näeme sõltub sellest, mida me otsime - John Lubbock

Eelmise aasta detsembri esimestel päevadel kirjutas mulle üks noor Kenya arhitekt Ameerikast. “Tere hommikust” algas ta kiri. Eesti keeles tervituse ja kirja põhjuseks oli tema Tallinnas elav tüdruksõber, kes parasjagu luges raamatut “Minu Keenia”. Noorhärral oli vaja veenda Tallinna preilit endaga koos Kenyasse kolima. Tema väljavalitu kujundas oma arvamust armastatu kodumaast ja selles mängis rolli äsja ilmunud raamat. Kas see on tõepärane kuvand Kenyast? Kas see avaldab positiivset mõju ja aitab tuua uue eestlase Kenya multikultuursesse ühiskonda? Need olid küsimused, mis kumasid läbi kirjaridadest.

Ma ei osanud vastata. Ma ei olnud raamatut lugenud. Aastate jooksul, mis ma olin Kenyas elanud ei olnud ma kunagi kohtunud Janikaga. Olin temast kuulnud kahel korral teistelt eestlastelt. Ma ei teadnud muud, kui et ta oli vabatahtlikuna Lääne Kenyas. Mind jäi painama küsimus, mida ta küll võiks Kenyast kirjutada?

Siis saabus päev, kui sain kätte “Minu Keenia” raamatu ja asusin õhinaga lugema. Õhin kadus peagi. See oli raske raamat lugeda. Raske emotsionaalselt. Selle lehtedelt vaatas vastu lootusetu, kurb, elus kaotaja, nälginud, puudust kannatav, paljust ilmajäetud, tulevikuta inimene. Ta vanus, nimi,ja detailid varieerusid peatükkide vahel, aga mitte ta situatsioon elus. Kas see on Kenya inimene? Kas see on Kenya?

Ei, ei, ei!! See ei ole Kenya!! … Jah, … see tõepoolest on Kenya …

See EI OLE Kenya. Kenyas on väga palju, erinevaid tahke, elu külgi lisaks külaelule. Kenya on suur, rikas ja mitmekesine maa. Valdav enamus Kenya inimesi saavad oma eluga hakkama. Nad pole tingimata rikkad, varaliselt, aga nad on rõõmsad ja tänulikud selle eest, mis neil on. Selleks sageli on hea, toetav perekond ning võimalus üksteise eest hoolitseda, kasvatada üles järgmine põlvkond, kellele soovitakse paremat, ilusamat, lihtsamat ja rikkamat elu. Kenyalased on alati valmis abistama teisi. Ma ei tea ühtegi kenyalast, kes ei toetaks regulaarselt rahaliselt mõne onu või tädi lapselapse haridust, mõne töötu sugulase pere söögi eelarvet, tõbise või viga saanud sugulase või sõbra haiglakulusid, või kes poleks võtnud mingil ajal oma katuse alla kuudeks või ka aastateks sugulasi ja nende lapsi, jne. Kui korjatakse saaki jagatakse seda nendega, kel on vähem, kellele on vaja anda. See on kenyalase elu tavaline osa. Ja see on, mis annab kenyalastele jõu tõusta hommikul ja otsida võimalusi, luua lahendusi, mis töötavad siin ja olla selle kõige juures õnnelik, ja nautida elu.

JAH, Kenyas on palju peresi, kelle jaoks regulaarselt terve pere toitmine on keeruline. Nendest paljude jaoks suisa võimatu. Olen käinud Rotary projektidega erinevates Kenya nurkades, vaesetes kodudes. Küsin sageli näha, mis on köögis söögipoolist - sealt vaatab vastu katel, mille põhjas on vaid tassijagu maisikörti, millest peab saama söönuks mitme lapseline pere. On väga palju lapsi, kes ei saa kooliharidust vaatamata “tasuta” algharidusele, osalt finantsilistel põhjustel, osalt kultuurilistel põhjustel. Kvaliteetset arstiabi ei suuda endale lubada suurem osa Kenya elanikest. Janika mainib mobiili ja jalgratast, mis ei töötanud. Apteekrid müüvad, silmagi pilgutamata, tablette, teades, et nendes pole tegelikult toimeainet. Korrupeerunud ühiskonnal, nagu Kenya, polegi lootust. See ongi tulevikust ilma jäetud.

Janika raamatu kõige suurem roll, minu meelest, on luua eestlaste jaoks pilt vabatahtliku maailmast. See töö nõuab suuremat Inimest, kui paljudes meist, ka kõige parema tahtmise juures, leiduks. Jagada raha, mis on suure töö ja vaevaga kogutud, see raskus, mis tuleb hinge, kui kõik tahavad ja kõigile ei jagu ja samas teades, et need inimesed, kes küsivad veel ja veel on võimekad, andekad, targad, oskuslikud, suutlikud. Kenyas on palju juttu ohtlikust välisabisõltuvusest. Kuhu siis tõmmata kriips, et olla vastutustundlik annetaja?

Ka annab see raamat võimaluse vaadata kõrvalt oma elule ja mõelda omaenda väärtustest ja prioriteetidest. Kaugel võõral maal oleva inimese, lapse kannatused, valu ja probleemid on toodud eestlase koju. Kuidas eestlane sellele reageerib? Kas see pilt on veenev ja mõjuv? Huvitaval kombel tean juba inimesi, kes on leidnud selle raamatu lugemise järel oma pere kõrvalt võimaluse võtta vastutus mõne lapse tuleviku eest Shiandas. Kas vastutus koolihariduse eest annab sellele lapsele võimaluse saavutada iseseisvus?

Lõpetades Janika raamatu lugemise, ütlen, et Kenya on ikka veel rääkimata lugude maa. On väga palju lugusi, õnnelikumaid, värvikamaid, rõõmsamaid, ilusamaid, lõbusamad, imelisemaid, rikkamaid, kirjeldamaks Kenyat ja Kenya avatud, heatahtlike, uudishimulikke, aupaklike, nalja- ja naerulembeseid inimesi.

Preili Tallinnast leiab kindlasti selle, mida ta siia otsima tuleb, mis iganes see ka ei oleks – Kenyas on kõike.

2 comments:

  1. Kadri, I sincerely salute you; a true Ambassador... You say "Having finished Janika’s book, I must say, Kenya is still the land of untold stories. There are very many stories, happier, more colourful, more joyful, more beautiful, filled with fun, wondrous, rich stories that describe Kenya and Kenyan people, people who are open, good-willed, curious, respectful, who crack jokes and who love laughing.."

    i could'nt agree more

    ReplyDelete
    Replies
    1. Thank you Jane. Thank you for reading, thank you for commenting!

      Delete