Kuidas riietuda Kenyas

Mu poeg sündis Eestis, aga kasvas üles põhiliselt Kenyas. Tema ja ta lapsepõlv, kohanemine elus ja maailmas ning minu soov anda konservatiivset, traditsioonilist ja minu valitud kasvatust oli üks tugevaid mõjutajaid minu Kenyasse elama tulemisel. Mõned aastad tagasi lõpetas ta keskooli ja läks Eestisse õppimist jätkama. Ja siis jõudis kätte kevad. Maast kadus lumi ja tüdrukute seljast riided. Mu poeg sai vist kultuuri shoki ja nentis, et Kenya vanaemad ja vanemad saaksid kõik südamerabanduse, kui nende lapsed käiksid nii moodi riides. Kenya mõistes käivad Eesti noored soojal ajal alasti ringi. Kas see pole paradoksne, kui Kenyas käivad mõned rahvad ikka veel päris alasti ringi??

Turkana tüdrukud

Riides käimine, jalanõude kandmine ja selle olulisus on kenyalaste jaoks koonjaallaegse tähendusega. Mu sõpradel, kelle lapsepõlv jäi kuuekümnendatesse aastatesse, on palju jutte sellest, kuidas nende kooliõpetajad rõhutasid riietuse korrektsust, näidates ise inglasest härrasmeestena ette väga perfektse eeskuju. Ebakohaselt riides käimine, paljajalu käimine tähendab n.ö. matslust, hariduse puudumist, arengust eemal olekut ja muidugi ka jõukuse puudumist. Kui mu tütar oli alla aastane ei kandund ta kunagi jalanõusid – hea soe ju ja lapse jalg ja tasakaal areneb paljajalu paremine. See oli Kenya inimeste jaoks häiriv, see segas neid niivõrd, et minust ja mu paljajalgsest tütrest räägiti pereringides. Kuulsin tagasisidet oma sõbralt Mary-lt, Kenya Suursaadikult UNESCO juures.

„Kadri, kuulsin, et sa käisid Mbeeres. Aga kuidas sa ometigi oma lapsele midagi jalga ei pane??“ Olime Rotary klubiga teinud tema kodukohas, väga kuumas, kuivas ja sügava põhjaveega piirkonnas puurkaevu. See oli üks n.ö. minu projekte, kus käisin ise kohal palju kordi ja alati oli ka tütar kaasas. Kui oli puurkaevu tähtis avamistseremoonia olid kohal selle piirkonna juhtivtegelased, nende hulgas Mary vend, endine parlamendiliige ja mõjukas poliitik, kes ilmselt andis edasi suurürituse üksikasjad. Mary enda lapselapsed nägid tohutut vaeva, et klantsivate kingadega käima õppida. See on haritud, arenenud, kesk- ja kõrklassi vanemate poolt praktiseeritav piin oma lastele.

Mis aga tõi just tänaseks teemaks riietuse oli järgnev video tänasest uudisest

Selle naise viga oli, et tal oli seljas miniseelik....

Kenya naine peab selleks, et saavutada teiste lugupidav suhtumine, riietuma korralikult. Tal peab olema muidugi aluspesu. Sageli koosneb aluspesu aluspükstest ja siis veel ka põlvini ulatuvatest poolretuusidest. Slummi piirkondades soovitatakse isegi neid poolretuuse mitu paari panna – aitab võita aega, et pääseda vägistaja käest. Siis kindlasti alusseelik või kombinee ning muud riided. Seelikud ja kleidid peavad ulatume üle põlve. Üldiselt ei ole ka sobilik kanda peenikeste õlapaeltega pluuse. Kenyas on ka palju naisi, kes ei kujuta elus ette, et nad võiksid kanda pükse. Püksid on meeste rõivastus! Üks sellise vaatega inimesi oli mu kadunud mehe noorem õde. Kui olin esimest korda Kenyasse tulemas ja valisin kinke, mida kaasa võtta, küsisin oma mehelt Ruth-i suurust, et talle osta tekaspüksid. Ruth on minu vanune. Olin üllatunud, kui me mees seletas, et Ruth, siis 20 aastane, Nairobis kõige paremas tüdrukute gümnaasiumis õppiv tütarlaps ei kanna põhimõtteliselt mitte kunagi pükse!! 

Meestel on muidugi, sõltumata temperatuurist ja päikesest, alati vaja panna selga ülikond, eelistatavalt kolmeosaline ülikond. See on ainuke, mis upitab neid arenenud maailma tasemele. Seda teavad kõik, alates kontorikullerist kuni tipp juhtideni. 

Siis on muidugi kingad. Kingasid ei tohi lihtsalt niisama kapist võtta ja jalga pista. Igal hommikul on vaja kingad korralikult viksida. Seda õpetatakse lastele esimesest klassist alates ja seda toonitavad sagedased kingaviksi reklaamid. Kui kontoritöölised jõuavad linna, astuvad nad läbi kingaviksija juurest enne kui sisenevad kontorisse – teel on ju kindlasti viksitud kingadele tolmu laekunud! Nairobi ja teiste Kenya linnade tänava äärtes on suured punased kingaviksimis ärid, kus vilunud kätes saavad ka kõige porisemad jalanõud mõne minutiga rõõmsa näo pähe. Ka päeva jooksul on vaja kingade välimust värskendada ja taas veerevad 20 shillingilised kingaviksijate kukrutesse.

Kas need riietumisreeglid ka käivad eurooplaste kohta? Kuigi ma hiljuti soovitasin ühel oma külalisel kotti tagasi panna paari (Kenya mõistes!!) superlühikesi pükse, on see rohkem maitse, austuse ja kohalikust kultuurist aru saamise küsimus. Kenyalane on aastakümnete vältel näinud palju turiste. Neil on selge, et tänapäeva eurooplane ei riietu ülikonda, vaid heledatesse lühikestesse pükstesse ja T-särki. Nad on sageli meeldivalt üllatunud, kui näevad mind kaunist lehvivat kleiti kandmas, sest nad on mõistnud, et eurooplased käivad linnas ringi riietes, mida kenyalased ei suudaks ka kodus, oma pere ringis kanda.

Miks siis see naine selles reporteri video alasti kisti? Lihtne põhimõte. Kui tahad näidata rohkem, kui kultuuriliselt lubatud, siis näita juba kõike! Selliseid intsidente ei juhtu sageli, kord paari-kolme aasta tagant. Ja kuidas Turkanad, kes riietuvad ainult külaliste puhuks (ja siis ka vaid looma nahkadesse) hakkama saavad? Nad jätavad selle osa oma kultuurist Turkana järve äärde. Jõudes Nairobisse riietuvad nad nagu Nairobi nõuab.

Ekwee Ethuro, Turkanat esindav parlamendisaadik on üks terasemaid poliitikuid