Loomas loomeinimestele sidemeid

Täna oli väga erutav koosolek – kohtusid Tartu Loomemajanduskeskuse Juta Kuhlberg, Kenya loomemajandusega tegelevad, seda tagant utsitavad, loomemajandusest kui majandusalustalast romantiliselt mõtlevad ja koostöid loovad inimesed. See oli koosolek, mis tõi kokku kogemustega inimesed Eestist ja tõi ühe laua taha Nairobi inimesed, kes ajavad sama asja, aga pole kunagi koos istunud ja ühiseid mõtteid ja võimalusi koos mõelnud.

Kõik sai alguse detsembris kui sain, nagi ikka vahel, kirja ühelt eestlaselt, kes planeeris Kenyasse sõitu ja tahtis veidi täpsustusi. Kuna oli just minemas Eestisse arvasin, et on lihtsam seal juttu jätkata. Jutu jätkamist eelistan ma alati teha inimestega kohtudes, jättes tehnoloogia varuvariandiks. Seekord avas selline eelistus mulle uue maailma – loomemajanduse ja loovinimeste arendus- ja ärikeskuse. Juta Kuhlberg, kes oli üks Kenyasse reisi planeerivatest inimestest tutvustas mulle oma tegemisi ja suurepärast keskust. Esimese paari minuti jooksul oli mulle selge, et sellist keskust on vaja Nairobisse!! Nii valmiski plaan, et kuna Jutal ja ta reisikaaslastel on üks vaba hommik Nairobis, paneme sinna ettekande.

Nairobisse tagasi jõudes saatsin emaile ja Kenya Private Sector Alliance, organisatsioon, mis toob kokku erafirmad ja riigiorganid, et koos edendada Kenya elu ja majandust, oli hea meelega nõus seda ettekannet kuulama. Nädal hiljem olin Rotary klubi koosolekul, kus kõneles Kuona Trust juhataja Sylvia ja äkitselt märkasin, et nende tegevus kattub osaliselt Tartu Loomamajandus Keskusega. Mis muud kui kutsusin ka Kuona Trust esindajad Juta ettekandele. 

 

Nädal enne Juta ja seltskonna saabumist Nairobisse istusin Nakuru rahvuspargi väravas kohvikus jõin teed ja lugesin ajalehti. Mul oli 5 tundi aega, ootadates et mu poeg ja reisiseltskond vaatavad loodust ja loomi. Tavaliselt ma sirvin lehed läbi internetis. Paberlehti loen ainult kui on kuskil veidi oodata. Seekord oli mul 5!!! tundi. Kenyas on kolm peamist ajalehte Daily Nation (alates 1960) The East Africa Standard (alates 1902) ja The Star (alates 2011), siin reastatud trükidiraazi järgi. See oli esimene kord, kui olin ostnud kõik kolm ajalehte plaaniga need kaanest kaaneni lugeda. Ühes lehes oli artikkel sellest, kuidas ICT Board on saanud uue projekti – arendada uusmeedia ja loovate kunstide majandamist. Ahaa! Veel inimesi, keda kutsuda ettekandele!

Nii saidki täna Kenya Private Sector Alliance koosolekuruumis kokku nende oma töögrupp, kes edendab loovate äride tegevust, ICT Board inimesed, kellel on valitsuse jaoks valmis kirjutatud 5 aasta plaan, kuidas loovad tegevused toovad sisse 10% Kenya majanduse tootest ja Kuona Trust-I inimesed, kes on tegelenud kunsti arendamise, turdundamise ja kunstnikele koolituste ja omavahelise suhtlemise korraldamisega üle 20 aasta. Väike osa neist inimestest olid küll ka varem kohtunud, enamus teadsid üksteist aga ainult nimepidi, kuigi ajatakse sama asja.

Juta tutvustes Loomemajanduskeskuse kohta oli just see, mida siinsetele organisatsioonidele oli vaja – kinnitus, et see, kuidas nad umbes kujutavad ette, et loomemajandus võiks toimida, nii ka päriselt see on ja toimib. Marge Eelmaa lisas juurde huvitavaid väljendeid nagu “ekspordi revolutsioon” ja "brand building". Kogu kuulajaskond tunnistas, et Eesti on saanud kümnesse brand-i loomisega ja kiitsid A Dozen Questions about Estonia bukletti, kui selle saavutuse selget näidet.

Kui ettekanded said läbi ja küsimused küsitud ja vastatud ning soovid koostööd teha vastastiku väljendatud, jäid Nairobi inimesed veel omavahel koosolekut pidama – nii väärtuslik oli nende jaoks sellise kohtumisfoorumi korraldamine.

Maasaid on nagu Setud

Kuigi Kenya on aastasadade valgete inimestega suhtlemise tagajärjel väga palju oma kultuuri, keeli traditsioone ja riietusmoode kaotanud on maasaid teistest paremini alles hoidnud oma elulaadi. Tüüpiline maasai mees kõnnib ringi punaruuduline-triibuline tekki tuules lehvimas, jalas vanast rattakummist tehtud pastlad ja kõrvades auk, et riputada ornamente. Naisi kuuleb juba kaugelt tulemas – nende kaelaehted on ohtralt kaunistatud metallsete helmestega, mis tilisevad nende kõndimise rütmis. Maasiad on Kenya üks turism objekte. Nad sobivad mitmel põhjusel. Nende värvirohked riided on fotogeenilised. Neile on lihtne ligi pääseda - nad elavad Nairobi lähi ümbruses ja Kenya tuntuima rahvuspargi Maasai Mara ümbruses. Ma ise ei ole kunagi turistina Maasaide juures käinud, seega ei oska ma arvata, mida turistidele nendest räägitakse. Aga kuna Kertu küsis maasaide kohta, räägin veidi seda, mida ise tean.

Esimest korda käisin maasaide juures 1992 aastal, kui mu mehe sõber David tegi sotsioloogilist uurimust. Ma mäletan sellest päevast, kuidas me sõitsime Davidi VW Beatle-iga Ngong linnast läbi ja parkisime selle tolmuse tee serva. Mägede ja orgude koridoris puhus kõva tuul. Eemal olid rõngakujuliste aedade sees väikesed mudaonnid, mäenõlvadel valged ja punased täpid - mitmesaja pealine kitse ja lambakari ja mõned kõndivad maasaid. Esimesse manyatta-sse (maasiade ühe pere majade ja õue ala) jõudes tervitas peremees meid: „Soba“ , millele vastasime „Eba“. Kummargil ronisime onnidesse, istusime lehmanahkadel, õhku täitis omapärane lõhn, mis segu keset onni suitsevast tuleasemest, onninurgas olevast lamba- ja kitsetallede aedikust, pesemate ihust, mullast ja tolmust. Väikese seinas oleva augu kaudu tuli veidi valgust ja värsket õhku sisse. Mäletan ka, et maasiade elu-olu tundmaõppimine oli nii huvitav, et ei märganudki kuidas päev möödus ja ka ei märganud, et polnud too päev kordagi söönud .. nagu ka maasaid ise ... 

 

Maasaide toitumine on omapärane. Maasaid on enamasti pikad ja kleenukese aga sitke kehaga. Nad ei söö tingimata igapäev. Küll aga joovad nad palju piima ja segavad piimale juurde värsket lehma verd. Vere saamiseks nad lõikavad kergelt katki lehma kaelal arteri, võtavad soovitud koguse verd ja sulevad haava. 

 

Ajaloo tunnist tuleb ehk meelde, et vanasti elasid rahvad, kes olid kas karjakasvatajad, või korilased või põllupidajad. Kenyas see liigitus kehtib endiselt. Maasaid on karjakasvatajad. Maasaide jaoks on väga oluline nende kari – kuiva ja kuuma kliimat taluv maasaide tõugu lehm, kitsed ja lambad. Nende kari väljendab nende jõukust, see on nende pangaarve. Maasaid on ka rändrahvas. Nad ei ehita omale maju pikaks ajaks, vaid peatuvad ainult seni kaua kuni loomadel on piisavalt rohtu ja vett. Maju ehitatakse puuvitstest ja tihendatakse lehma sõnnikuga. Majaehitus on naiste töö. Niimoodi liiguvad maasaid mööda Great Rift Orgu aasta sadu Nakuru kandist alla Kilimanjaro jalamile. Maasid usuvad, et jumal andis maasiadele kogu maailma loomad. See ka seletab, miks nad võivad rahulikult teiste suguharudelt loomi ära võtta. Ka on maasaid mitmenaise pidajad. Õigel maasai mehel on 400 pealine kari ja 4..6 naist. „Naine“ on küll ehk natuke vale kirjeldus, sest maasaide pruudid on enamasti 12 ...14 aastased tüdrukud, kes valitakse abiellumiseks välja sageli juba emaüsas ja pruuti ootav mees teeb lahkeid kingitusi oma tulevase naise emale ka juba tema raseduse ajal. 

 

Tänapäeval on palju organisatsioone, kes püüavad ära päästa noori maasia tüdrukuid varasest abielust ja sellele eelnevast ümberlõikamisest. Ümberlõikamine on juba aastaid Kenyas ebaseaduslik, aga samas väga palju rahvuseid praktiseerib seda avalikult, maasaid nende hulgas. Tüdrukute päästekeskused on lastekodud, millel on enamasti ka oma algkoolid. Kui tüdrukud on juba päästekeskusesse tulnud, sageli nad enam koju tagasi minna ei saa. Seal ohustaks neid otse kohe sund korras mehele minek. Mõned tüdrukud põgenevad ise kodust ära, kui on selge, et nad on jõudnud ümberlõikamise ja abiellumise ikka, osad päästekeskused teevad perede hulgas teadvustus tööd ja ka maksavad peredele pruudiraha et jäta tüdrukutele suhe perega, aga samas võimaldada haridust. Naise koht, traditsioonilise maasai seisukohast, on kodus lapsi kantseldamas, metsloomadega võidu kümnete kilomeetrite kauguselt vett ja hagu toomas, helmestest ehteid tegemas ja meest ümmardamas. Ükski maasai naine pole kunagi saanud parlamendi või kohaliku volikogu liikmeks. Seda loetaks needuseks tema perele.

Mõne aasta eest käisime Rotary projektiga Kilimanjaro lähedal puurkaevu tegemas. Planeerimis järgus kutsusime ümbruskonna maasaid kokku, et rääkida neile puhta vee olulisusest ja kuulata nende muresid. Istusime lõõskava päikese eest akaatsiapuu all, hõlstides maasaid oma pisikeste kaasas kantavate pinkidega meie ümber. Nagu sellistel kokkusaamistel kombeks antakse ringis edasi minnes igale ühele võimalus öelda oma osa, oma arvamus, oma nõuanne või probleem. Vanemad maasaid ja maasai naised enamasti räägivad ainule maa keeles (maasaide keel on maa  ). Nooremad räägivad ka suahiili keeles. Inglise keele oskajaid on väga vähe, kuna rändrahvana ei ole nad kunagi ühes paigas piisavalt kaua, et lapsed saaks koolis käia ning ka kooli haridust ei väärtustata, kuna see enamasti loomade arvu ei tõsta. Seega on taolistel kogukonna koosolekutel meil alati vaja tõlki, kes räägiks maa keelt. Nii ka seekord. Kui poole ringi jagu mehi olid juba rääkinud ja edasi tagasi tõlkega olime üksteisest aru saanud, tõusis järgmine mees üles. Ja hakkas rääkima sula selges inglise keeles. Minu üllatus oli suur. Ta ei näinud välja kuidagi teist moodi muudest oma vanustest meestst. Kui ametlik koosolek sai läbi rääkis ta, et on pedagoogika kooli lõpetanud ja mõne aasta õpetajana töötanud, aga kuna ta pere ja kogukond pidi otsima kuivuse tõttu paremaid rohumaid jätis ta oma õpetaja ameti ja läänelikud riided, pani selga maasai punakirja teki ja suundus pere ja karjaga Rift Valley orgu mööda edasi.

Chakula – söök suahili keeles

Kes mind tunnevad, teavad, et söök ja söögitegemine on mulle südamelähedased teemad. Sageli küsitakse ka minu käest, et kas ma teen kodus ise Eesti sööke või Kenya sööke. Olen naernud, et teen Kadri sööke. Hiljuti Eestis käies aga sain selgeks, et ma ikka vist Eesti sööke ei tee. Võtsin Eestis sõites seal oleku ajaks endale söömiseks Kenyast kaasa kotitäie kartuleid. Kartuleid?? Jah, magusaid kartuleid, mida ma tavaliselt Kenyas söön. Siis oli ka selge, et ma ei tee pikkapoissi ja jahukastet.

Kenya kui maa koosneb väga paljudest kultuuridest ja nendel on söögid ja söögitegemise stiilid.

Maal ja vaesemates linnakodudes tehakse sööki avatud tulel, pott püsib kolmel kivil tule kohal. Köök on korstnata, mudast seinadega ja roht- või rookatusega välihoone, kuhu traditsiooniliselt on sissepääs ainult naistel. Traditsiooni seltatakse ka osades kultuurides anatoomiliste eripäradega – niipea, kui pisikese poisi meheau on kasvanud nii pikaks, et sellel on oht saada tules põletatud, kui nad köögis paljalt ringi tatsavad, neid sinna enam ei lubata pere järeltulijate huvides. Linnainimesed kasutavad sageli petrooleumil töötavaid ja ebameeldivat suitsu välja ajavaid pliite või gaasipliite. Elekter on Kenyas väga kallis ja elektrilpliite kasutatakse väga vähe.

Kuivõrd Luod armastavad kala, Kikuyud aga mitte, rannikuala inimestele on riis igapäevane söök ja maismaainimestele on see pühadega seostuv, keedetud banaaniroog on tavaline luyadel ja põhja Kenya rahvad ei tea sellest mitte midagi, ja maasaid joovad lehma verd, mis on muudele rahvastele ka Kenya siseselt kõlbmatu, on selge, et piirkonniti toitutakse väga erinevalt. Samas on ka söögid, mida loetakse n.ö. Kenya rahvussöökideks – ugali, skuma wiki, nyama choma, pilau, chapati, mandazi, samosa, uji. Räägin igast ühest neist lähemalt kõrvalblogis, Mõned ampsud. Kes tuleb Nairobisse külla saab ka minu juures ise õppida, kuidas neid teha 

Söögist rääkides tuleb kohe öelda, et on palju Kenyalasi, kes elavad otseses vaesuses ja igapäevane söök on vaid unistus. Mu kasutütre ema sai meil külas käies kõhuhädad, sest ma pakkusin talle kolm korda päevas süüa, aga tema organism oli harjunud sööma kolm-neli korda nädalas. Toiduabi programmid nii maakohtades, kui ka Nairobi slummides varustavad koole maisi, ubade ja maisijahuga, kuna koolis saadav puder ja lõunasöök on paljudele lastele ainus söök päevas. Samas on Nairobis ja ka teistes linnades ja turistlikes paikades kõrgetaseme restoranid, hästi varustatud ja suure valikuga toidupoed ja värske puu- ja köögiviljadega turud. See suur erinevus ja puuduse kõrval õlmitsev rikkus häirib enesetunnet. Seda kriipimist sisimas võib eirata, või võib lasta masendusel enda üle võimust võtta, või leida kuldne kesktee.

Carnivore on üks söögikoht, mis priiskab söögiga ja on üks Nairobi ikoone olles edukalt külalisi kostitanud 1980ndast aastast. Ka on Carnivore olnud maailma 100 parima restorani nimekirjas. Selle restorani põhimõte on sööta inimesed täis pakkudes erinevaid röstitud lihasorte – loomaliha, sealiha, lambaliha (Jah, Viktor, nad ikka teevad väga head röstitud lambakintsu ja pakuvad juurde küüslaugu kastet), kana, kalkunit, jaanalindu, krokodilli. Kui ma seal esimest korda käisin 1992 aastal pakuti ka sebra- ja gaselliliha, mis tänapäeval jahtimise keeldude tõttu pole enam lubatud. Carnivore on kõrge hinnaklassi restoran ja 1992 aastal üliõpilasena ei tahtund ma mitte nii suurt summat toidu peale välja käia ja oleks parema meelega oluliselt väiksema raha eest kõrval saalis olevas Simba diskol tantsu keerutanud. Siis aga ei teadnud ma mitte ette näha, et see pole mu esimene ja viimane võimalus seal süüa. Tänapäeval käin seal enamasti kui on tähtsaid külalisi Eestist. Mõned külalised asuvad mõnuga liha kallale ja lasevad püksirihma järgi, et ikka kõike ja palju kõhtu mahuks. Üks külaline oli liiga suures shokis kõigest vaesusest, mida ta oli eelnevate päevadega näinud, et ta ei suutnud kuidagi kohe ennast sööma sundida. Seletasin talle, et selle kalli ja suure restorani töötajad elavad ise vaestes tingimustes, et nende palgast elavad ära lisaks nende oma lastele ka nende vendade pered ja nende lapsed ja saavad makstud kooli rahad ka kaugemate sugulaste laste jaoks. Seega, süües selles kallis restoranis ta saab aidata toita ja koolitada väga vaeseid peresid erinevates Keenia kohtades.

Praeguse hetke valimiseelne õhkkond

Kenya on Eestlaste jaoks üks kauge ja segane koht. Minimaalselt ehk teatakse olümpia mängudelt Kenya jooksjaid, või safari sõite loomade vaatamisega. Sellele lisaks, et on üks hirmus ja vaene ja näljane paik, kus elu on vist ikka päris kole. Hr. Kolga ka arvas minu FB lehel, et on rahutu maa. Ja küsis täpsustust. Kui on küsitud, siis tuleb ka vastata, ja ka küsijat tänada.

Kenya on üks ilus maa toredate inimestega, mis aegajalt muutub rahutuks ja hirmu tekitavaks. Praegu on meil just rahutud ja keerulised ajad. 4. Märtsil 2013 on valimised. Viimastele valimistele 2007 aasta detsembris järgnesid rahutused, kodudest põgenemised, vägivald, vägistamised ja tapmised. Umbes 1 200 tapetut, tuhanded vigastatud, üle 300 000 riigisisese pagulase, umbes 42 000 kodu, majapidamist, äri mahapõletatud, lõhutud, tühjaks varastatud. “Kas see kõik võib korduda?” on iga kenyalase peas vasardav küsimus. Kedagi pole süüdi mõistetud, kellelegi pole mingit karistust määratud tuhande kahesaja inimese tapmise eest. 
 

Juba eelmisest aastast on tunda pinge tõusu, rahutust, närvilisust, ebakindlust. Septembris streikisid mitu nädalat riigikoolide õpetajad, ja riiklike kliinikute ja haiglate arstid, ülikooli õppejõud. Oktoobris streikisid mitu päeva kõik ühistranspordi pakkujad, ja med õed. Õpetajad on teatanud just uuest streigi plaanist. Kaks koolide põlengut septembris ja oktoobris nõudsid 5 koolilapse elud ja paarisaja lapse vara, lisaks kooli hoonetele. 
 

Kui augustis viiskümmend kuus inimest tapeti Tana jõe piirkonnas, ei olnud see esialgu midagi erilist – see piirkond on tuntud vägivaldsena ja relvi omavana juba aasta kümneid. Mu hea sõber Isa Peter lamas seal näoga asfaldil, püss kuklas palju kordi oodates ja lootes, kuni ta lihtsalt enam ei suutnud ja palus ennast Nairobisse üle tuua. Augustikuine tapmine oli, väidetavalt, arusaamatus kanade siblimisala üle ja enamus tapetuid olid naised ja lapsed. Kui aga tapmised jätkusid ja tapetute hulgas oli juba politseinike, kes pidid korda looma, anti asjale poliitiline tiitel. Praeguseks on tapetud ligi 160 inimest ja maha põletatud ligi 100 majapidamist. Viimaste tapetute hulgas oli kuue aastane tüdrukuke, kes läks, ranits seljas jaanuari alguses uue kooliaasta alguse elevuses vara hommikul kooli poole ja sai kuuli pähe.

Samburud ja Turkanad on üksteiselt aasta sadu kariloomi varastanud. See on nende omavaheline suhtlusmeetod. Riik on seda üritanud peatada – tegu on mitme saja pealiste karjadega, mida vastaseid tapes ära viiakse. Novembris sai politseirühmitus ülesande hiljuti varastatud lehmad- kitsed Turkanadelt Samburudele tagasi võta. Turkanad lasid maha 41 politseiniku ja sammusid kariloomadega edasi.

Nairobis on olnud viimase aasta jooksul viis või kuus granaadi või muu lõhkeaine plahvatust (enamasti Al Shabab terroristide eest vedamisel), üle kümne surmaga ja mitmete kümnete vigastatutega. Novembris sai noortel asjast kõrini ja Eastleigh linnaosas, kus elab palju Smoaalasi puhkes konflikt Kenya ja Somaalia noorte vahel, mille käigus sai surma 10 inimest ja mitmed kümned said vigastusi.

Peaaegu unustasin mainida, et Kenya sisekaitseminister ja sisekaitseaseminister hukkusid seletamatu helikopteri õnnetuse tagajärjel möödunud aasta keskel.

Mis siis hoiab mind, vaba inimest, kellele kogu maailm on lahti siin „hirmsas“ kohas kinni? Sellest juba mõnes järgnevas kirjutises.

Pauline ema külaskäik

Helistas Pius, meie kiriku katekist. Tema kõned on alati seotud mõne kiriku projektiga. Sageli tegin meie kiriku jaoks liturgiliste kavade kujundusi ja vahel ka temaatilisi rippkangaid. Pius oli minu kontakt kõigi nende projektide puhul. 

Seekord aga oli kõne mu kasutütart Pauline puudutav.

“Kas Pauline on kodus? Las ta tuleb kiriku juurde. Ta ema on siin.”  oli Piusil üllatav teade.

“Kas ta päris ema või ta kasuema?” täpsustasin. 

Pauline isal oli kaks naist. Pauline ema oli tema esimene naine, kellega tal oli kaheksa last. Pauline ema ja ta isa on mõlemad Samburu  rahvusest. Pauline isa, nagu paljud Samburu ja Maasai rahvusest mehed, töötas valvurina. Samburud ja Maasaid on samast kultuuri- ja keelerühmast rahvused. Maasaid elavad Suure Riftioru (Great Rift Valley) lõunapoolses osas ja Samburud põhja pool. Mõlema suguharu mehed peavad ennast meheks välja võitlema, tappes paljaste kätega täiskasvanud lõvi. Kui paljude tavaliste inimeste igapäevaste kaasaskantavate esemete hulka kuuluvad näiteks võtmed, taskurätik ja mobiiltelefon, siis Maasaidel ja Samburudel on nendeks esemeteks tugeva puu oksakohast tehtud nui, käsivarre pikkune oda ja kahe käelaba pikkune nuga. See varustus ripub neil vööl, mis on kindlalt kinnitatud tuules lehvivate punastest kangastest rahvariietele, shukale. Maasai shuka  on üks Kenya, kui maa, tunnuseid. Arvestades julgust, mida nõuab lõvile paljakäsi lähenemine ja siis ka ellu jäämine, ning üldist ettevalmistust, mida saavad Maasaide ja Samburude poised üles kasvades, ja nende tavavarustust, on nad Kenyas usaldatud valvurid. Valvurina saab aga tööd  enamasti igal pool mujal, aga mitte Maasaide ja Samburude oma kodualadel. Nii ka Pauline isa töötas Mombasas ja Nairobis ning kosis omale sealt teiseks naiseks Kamba naise. Neil on koos neli last. Kumb neist naistest siis oli ootamas kiriku juures?

“Pauline oma ema, Samburu!” kinnitas Pius. Saatsin Pauline teele ja jäin uudishimulikult ootama. Ma polnud kunagi varem Pauline enda ema kohanud. Peagi kuulsin mööda teed lähenemas Pauline juttu ja naeru. Väravast sisse tulles teatas Pauline, et ta ema olevat arvanud, et ta on lihtsalt mõni muu tüdruk kes oskab Samburu keelt ja polevat teda ära tundnudki. Ta ei suutnud uskuda, et tema oma väike haige tüdruk, kes vaevu suutis kõndida, on sirgunud pikaks nägusaks neiuks. Pauline oli oma emaga peaaegu sama pikk. Ta ema Regina aga oli väga kõhetu. Kriipsujukulikult kerge, õhukese lihasega kehatüüp on Suure Riftoru rahvastele geneetiliselt looduse poolt antud ja eluraskused rõhutavad seda veelgi. Samburudele omaselt kandis ta lugematut hulka helmestest kaelakeesid ja käevõrusid. 

Regina vabandas, et tuli tühjade kätega. Ta oleks tahtnud tänutäheks mulle tuua kitse, aga sõit oli liiga pikk, et kits sellele vastu peaks. Kitsel on vaja rohtu süüa, aga bussiga sõitmine seda ei võimalda. Sukuta Marmarist, kus Pauline kodu oli Maralali lähedal, on Nairobisse 400 km. Ühistranspordiga sõites läheb selleks sageli kaks päeva. Tee on osaliselt vaid tolm, mis on kivide vahele pidama jäänud. Bussi nime kannab sellises piirkonnas veidi umber ehitatud pikap. Pikapi kastile on peale ehitatud katus ja küljed, kasti kummasegi serva on kinnitatud puupink. Inimesi istub pingil nii palju kui vähegi mahub. Kui pingid on täis, küürutavad järgmised reisijad katusest kinni hoides pinkidel istuvate inimeste jalgade vahele jäävas ruumis. Teel Nairobisse tehakse mitmeid kümneid peatusi, võttes peale reisijaid, parandades katki läinud kummi, tehes metsapeatusi. 

Sättisime Reginale Pauline tuppa madratsi maha. Nende juttu ja naeru kestis öösse veel kaua.

Hommikul läksid lapsed kooli ja jäime Reginaga kahekesi. Küsin ta laste järele, koduloomade arvu ja kliima kuivuse kohta. Need on küsimused, mis avavad tee tõsisematele teemadele. Küsin siis, kas ta on tagasi oma mehe juures. Pauline oli rääkinud, et mõned aastad tagasi oli Regina läinud oma abielukodust tagasi oma vanemate koju. See on tavaliselt märk lahendamatutest lahkarvamustest abielus. Arvasin, et selleks oli ehk teise naise saabumine, või et teine naine oli väljastpoolt nende oma rahvust, või et teine naine oli liiga võimukas ja surus Regina oma kodust välja. Pauline oli rääkinud, et tema kasuema on tugeva sõnaga ja kange tahtega naine. Aga vastus oli hoopis teine.

Regina oli olnud juba pikka aega abielus ja neid oli õnnistatud paljude lastega. Lapsed olid tublid, aitasid ema ja hoolitsesid üksteise eest. Ja siis suri kõige noorem, alles rinnalaps. Seda juhtub ikka. Samburu piirkond on üks kõige kõrgema alla viie aastaste laste suremusega alasid. Puudub puhas vesi, isegi porist vett napib pea aastaringselt. Ööd on sellel kõrbelähedasel maastikul külmad, päevad kuumad ja tuulised. Riided katavad vaid olulisi kehaosasid, sest vaesus on tõeline. Kolme-nelja aastased lapsed hoolitsevad alla aastaste õdede-vendade eest. Vanemad lapsed on loomakarjadega kuival ja karmi pinnasega savannil. Emad on tihti läinud mitmekümne kilomeetri kaugusele asulasse lootuses saada hädaabina tulevat jahu.  Peredel pole raha sularahana, mitte shillingitki. Kui keegi haigestub, kui on vaja lapsi kooli saata, siis tuleb leida ostja, kes annaks mõistliku hinna mõne kitse eest. Sellise elukorraldusega ei suuda alati tagada kõigile lastele haridust,  tervist, sööki ja elu. Peavarigi on puuokstest punutud ja lehmasõnnikuga vooderdatud onn. Regina jäi varsti uuesti lapseootele ja sünnitas. Õige peatselt suri vastsündinu. Pauline oli juba haige ja hakkas kaotama oma jõudu. Regina, kuulates uskumusi ja traditsioone, otsustas, et tema ja ta üsa on ära neetud. Ta pidi päästma oma lapsed ja pere suuremast kaost. Temale ainus teada olev lahendus oli minna tagasi oma vanemate juurde. See oli ainus võimalus, et ta ei jääks uuesti rasedaks ja ei tooks ilmale taas surevat last. Kui jutud Pauline haiglasse minekust ja võimatuna tunduvast paranemisest Regina vanemate koju jõudsid, sai ta tagasi usu endasse. Ta oligi tõesti läinud tagasi oma abielukoju.

Kokkulepe Pauline minu juurde jäämisest oli kirja pandud ja näpujäljega allkirjastatud koos Pauline isaga. Mulle oli oluline teada, kuidas Regina suhtub sellesse, et ta vanim tütar on Nairobis koolis ja mitte omale väärilist pruuditasu teenimas Regina juures kodus. Paljudes maapiirkondades on vaesetele peredele suureks abiks meheleminevad tütred. Peigmehe pere maksab hea, virga ja aruka pruudi eest mitu lehma ja kitse. Regina räägib: “Sa oled nagu mu õde. Sa oled isegi parem kui mu õde. Siis kui mu laps oli haige ja tal oli vaja abi, ma ei olnud temaga. Sa hoolitsesid mu tütre eest. Ma olen sulle tänulik. Sa võid Pauline oma juurde jättagi. Ma ei saa sind iialgi piisavalt tänada”. Siis seletab ta veel, et just see kits, kes ei oleks suutnud vastu pidada kahe-päevasele reisile, oleks olnud vajalik, et seda tänu väljendada.

Vaatan Reginat lähemalt. Saabudes oli tal seljas siniste ja kollaste lesode kombinatsioon. Lesod on shuka naisteriiete versioon. Nad on pehmest ja kergest materjalist, sageli huvitava trükitud mustriga ja vanasõnadega varustatud kanga jupid, mida naised suurepärase oskusega endale umber kinnitavad. Mu mees rääkis, et naine ei tohi kunagi kodust välja minna ilma lesota, olgu see või käekotis volditult kaasas. Tal oli õigus. Isegi tavalise läänepärase riietuse juures kulub see marjaks ära, kasvõi tuule eest rätikuks, päikse eest varjuks, murule istumiseks, või kohvikus õnnetult ümber läinud tee pleki katteks. Regina kandis alati erinevaid lesode kombinatsioone. Pauline pakkus talle küll oma kleite, aga Regina pani ikka kõigele veel ka leso peale, nähes välja traditsiooniline ja kaunis. Regina aga näeb noor välja, vaatamata kümne lapse ilmaletoomisele ja raskele elule karmis kliimas. Pauline on Andreasest vanem. Paulinel on ka vanem vend. Siis peaks ju ka Regina minust vanem olema. Muidugi on mu mõtlemine vale, euroopalik. Ta abiellus kindlasti 13 -14 aastaselt nagu on nende kandis tavaline. Liites numbrid kokku, saab mullegi üllatusena selgeks, et Regina on praegu ilmselt 30 aastane. Euroopalikult tahaks isegi öelda, et tal läks hästi, et ta mees ei olnud temast 20 kuni 40 aastat vanem. Samas, vaadates Regina vaatenurgast, oleks vanem mees olnud ehk ka jõukam ja võimaldanud Reginale ja tema lastele paremat elu. Mida rohkem naisi, kes kõik mehe kodus tööd vihuvad teha, seda parem ja lihtsam elu kõigile ja seda suuremad lootused ellu jääda.

Paar päeva pärast Regina saabumist küsis Pauline minult oma ema jaoks kõhurohtu. Ehmatasin, et kas tal on talumatus mõne toidu suhtes. Olime  ju kõik söönud sama sööki ja teistel kõigil olid kõhud korras. Järgnevaks vestluseks ei piisanud minu ja Regina kokku lapitud suahiili keelest. Pauline tõlkimise abil sai asi aga selgeks. Regina nimelt sööb kodus siis kui sööki on. Teel Nairobisse ta ei olnud söönud kordagi. Nädal enne seda oli ta söönud kahel päeval. Nädal enne ta arvas, et ta oli söönud ehk kolmel päeval. Muidugi tähendas see, et ta oli noil päevadel söönud ühe toidukorra näiteks keedetud maistõlviku või kulbitäie leemes keedetud ube. Meie juures oli ta juba mitu päeva söönud kolm korda päevas korraliku kõhutäie. Regina organism ei olnud sellise toidukoormaga harjunud.

Regina, nagu ka ta mees James, ei olnud kunagi koolis käinud. Nende esiklaps Steve on keskkoolis. Samburusse jäädes poleks Pauline kunagi kooli jõudnud. Tema noorem õde, kes on juba 10-aastane, on endiselt loomakarjus ja kooliharidust ei paku talle keegi. Regina ja Jamesi kodus on ainuke lugeja Jamesi teine naine. Kamba suguharul on koolis käimine harjumuspärasem kui Samburudel. Pauline ja ta ema jutud koduste sündmuste kohta ei lõppe eales. Milline kits sünnitas kaksikud. Kellele lastest milline kitse poeg saab. Milline naabrinaine käis Nairobis ja kuidas ta tänavatest ei saanud üle, sest autosid aga tuli ja tuli. Kust poolt elevandikari viimati läbi käis. Jutu vahele õpetab Pauline oma emale tähti. Paar aastat tagasi ei osanud Pauline ise ühtegi tähte. Nüüd loeb ta soravalt nii suahiili kui ka inglise keeles. Regina usub, et kui ta tütar sellise raske asja nii kergelt on ära õppinud, siis on ta temal lootust. Vaatan, kuidas ta uurib tähti lasteraamatus ja püüab neid paberile kirjutada. Regina osavad näpud, mis teevad kauneid klaashelmestega kaelakeesid, hoiavad pliiatsit üsna kohmakalt. Kui kirjutamine ei laabu, otsib ta sahtlist välja klaashelmed, mida Pauline koduigatsuse peletamiseks sageli tamiili peale ajab. Ta istub maas, jalad sirgelt ees, helmed süles leso voltide vahel. Regina oskab teha väga kauneid ja keerulisi mustreid, kujundeid ja kaunistusi. Kui ta hakkab koju minema, ostan talle kaasa kotikesi lahtiste helmestega. Regina takseerib neid põhjalikult ja küsib hinda. Ta tahab teada, kas Maralalis kohalikul turul tõmmatakse tal nahk ülekõrvade. Kahjuks see nii paistabki. Ma püüan tema pahameelt sealsete kaupmeeste vastu leevendada: see on ikkagi pikk tee transportida.

Regina sätib end taas tagasi koju minema. Pauline pakib talle kaasa riideid noorematele õdedele-vendadele, Andreas annab oma vanu kasutatud kooliraamatuid, mina annan mõned pakid klaaskomme – see kõik teeb elu lihtsamaks ja magusamaks.

Tere tulemast! Welcome!

Tere! Mina olen Kadri ja elan Kenyas juba ligi 20 aastat. Kirjutan eesti ja inglise keeles oma elust ja mõtetest . Minu n.ö. väliseetlase eesti keel lonkab mõlemat jalga, aga loodan, et saate mu eneseväljendusest aru. Kui soovite teada mõne elu- või kultuuritahu kohta, millest ma pole veel kirjutanud, küsige ja püüan postitada adekvaatse vastuse.

Hi! I am Kadri and I have lived in Kenya for nearly 20 years. I write in Estonian and occasionally in English about my life and my thoughts.

Tänan külastamast!                Thank you for visiting!