Namangas oli aeg seisma jäänud

See juhtus möödunud sajandivahetuse paiku. Et Nairobi töisest miljööst välja lülituda, sõitsin ma sageli

Ajakiri Naised

Namangasse. Namanga on Kenya Tazania piiril asuv väikelinn. Selline mõnus väikelinn, kus polnud peale kahe väikese motelli, kahe vana ja lagunenud vana besiinijaama ja piiriületuse sabina mitte midagi muud. Tollel ajal polnu sells linnas isegi elektrit ja mobiilivõrku. Võibolla tundub see lugejale loomulik, et Kenyas, võI siis Aafrikas üldiselt polegi ehk elektrit, rääkimata mobiilvõrgust sajandivahetusel! Tegelikult on Nairobi ja teised Aafrika surlinnad väga kosmopolitaansed ja iga pea iga läänelik elulaad on igati ootuspärane. Seega oli Namanga siis suur erand, arvestades tema strateegilist asukohta piiril.

Motell, kus ma alati ööbisin oli ehitatud kolonjaal ajal. Valgeks lubjatud kämpingumajakesed olid puulaastust katustega. Selle omanik oli endine Maasai hõimust poliitik, kellel oli kaheksa naist. Tema üks poegadest, Bernard nime poolest, majandas isa hotellikest. Hotelli taga oli mägi. Kenya mõistes küll pisikeküngas, aga eestlase mõõtest kakskorda kõrgem kui suur munamägi. Mööda künkakese külge jooksis alla värske allika vesi, moodustades jalamul tiigi, kus oli mõnus ja värskendav ujuda. Varahommikul künka otsa ronides nägi tipust Kilimanjarot.

Kord Namangasse jõudes avastasin motelli restoranis eest ühe teise Muzungu (Kenyas kasutusel olev üldine termin kõigi valgeneheliste kohta) naise – see oli Nora. Viiekümnendates energiline Holandlanna, oli kolinud Kenyasse elama kui oli vaid 17 aastane, et abielluda oma elu armastusega, maasai sõdalasega. See abielu küll kestma ei jäänud, aga Nora kohanes Maasaide eluoluga niivõrd, et ta eelistas nendega koos elada lihtsat loomakasvataja elu. Olles elanud üle kolmekümne aasta Kenyas, pole Nora kunagi elanud Nairobis ja peab linnalikku elu tüütuks ja tülikaks. Nora kannab maasaide rideid – värvilisi kangaid, mis on osavalt ümber keha seotud ja suurt hulka helmestest kaelakeesid ja käevõrusid. Ka tegeleb ta, nagu kõik maasai naised, kaelakeede ja helmeste müümisega. Kuna ta on paremini haritud, kui enamus maasainaisi, kes on suisa kirjaoskamatud, saab ta müüa oma käsitööd paremate hotellide suveniiripoodidele ja mitte teeääres turistidele, nagu muud maasai naised. Pärastlõunati istub Nora maja ees kivi peal ja sööb röstitud maapähkleid – üks Kenya lemmikuid snäkke. Nora aga ei söö neid üksinda. Iga paari minuti tagant hüppab maja katuslet talle sülle mõni rohepärdik ja võtab Nora peost omale paar pähklit. Mäned on isegi nii julged, et kui Nora paneb pähkli oma huulte vahele, võtavad ka sealt.

Noraga on mõnus istuda ja mast ja ilmast juttu puhuda. Parasjagu kaalub Nora, kas peaks hakkama tõsisemat suhet Bernardi isa autojuhiga, kes muidu on igati noobel mees ja hoolitseb oma nelja naise eest päris hästi, aga kui ta jagab aega oma nelja naise ja pidevalt eemale viiva töövahel, tunneb Nora, et tema jaoks aega võib tulevikkus nappida.

Namangas jääb aeg just kui seisma, sinna minek oli nagu aastakümneid tagasi minek, nagu timetravel. Kord küsisin Bernardilt kuidas ta muu maailmaga ühendust peab. Ta viis mind oma hotelli vastuvõtu ruumis oleva suure vanaaegse puidust ja varbadega vastuvõtu letti taha. Seal see oli seina peal! Vändaga telefon!! Sajandivahetusel oli Namanga Kenyas ainuke linn, kus veel eksiteeris telefonialajaam, kus istus tädike, kes tõstis pistikuid seinas olevatesse aukudesse vastavalt sellele, kellega sooviti rääkida. Nüüdseks on see muuseumi-laadne elamus kadunud. 21 sajand on jõudnud ka sellesse kolkasse.

Igale täiskasvanud inimesele oma hotellituba

Hiljuti läbis Kenya kaks erinevat gruppi eestlasi. Üks koosnes ainult meestest. Teine grupp koosnes ainult naistest. Umbes kuu ajase vahega sain ka mina nendega kokku ja kuulasin muljeid. Mõlemad olid võimalikult kitsa eelarvega. Siis oli ju otse loomulik, et kui odavas hotellis oli ühene tuba 2,500 shillingut ja kahene tuba 4,500 shillingut, võetakse kõigile grupi liikmetele kahesed toad. Otse loomulik ju. Mitte Kenyas. Rahaline kokkuhoid või turistilt veel viimase naha võtmine ei ole sellel hetkel teemaks. Otse kohe külalistemaja vastuvõtus öeldi, et kaheseid tubasid sama soo esindajatele ei ole lubatud välja anda. Mõnedes hotellides olid isegi selle kohta sildid üleval. 

Seksuaalsus on Kenyas omapärane teema. Kultuuriliselt ei aruta lapsed oma seksuaalsust mitte oma vanemate vaid oma vanavanematega, ja poiste puhul, nende ümberlõikamis rituaalil osalevate hõimu vanematega. Enamusel Kenya rahvastel on poiste ümberlõikamise kultuur. See ei ole vaikselt haiglas, ainult pere sisene rituaal, mis tunduks nii intiimse piirkonna puhul just kui loogilisem. See on avalik, rahvarohke, suurte pidustustega rituaal. Ümberlõikamine ei ole ainult füüsiline rituaal. Ümberlõikamise rituaal annab selle läbi teinud pisile täiskasvanu staatuse, sotsiaalselt ja kultuuriliselt. Selles kultuuriruumis mees, kes pole ümberlõigatud jääb poisi staatusesse, ükskõik kui vana ta ka ealiselt poleks. Ümberlõikamisele kuuluvad poisid vanuses 12 kuni 15 aastat. Nad lähevad otsese lõikuse eel mõneks päevaks kuni nädalaks laagrisse, kus nad õpivad kõike, mis neil on vaja täiskasvanu elus. Nad jäävad laagrisse kuni nende ümberlõikamishaav on paranenud. Selle traditsiooni juurde kuulub lisaks seksuaalkasvatusele ka arusaam meeste kohustustest – kaitsta oma kodu ja pere, kaitsta oma hõimu, ja garateerida pere kasv ja jätkuvus. Viimane punkt tähendab, et mees annab edasi oma teadmised ja kultuuri oma poegadele. Meest, kellel ei ole ühtegi poega, kes võtaks üle teatepulga loetakse väga õnnetuks. Ilmselgelt seksuaalkasvatus, mis Kenya poisid on saanud aastasadu meheikka jõdmiseks on olnud heteroseksuaalne ja polügaamne. Siis on ka loogiline, et homoseksuaalsus on Kenyas seadusevastane ja kultuurivastane. 

Kenya parlament arutab seaduseelnõu vastuvõtmist, mis lisaks homoseksuaalse käitumise illegaalsusele annaks õiguse avalikult kividega surnuks loopida iga välismaalase, kes astub sama soo esindajaga suguühtesse. Ja Kenyalasele samas situatsioonis eluaegse vanglakarsituse. Läänemaailm on juba sarnaselt Uganda homofoobsete seduste vastuvõtmisele juba häält tõstnud. Homoseksuaalsusele vaadatakse Ida Aafrikas kui sisse toodud kultuurile. Selle vastased hääli tunnetatakse ja tunnustatakse kui vabadusvõitlejaid, kui õige Aafrika kultuuri kaitsjaid, sarnaslet omaaegse koloniaalvallutuse vastastele häältele. Aastakümnete tagused kolonjaalvallutajad ja usulised vallutajad on samal ajal olnud ka need, kelle käes Kenya poisid on kannatanud seksuaalkuritegusid. Juba 1992 aastal, kui olin esimest korda Kenyas sain teada, et üks Suur Britannia kultuuritegelane, kes oli Kenyas teatrielu edendamas ja kellega mul omal oli kokkupuuteid, saadeti Kenyast välja, kui tema seksuaalorientatsiooni osas tuli kaebusi. Preestreid on Kenyas saadetud minema sarnaste süüdistuste peale. Erinevalt paljudest läänelikest riikidest, Kenyas ei ole n.ö. kapist välja tulnud avaliku elu tegelasi. Kenyas on Gay and Lesbian Coalition of Kenya, aga selle liikmed ei ilmu kunagi välja oma nägudega, vaid maskides . Mul on üks kauaaegne tutav, Kenyalane, kes on homoseksuaalse orjentatsiooniga. Ta üritab elada eetiliselt korrektset elu ja olla alati sedustega vastavuses. Mis tähendab talle, et ta võib küll olla huvitatud meestest, kuid ta ei tohi kunagi olla seksuaalses suhtes Kenyas. Ta on mõelnud Kenyast lahkumise peale ja pagulusstaatuse taotlemise peale riigis, kus homoseksuaalsus pole kuritegu. 

AP Photo/Ben Curtis

Poliitilised vaatlejad peavad praegusel hetkel selle emotsioone ja vastuolusid ülespuhuva seaduseelnõu lauale toomist pettemanöövriks. Poliitikute lootus oleks just kui, et teema, mis mingil määral puudutab iga Kenya mehe olemust, viib samadel Kenya meestel meelest kui raske neil on praegu tulla toime oma kohustusega pere toita.  Kenyas on palju tähtsamaid probleeme, millele tuleks tähelepanu pöörata – Al Shababi rünnakud, riiklik korruptsioon, Kenya siseste etniliste gruppide marurahvuslus, jätkuv vaesus. On ka neid, kes leiavad, et see uus, peagi seaduslik, karistus – avalikku kividega surnuks loopimist – võiks saada väga head kasutust kõigi valelike poliitikute ning riiki ja rahvast röövivate riigiametnike peal.

Huvitav vaade Kenyale oma ja samas võõra pilguga.

 
A Letter to Kenya
Philippa Ndisi-Herrmann

Dear Kenya,

My friends and family know I have been one of your biggest advocates and ambassadors. I love you. You are mine and I am yours.

I chose to leave the bright lights of the west to come home and use my craft towards building our vision of our self and transform the world’s vision of us. Whenever I was away from Nairobi I missed it.

Well, what to say, a few weeks ago I went away to Europe, a place where I had once lived and a place I chose to leave. This time, when away, I was struck many times how I hadn’t realized how badly the situation in Kenya had affected me.

“ How’s Kenya? ” People would ask.

Immediately I would shake my head. Not because I wanted to.

“ Well, last year we had the lengthy election situation where the high court had to decide who would be president, then our politicians demanded larger salaries, our airport burnt down, then we watched a saga for days as kilometers away people were brutally shot down in a mall, then we learnt our army looted the mall as they drank tusker beer, our government gave us no answers, then we had bombings on buses, markets and churches, and our police blindly arrested anyone that looked Somali and kept them in a cage, but all the government did was implement a law on drinking and driving, then we had the killings at the coast and blamed it on the opposition and so on and so forth and so it goes. ”

Friends I met wanted to come visit you, instinctively and strangely I discouraged them.

“ Don’t come, at least, not now. ”

Away, I saw and experienced things I had forgotten I longed for. Clean drinking water. Spontaneity. Stumbling upon a cafe, a bar. Art house movies in cinemas. Great music. Drinking and taking public transport home. Not having your bag searched. Historical architecture that was respected and not mowed down.

But more importantly. Walking. Alone. At night, as a woman. Freedom to talk about politics with anyone. Police you did not need to fear because they did their job and did not harass you. Demonstrations that were respected. Social security; free or affordable good healthcare. Being in a car and not having to lock the door. Sleeping in the countryside with no fences or gates or guards. Going to bed and not having to worry if I will be robbed or raped. One night in Berlin I heard fireworks and thought it was bombs.

Last night my taxi driver picked me up from the airport and as we drove through the night he said,

“ Philippa now there is a speed limit. 50 km is the limit. So be careful on the roads. ”

“ Oh, I said any thing else the government has imposed? ”

“ No. ”

“ Be careful which roads you take. They are really making money through bribery. ”

Don’t get me wrong, Kenya, we lose too many of our people to road accidents. I appreciate this gesture.

Yet speed limits, higher salaries and limits on drinking and driving against the backdrop of citizens living in fear of crime, terrorism and not having food to feed your children?

Gee whiz. Thanks.

I am not idolizing the west.

Kenya has an understanding of community that, I would like to believe, thousands of euros cannot buy. We laugh easy. Make jokes easily.

But you see dear Kenya, how much longer must we take everything with a pinch of salt or search for ways to laugh through the pain in our hearts? How much of our personal freedom and security do we have to sacrifice?

Dear Kenya, I have longed for you for so long. I have loved you for so long and that’s why I returned. We’ve had some breathtaking and fun moments together that made me love you more. I was so proud of you. But you have never seen me as your own and I feel I have finally realized my love is still not returned, not returned to me and not returned to anyone else besides those who understand the game of serving one’s best interests regardless of the anguish of others.

Dear Kenya, give me something, give me anything. Give back please. My commitment to our love is waning.

Thanks,

Yours,

Philippa Wacera Ndisi-Herrmann

--------

Philippa Ndisi-Herrmann

Philippa Ndisi-Herrmann is a Kenyan/German filmmaker and photographer based in Nairobi.

Ilus suur Kenya

Kenya from Africa Exclusive on Vimeo.

Olen hakkanud aru saama, et eestlaste jaoks on Kenya maśtaabilt väga suur. Kuna ma ise olen siin nii kaua elanud, ei ole minu jaoks midagi sõita (ka ise juhtides) kaheksa tundi järjest. Isegi 10 tundi. Üle selle hakkab nagu palju saama. Mäletan aga lapsepõlvest, kuidas sõit Tartust Tallinnasse kestis hirmus kaua. Ja Tartust Käärikule suusatama sõit kestis terve igaviku.

Niisiis mõned numbrid kirja:

Kenya pindala: 582,650 km²
Eesti pindala; 45,226 km²
Maasai Mara (kuhu enamus safarisid kindlasti läheb) 1,510 km²

Tee Nairobist Maasai Marasse 280km, millest viimased ligi 90km on kruusatee. See sõit on 5...6 tunnine osalt hea tee, osalt korraikult raputav tee.
Kenyas peab seaduse kohaselt olema minibussidel kiirusepiiramiseks spetsiaalne piibitav ja bensiini juurdepääsu piirav masinakene. Kui see on safaribussil peal, siis sõidate kogu tee, vaatamata tee kvaliteedist 80km tunnikiirusega.

Kenya Ebola hirmus

Viimansed paar nädal on toonud mu arvuti kirjakasti pea iga päev mõne sõbra poolt saadetud ja mitme kordselt edasi saadetud Ebola hoiatuse – kuidas ennetada, kuidas nakkab, jne. Sarnaseid artikleid pannakse ka ülesse polulaarsetele sotsiaalmeedia seintele. Nairobi on ilmselgelt Ebola paanikas. Pole ka ime.

Ebola teed Kenyasse

Esimesed Kenyasse saabujad, kes kohe garantiini viidi jõudsid siia juba Augusti esimesel nädalal. Siiani ei ole ükski ligi kümnest juhtumist osutunud Ebolaks. Nairobisse on otse lennud Lagosest, Nigerias, Monroviast Liberias ja Freetownist Sierra Leones, linnad ja riigid kus Ebolasse on surnud sadu inimesi. Kenya Meedikute  Assotsiatsioon soovitas augusti keskel lõpetada lennud Ebola nakkuskeskustesse, aga Kenya

Transpordi Minister Michael Kamau pressikonverentsil,
Titus Naikuni seljataga seismas.
Foto: Beverlyne Musili, Standard ajaleht

Airways, Kenya rahvuslike lennufirma, millel on üks Aafrika suuremaid lennusihtkohtade võrgustikke, kõhkles. Kõik lennud olid välja müüdud kolme kordsete hindadega. Tühistamine ja rahade tagasi maksmine paneks põntsu firma eelarvele ja ka börsil langeks kindlasti aktsiad – Lääne-Aafrika riikide lennud moodustavad ju 1/3 Kenya Airwaysi reisijate mahust. Koos Kenya Airwaysi juhatusega samal pressikonverentsil kõnelenud Kenya Transpordi minister soovitas inimestel mitte tekitada olematut kriisi ja usaldada riiki. Kenya riiki usalda sellisel hetkel väga vähesed, eriti kui sammud, mida astutakse ei vasta loogikale.

Kenya Ebola eet kaitstud

Stephen Mutoro Kenya Tarbijate Federatsiooni juhataja
Foto: Chrispinus Wekesa, The Star ajaleht

Järgmisel päeval rõhutas Kenya Meedikute  Assotsiatsioon taas, et Kenya riigi piiridel on liiga hoolimatu suhtumine saabujate läbivaatluse suhtes. Lääne Aafrikast saabujatele on augusti keskpaigast alates antud paber, kuhu palutakse kirjutada enda ja oma pere viimase kuu haiguslugu ja pistetakse kraadiklaas kaenlaauku. Ebolal on aga kuni 21 päeva peiteaeg, nii et palaviku puudumine Kenyasse saabumise hetkel ei näita midagi. Kenya on ka juba saatnud arste lennukile minevaid inimesi küsitlema, sest 70 lendu nädalas Lääne Aafrikast on pannud Kenya juba Maailma Tervishoiu Organisatsiooni riski nimekirja. Kenya Tarbiate Federatsioon, mis on tugeva häälega ja effektiivse juriidilise lihasega tsiviilorganisatsioon, ähvardas, et kui Kenya Airways ei lõpeta lende, siis on nad vastutavad iga Ebolasse nakatanud Kenyalase eest. Ja siis ka lennud Sierra Leoni ja Liberiasse lõpetati.

Ootamatud tagajärgjed

Kenya Tarbiate Federatsioon jõudis siiski anda Kenya Airways-i kohtusse. Äkitselt liitus selle kohtuasjaga ärimees Joseph Aura, väites, et Ameerika Ühendriigid omavat Ebola viiruse ja selle ravi  patenti numbri all No WO210048615 A2, mis seletavat Ebobun Ebola viiruse olemust ja selle ravi. Hr. Aura lubas järmisele kohtuistungile tuua patendi ja luua selgust selles haiguses, mis tapab inimesi ja mõjutab paljude riikide majanduslikku edu.

Kui võrd Kenya on endiselt Ida-Aafrika lennusõlm on Lääne-Aafriklastel vaja siit kaudu edaspidigi lennata.

Arstliku läbivaatuse laud Namangas, Kenya-Tanzania piiril
Foto: Jeff Angote, Business Daily ajaleht

Ja Kenya Airwaysi lendude lõpetamine ei pea ju selleks mingeid tõkkeid looma. Niisiis hakkasid Lääne-Aafriklased saabuma läbi Uganda Kenya läänepiiripunktide. Kui Nairobi rahvusvaheline lennujaamas oli pandud püsti laud kraadiklaasidega ja jagati välja terviseankeete, siis lääne Kenyas, Busias, kus asub Uganda ja Kenya vaheline piiripunkt, ei olnud mingei ettevalmistusi. Ja nii läbisid just need samad inimsed, kelle sisselendu püüti vältida, ikka Kenya, teel mujale maailma.

Kuigi Kenya president Uhuru Kenyatta on kogu Ebola kriisi aegu rõhutanud, et maailm ei tohi diskrimineerida Lääne-Aafrikat ja ei tohi põlata inimesi, kes tulevad haiguskoletst, aga kui Kenya Airways siiski lõpetas lennud, teatas Sierra Leon, et kavatseb edaspidi oma suhteid Kenyaga kriitiliselt üle vaadata. Samuti on Sierra Leon pahane Lõuna Aafrika Vabariigi, Senegali ja pika rea riikide peale ja loob peagi “tõeliste sõprade“ nimekirja.

Ettevalmistused

Kui vaadata, kuidas valmistuvad paljud muud haiglad üle maailma, juhuks kui peaks saabuma mõni tõeline Ebolasse nakatanu, siis Kenya haiglatest pole sarnaseid videoklippe veel näha olnud. Võibolla ka tavaliselt kõrge HIV nakatanute hulga tõttu on Kenya haiglad ja arstid alati valmis kaitsma ennast nakkavate kehavedelike vastu. Kenyatta Rahvus Haigla, mis on Ida Aafrika kõige suurem riiklik haigla ja Nairobi Ülikooli meditsiini üliõpilaste koolitusplats, on ettevalmistanud 30 isoleeritud voodikohta Ebola haigetele. 100 arsti on saanud viimase kuuga spetsiaalse koolituse.

Tavainimesed üritavad oma riske hinnata ja olla ka üldsuse eest vastutavad, sest Kenya valistusele ei julgeta nii kriitilisel hetkel lootma jääda. Kogemuste põhjal kirjldatakse Kenya valitsuse suhtumist: pressikonverentsil on kõik ilus, aga tegelikult kõik kaetakse kinni ja kõike eitatakse kuni äkki on Ebola kontrolli alt väljas. Näiteks, Augusti esimeses pooles ei olnud Jomo Kenyatta Rahvus Lennujaamas õhtutundidel avatud ühtegi tervisekontrolli. Reisijad tõstsid sotsiaalmedias lärmi Kenya Lennujaamade Ameti seinal. Kui Lennujaamade Amet siis selle vestluse komentaarita kustutas, läks jutt juba suurele ringile ja jõudis ka tavameediasse. Järmisena selgus, et Nairobi lennujaamas ei lahterdata eraldi Lääne Aafrikast saabujaid ja mujalt maailmast tulevaid turiste. Nii lähevad kontrollist läbi ainult vabatahtlikud Lääne Aafrikast saabujad. Selge on, et Nairobis on Ebola oht ja selle vältimiseks on soovitav Nairobis mitte kokku puutuda võõraste inimeste kehavedelikega ... mis on tegelikult ka soovitus Kenyas igal muul ajal. Nüüd lisandub tavapraktikale „mitte suudelda inimesi, kes on käinud Lääne Aafrikas“.

Soovitusi, seletusi ja kontakte Kenyasse tulejatele

Chebloch kanjon, Great Rift Valley

Kenya on üks koht, kus on palju ilusat ja huvitavat ja ainulaadset ja hingerahu pakkuvat ja ka palju koledat ja ohtliku ja hirmutavat. Kui see ei oleks selline veider kobimbinatsioon, ei tekkiks sageli küsimust “Kas minna Kenyase puhkusele?” Aga kuna Kenya on nii nagu Kenya on siis aegajalt on mul vaja vastata hetkeolukorra kohta selles riigis ja hinnata ohutust (valge) turisti jaoks. Viidates rahvus vahelises meedias olevatele artiklitele (näiteid siin ja siin) küsitakse, et kui palju oleks vaja arvesta selliste vahejuhtumitega. Või siis lihtsalt - Kas soovitate Keenya reisiplaani võtta?

Probleelmide tagamaad

Poliitikasse süvenemata, seletan kõigepealt natuke turvalisuse probleemide tagamaid. Kõige lihtsama tahuliselt ütlen, et kõige suuremaks terrorirünnakute põhjuseks on ….. Hiina elevandiluust skulptuuride armastus. Mõistan üllatust ja ka uskumatust selle seisukoha osas. Järgmise põhjusena toon välja Kenyas valitseva korrutsiooni kultuuri ja siis erinevad poliitilised jõud.

Viimase aastakümne jooksul on Euroopa ja Ameerika kehtestanud erinevad sanktsioone Kenya suhtes koruptsiooni ja õiglusriigi puudumise tõttu. Vaatamata sellele, et aasta kümneid on Kenya eelistatumaks parneriks olnud Ühendkuningriik ja USA, on viimased ligi 10 aastat Kenya suunanud oma huvi ja tähelepanu 30,000 elevanti tapetakse aastas. Üks elevant iga 15 minuti tagant! Hiljuti tapeti legendaarne vana elevant Satao. Väidetavalt oli ta oma liigi kõige suurem elus olev elevant. Kenyas on lisaks elevantidele viimase aastaga salaküttide poolt tapetud ligi 100 Kenya Wildlife Service rahvuspargi metsavahti.

The Tsavo Trust pilt - Satao

Hiina suunas. Sellest tulenevalt on Hiina andnud Kenyale erinevaid laenusid ja toonud siia sisse hulgaliselt Hiina ärisid, alates suurtest korporatsioonidest teede ja raudtee ehitamiseks kuni väikeettevõteteni, kes müüvad pudi-padi, mis Hiinas toodetakse. Selle koosöö hind on olnud Kenya jaoks kõrge. Aastast 2008 tõusis äkitselt elevandiluu müük ja sellega kaasnev elevantide tapmine. Täpsemalt

Kenyas valitseva korruptsiooni ja puuduliku õigussüsteemi tõttu ei saada kätte suuri sulisid, kes ostavad kokku elevandiluud, vaid ainult väikesi kohalike tegelasi. Kui ka areteeritakse, siis need inimesed vaikselt kaovad tagasi masside hulka (tänu korruptsioonile) enne, kui nende üle saadakse kohut mõista. Kenya iseseisvumis ajast saadik kuni selle aasta jaanuaris jõustunud uue seaduseni oli salakütimise eest karistus vaid mõni tuhat shillingut trahvi, kui samas ühe elevandi kihva eest saadav tasu kohalikul mustal turul on kuus kuni kümme tuhat dollarit!!

Al Shabaab, mis tegutseb Somalias ja Kenyas on alati vajanud oma operatsiooniks raha. Kui piraatlus veel Adeni lahel toimis, siis oli neil seal hea raha allikas. Aga kuna paljud mereväed on asunud seda ala kaitsma, siis nende järgmiseks suuremaks sissetuleku allikaks on salaküttimine. Elevanid ja ninasarvikud kaovad suure kiirusega ja nende peale maiad asiaadid on Kenya suurimad sõbrad ja äriparnerid. Kui Hiinas on pandakaru tapmise eest juba aastaid karsituseks surmanuhtlus, siis Kenyas on lõpuks selle aasta algusest 230,000 dollariline trahv elevandi või ninasarviku tapmise eest. Võimalik, et s elle tagajärjel on Hiinas elevandiluu hind nelja kordistunud sellel aastal .....

Elevantide teemal võiks ma veel jätkata päevade kaupa, aga see ei olnud tegelikult selle postituse põhiteema...

Kuhu mitte minna

Kuidas siis ikkagi on turistidel tulla Kenyasse? Ja kas peaks midagi kartma? Turism on üks Kenya suurimaid välisvaluutat tootvaid harusid. Kenyas on aastakümneid välja kujunenud hea teenindus kultuur ja turistide eest hoolitsemine käib sinna alla. Kui liikuda üldiseid turisti marśruute pidi ja külastada hea truvalisusega hotelle ja rahvusparke siis ei ole kindlasti mingeid probleeme. Enamus turiste siin leiavad, et kõik hoiatused, mida erinevad riigid ja rahvusvaheline meedia Kenya kohta välja annavad on täiesti tarbetud. Samas on muidugi piirkondi, kuhu ei ole soovitav minna.

Juba aastaid on hoiatatud Somali piiri äärsete alade osas, ja ka rannikuala, kus ei ole suurte hotellide turvaalasid. Selle aasta suuremad tapmised (üle 20 iminese Mpeketoni piirkonnas) on olnud just selles piirkonnas. Kuigi suurem osa turiste peatub hotellides, on Kenya rannikul palju ilusaid villasid, mida saab rentida. Mõned on parema turvalisusega, mõned on väga eraldatud teistest majadest ja seega ka ohtlikumad. Valides villat, tuleb Eestlas natuurile vastupidiselt leida villa, mis ei ole kaugel teistest, kus ei ole väga palju privaatsust.

Mathare slum. Seda peetakse ohtlikumaks võõrastele, kui Kibera slummi

Viimaste aastatega on muutunud populaarseks n.ö. slummiturism. Isiklikult minu jaoks on sellel oma eetilised probleemid. Kui minna slummi aladele, siis võiks, minu meelest luua ette kontakte, leida vähemalt mõni kool, või lastekodu, mida aidata. Slummide aladel on erinevaid ohte, enemasti on need varalised ohud. Kui aga olla seal koos kohalike inimestega, kes ise ka sealt slummist pärit või seal elavad, siis nad oskavad alati õiget nõu anda.

Kui on soovi lisaks tavalistele ja palju sõidetud turisimimarśruutidele sõita ja vaadata turistivaesemaid ja autentsemaid elustiile, siis on kindlasti vaja tutvuda kindla piirkonna turvalisusega. Põhja Kenya on üks omapärane paik. Seal on hiljuti leitud naftat, aga see on ka ala, kus leidub veel n.ö. metsikut Aafrikat. Ma ise väärtustan väga oma sõitu Turkana järve kallastele, sealt edasi läbi liivakõrbe ja mudakõrbe läbi North Hor asula Marsabit linna. Need on vägahuvitavad alad, aga aegajalt on vaja võta kaasa relvastatud sõdurid turvalisuse tagamiseks.

Alati on vaja meeles pidada, et pimedus tähendab Kenyas ohtu. Loomadega seotud ohte, putukatega (malaariat kandvad sääsed!!) seotud ohte ja inimestega (vägivaldsed vara omandamised) seotud  ohte. Seega soovitan alati olla turvalisel alal pimeduse saabudes. 

Kenya on Aafrika riikidest kõige kõrgema elamiskuluga linn. Aga ka on Kenya kalliduse poolest umbes Eestiga samal tasemel. 400 g päts saia on 42 eurosenti. Liiter piima on 89 eurosenti. Liiter bensiini on üks euro. Üks banaan on 8 eurosenti. Siin saab söögipoe hindadest ülevaate.


Soovitusi ja kontakte

KKK - Kuidas on lood ilmaga? Valdav osa Kenya alasid on alati mõnusa kliimaga. Kui just ei lähe põhja Kenyasse, kus tõesti tõuseb kraadiklaas 40 kraadini ja ka mööda, siis enamasti on Kenyas Eestlasele ideaalne suvine kliima. Isegi meie 'talv' (juuni, juuli, august) on ettem kui Eesti keskmine suvi. Kui kinldasti on soovi päevitada, siis on selleks kõige parem aeg novembrist märtsini.

Kui on huvi tulla ja omal käel liikuda, soovitan rentida auto. Kenyas on küll väga palju auto rentimisega tegelevaid firmasid. Hinnad ja tingimused kõiguvad seinast seina. Soovitan Rent A Fine Car. Neil on head hinnad, palju autosid ja suur valik. Kui juhtute omaniku, Bernardiga suhtlema, andke minu poolt tervitused edasi.

Muidugi on ka võimalik liikuda ühis transpordiga. Soovitan Modern Coach. Neil on heal tasemel, mugavate istmetega (VIP kohad) bussid. Võib ka sõita rongiga. Rongid aga võivad sõita mitu tundi kauem, kui plaanis

Rongi restorani menüü

ette nähtud, samas on see ka igati huvitav kogemus.

Kenya rahvuslik lennukompanii Kenya Airways tõi sellel aastal turule oma säästulennud - Jambojet. Kui broneerida mitu kuud ette saab väga hea hinnaga. AGA need lennud sageli hilinevad mitu tundi. Ma ei soovita sellega riskida, kui on vaja kohe sellele järgnevalt rahvusvahelisele lennule minuti pealt peale saada.

Hotelle ja safarisid on ka leida interneti otsingute põhjal väga palju. Võib vedada või võib astuda pange. Soovitan Salaton Safaris. Selle omanik Bea on paljudele mu külalistele pannud kokku toredaid safari pakette. Öelge, et olete minu poolt saadetud. Talle on vaja öelda, mida tahate näha, ja kas tahate säästu- või kesktaseme- või luksushotelle - siin on kõike saadaval. Siis ta saab pakuda ja soovitada teile kõike sinna sisse kuuluvat. Ta on olnud aastaid sellel alal ja tal on palju kogemusi.

Kui tekib küsimusi ja kommentaare, palun panna siia samasse komentaaride lahtrisse. Siis saavad ka teised neist täpsustustest abi.

Lõvijutud

Lapsepõlves käis mu isa sageli komandeeringutel mööda vana Nõukogude Liitu. Ema tellimise peale tõi ta kord ‘tupsukreemi’ kord huvitavaid puuviljasid. Üks kord tõi ta mulle plastmassist pisikeste metsloomade komplekti. Isa ise kiitis “Noh kordki on õigete proportsioonidega loomad”. Olid, väga tõesed metsloomad – kaelkirjak, kaamel, lõvi, karu – aga pisikesed, mis mahtusid mulle, 8..9 aastasele lapsele pihku. Ja kõik loomad olid ühte värvi rohelisest plastmassist valatud. Kuidagi moodi aastate pikku kadusid tasapisi mõned loomad ära, aga väike roheline lõvi oli mul sageli kaasas lapsena laagrites, hiljem ka reisidel. Minu pisike armas roheline lõvi.

- - - - - - - - - - - - - - -

Umbes kümmekond aastat tagasi tutvusin Sabrinaga, tesit põlvkonda Kenyas elava sakslannaga. Kord märkasin ta õlal omapärase kujuga armi. Sabrina nooruspõlves kaheksakümnendatel, läks ta

See on Charley, üks lõvidest, kelle David on
kutsikas peale üles kasvatanud ja keda ta
lootis saada päästa kunagi vabadusse. 

 appi vanahärra George Adamsonile. Selleks ajaks oli Härra Adamson, kes oma naise Joy Adamsoniga sai tuntuks “Vabana sündinud” raamatu ja filmi läbi, juba kergelt seniilne ja ta ei suutnud enam ise hoolitseda oma lõvide ja ise enda elu-olu eest. Sabrina aitas toita lõvisid, kes tulid neid ümbritseva savanni pealt õhtuti Adamsoni laagri juurde harjumuspäraselt toitu otsima. Lõvidega tegeledes on omad reeglid, kuidas jälgida nende käitumist, milises jörjekorras anda toitu, kes annab toitu, jne. Ja võib juhtuda nii mõndagi. George Adamsoni vend Terence sai omal nahal tunda lõvi hambaid. Mu sõbranna Sabrina pööras kord õhtusel toitmisel valel hetkel valele lõvile selja. Lõvi tõmbas tal käpaga üle selja, jättes sügava küüntejälje õlale. George Adamson ravis taolisi haavu viskiga. Sabrina haav aga läks järjest hullemaks. Nairobi, lähim koht kus saaks head arstiabi, oli linnulennult 250 kilomeetri kaugusel. Lennuk oligi ainuke liikumisvahend ja raadioside, et edastada teateid. Ühel päeval saabusid Sabrina vanemad lennukiga talle järele. Noor tüdruk oli siis juba väga nõrk ja lõvikäpa ‘patsutusest’ tekkinud haav tõsises põletikus.

                                                     - - - - - - - - - - - - - - -

Hiljuti kohtusin Davidiga. Inglane, kes on sündinud Kenyas ja elanud Euroopas, Turgestaanis, Afganistaanis, Nepalis, Indias ja taas jõudnud tagasi Kenyasse. Ta on Kenyas kasvatanud üles enam

kui kakskümmend lõvikutsikat, teinud neile mõmmisid kaissu võtmiseks, hoolitsenud nende eest. Need on lõvikutsikad, kes on jäänud emata kas salaküttide või Maasaide ja metsloomade konfliktide tagajärjel. Suureks kasvades on need lõvid endiselt tema sõbrad, ta saab nendega suhelda, nendega koos puuris olla. David ütleb, et lõvid on nagu kassid ikka, nad tahavad hoolt ja armastust ning lisaks mõistmist ja veidi julgust. Samas, see tunne, et taoline majesteetlik ja suurtsugune loom sind tervitab ja võtab omaks on sõnulseletamatult võimas. Paraku Kenya Wildelife Service-il ei ole häid programme, mille abil neid lõvisid uuesti loodusesse lasta, nagu seda tegi George Adamson. Need loomad saadetakse era ranchodesse või nad jäävad Animal Orphanage-is puuridesse. Davidi jaoks meeldiv õhtune atmosfäär, et jääda rahus magama sisaldab lõvide hüüdeid, eleventide same kauguses ja päikesetõusul täiskoosseisus lindude sidinaid. 

                                                             - - - - - - - - - - - - - - -

Parmisa, on Maasai. Haritud, kasutab nutitelefoni ja teab oma asukohta GPS-i järgi. Ta elab Rifti Orus. Tal pole kindlat aadressi, elukohta. Ta kõnnib oma lehmadega mööda orgu. Kui leiab hea rohurikka ala jääb ta sinna mõneks nädalaks pidama. Möödunud nädalal kõndis ta oma lehmadega 3 päeva ja kaks ööd ja jõudid rikaliku rohuga alale. Ta lootis, et varsti tuleb ka vihma et loomad saavad juua. Kaks ööd tagasi ärkas ta loomade rahutute häälitsemiste peale. Lõvid olid läheduses. Näljast lõvide karja ei hoia miski tagasi. Hommikuks oli ta karjast puudu kaks lehma. Maasaid, kes on paiksemad, kelle lapsed käivad koolis, kes ei liigu koos karjaga iga paari kuu, nädala tagant, on hakanud omale panema päikesepatariedel töötavaid lampe. Loomaaedikuid, mis on ümbritsetud postide otsa pandud lampidega, ei ründa lõvid nii sageli.

                                                                - - - - - - - - - - - - - - -

Ilmselt paljude inimeste meelest on jutud lõvidest ja nendega igapäevasest kokku puutumisest tõenäoliselt Aafrikas elamise tavateemad. Nii see aga paraku ei ole. Ma ise pole juba palju aastaid jõudnud korralikult ja piisavalt pikalt üheski rahvuspargis käia, et lõvidele peale sattuda. Viimati vist oligi, kui mu õde umbes 10 aastat tagasi siin käis ja me Nakuru pargis jälgisime emalõvi, kes vedas ninaga õhku, et otsustada, kus suunas homikusöök rohtu krõmpsutab. Tundub, et tuleb võtta aega, pakkida piknikukorv ja nautida seda, mis siin samas lähedal on ja meeldivalt metsikult kutsub.

Kenya Senati delegatsioon patsutas lehmi, mõtles küberkuritegude üle ja nautis saunamõnusid

Aprillis täitus mu kauaaegne unistus – tuua kõrgetasemeline delegatsioon Kenyast vaatama Eesti e-lahendusi. Aastaid olen pidanud maha pikki ja järjepidavaid vestlusi paljude juhtivate tegelastega Kenyas kõigest, mida Eesti saaks pakkuda, parandada, näidata ja õpetada Kenyale e-valitsuse ja kõige mu e-värgi osas. Lõpuks võttis vedu mu sõber Ekwee Ethuro, kes on ka juhtumisi Kenya Senati Spiiker. Ta tõi kaasa ka neli senaatorit ja kolm ametniku. Senaator Otieno Kajwang on endine Immigratsiooni Minister. Senaator Henry Ndiema on endine Immigratsiooni Osakonna Direktor, praegu Senati Põllumajanduse Kommissioni juhataja. Senaator Prof. Wilfred Lesan on Senati Põllumajanduse Kommisjoni ja Haridus Komissjoni liige. Senaator Abdi Bule oli neljas visiidil olev senaator ja omapärane viies ratas vankri all.

Senaatorid Lossiõues kontserdil

Seltskond saabus 22 aprillil ja esialgse plaani kohaselt nad sellel päeval puhkasid. Aga kui ma ütlesin, et lähen õhtul ühe tuntud Eesti laulja kontsedrile ja sinna saab kõndida, sest pole kaugel, tulid kõik neli senaatorit kaasa. Paraku, aga pole kõndimine mitte Kenya senaatorite tavategevus, rääkimata kõndimisest mööda munakivi teesid. Tasapisi ja rahulikult kõndides jõudsime läbi Viru värava ja Raekoja Platsi ja Lühikese Jala ülesse Toompeale, kus Toompea Lossi õues pidas Riigikogu oma iga aastast sünnipäeva koos avatud uste päeva ja Tõnis Mägi kontserdiga. Õhukeselt riides olnud senaatorid nautisid veidi kontserti ja siis hakkasime tagasi hotelli poole minema. Aga niipea, kui saime lossi väravast välja selgus reaalsus – ühel valutas jalg, teisel hõõrus king ja kolmandal oli külm. Ega muud kui panna senaatorid pargipingile istuma ja nutitelefonist otsida takso telefon ja tellida takso järgi.

23 aprillil oli vastuvõtt Riigikogu Juhataja juures, millest juttu ja pilte ka avalikusele üleval. Lisaks vaatasime ka ettekandeid Riigikogu e-lahendustest. Pärastlõunal võttis meid vastu Borenius Advokaadi Büroo, kes rääkisid innovatsioonist ja provokatiivsest mõtlemisest õigusvallas. Enne kui see päev sai aga õhtule minna, selgus, et üks senaatoritest on haige. Eesti jahedad kevadõhtud, -hommikud ja vajadus vältida usulistel põhimõtetel kõike, mis on kunagi mingil moel mõne seaga (pidades silmas looma, mitte iseloomuomadust) kokku puutunud oli sundinud seda senaatorit alates Kenyast lahkumisest olema vaid vee ja piima paastul. See talle ka saatuslikuks sai ja tuli tellida kiirabi. Istusin samal ajal kolme endise koolikaaslasega vanalinna restoranis ja rääkisin Spiikerile Eesti poolt määratud turvamehega. Pärast mitme kordset „kiirabi tellimise“ mainimist ja arutamist hakasid nad vaikselt itsitama. Kui ma ei saanud naljast aru, seletasid nad, et kiirabi ei tellita, nagu taksot, vaid kutsutakse .... See senaator jäi mõneks päevaks voodiravile ja kiitis taevani Eesti kiirabi arste, kes tegid ta terveks ilma, et ta oleks isegi kuhugi haiglasse pidanud jalga tõstma. Et ta paremini paraneks pidi ta loobuma vähemalt nõudest, et taldrikult, millelt ta sööb muidu piisavalt halal toite, ei ole varem kunagi söödud ühtegi sealiha toodet .... Ta jäi ellu J

24 aprill sõitsime Tartusse. Tartu tüdrukuna ei saanud ma jätta neid ainult Põhja Eestisse! Meil oli tore vastuvõtt Tartu Ülikooli rektori juures. Tuleb välja, et Tartu Ülikool omab palju sidemeid ülikoolidega üle kogu maailma, aga Aafrika on täiesti puutumatu kontinent! Ei ühtegi sidepunkti selle mandril nende suhete maailmakaardil! Tartu Linnapea Urmas Klaas viis meid lõunasöögile (juttu ja pilti) Polpo restorani, kus sain oma elu parima Pavlova magustoidu! Siis käisime läbi mu venna Priidu juurest. Kenya rahvas ahetas Priidu sõbralike mesilaste üle. Materjali
 uuriti põhjalikult ja suud ammuli, sest Kenyas olev Aafrika Tappev Mesilane (African killer bees) on selle otsene vastand. Senati Spiiker leidis elutoas pingpongi laua, haaras rõõmsalt reketi kätte ja tegi Priidu poistele, isegi kaks ühe vastu mängides kõvasti (siin kirjeldades nii punkte kui ka löökide intensiivsust) ära.

25 aprillil käisime vaatamas Muuga Sadamat, sest ka Kenya ehitab uut ja modernset ja palju riike ühendavat sadama Lamusse. Ka oli sellel päeval Tallinna linna tuur, mille käigus selgus, et mitte kõik Eestlased ei oska laulda Gustav Ernesaksa „Mu Isamaa on Minu Arm“. Nende hulka kuulusid ka Tallinna tuuri giid ja Riigikogu Välissuhate osakonnast kaasas olev saatja. Kuna ma olin samal ajal muid ("tähtsamaid") asju ajamas, poleks ma ehk isegi sellest häbiväärsest faktist midagi teadnud, kui mitte õhtusöögi lauas poleks Spiiker hakanud küsima, et, kuule see keegi Gustav, kelle kuju on seal laulu festivali pargis, mis on see laul, midagi isamaast, see, mida giid ei laulnud, sest see ajab ta nutma. Ma siis laulsin ja andsin ka video lingi, mida siis hoolega vaadati.

Välisministriga kohtusime ka 25 aprillil. Esialgu pidi kohtumine olema kell pool kuus õhtul. Siis aga selgus, et välisministri lennuk hilineb ja kohtumine lükati kella poole kaheksa peale õhtul. Kui ma Hr. Spiikerile seda uudist teatasin kohmas ta „Me ei tööta öösel“ . Küsisin, et kas peaksin siis andma teada, et ta kohtumisest loobub. Ta pomises midagi segast vastuseks ja ma jätsin kohtumise kehtima. Kui siis mõni minut enne kohtumist asusime hotellist teele välisministeeriumi poole, teatas Hr. Spiiker, et kuna päike pole veel looja läinud ei ole veel öö ja kohtumine ja selle aeg vastab kõigile viisakusreeglitele. Kohtumise ametlik kajastus ja pildid.

Laupäev 26 aprill pidi olema ametlikult kõigil hingetõmbe paus. Aga kuna eelmiste päevade käigus läks jutt Eesti lehmadele ja põllumajandusele nõudsid senaatorid näha mõnda lehma ja farmi ja põllumaad. Kui küsisin selle kohta, vist neljapäeva pärastlõunal, kogu programmi kokku pannud Riigikogu Välissuhete osakonna inimestelt, siis nad hakkasid natuke murelikult üksteisele otsa vaatama. Muidugi ametliku asja ajamise jaoks veidi üle 24 tunni on ikka päris võimatu ootus! Aga kuna minu ema vanaema venna poja-poja poeg Aavo on muhe inimene ja just üks suurepäraseid lehmakasvatajaid ja koos oma naise Angelaga ka suurepärane külaliste vastu võtja, siis see

Pisikesest peale Valma külas lehmalaudas käimise mõju

oligi, kus lehmad said patsutatud, suured talumaad imetletud ja robotlaut lõi nii mõnelgi jalad alt. Selle kohta ka rohkem siin. Kenyas on kõik "suured ja tähtsad" loomapidajad. Ükski Kenyalane ei saa öleda, et tal pole koduloomi. Koduloomad on nende vara väljendus (lisaks naiste ja laste hulgale!). Ka kõik delegatsiooni liikmed omadav lehmi (üks nendest isegi 70 pealist karja) aga nad olid kõik hämmingus kui ma vasikale käe suhu pistsin. Ilmselgelt on nad siis tugitoolikarjapidajad..

Pühapäevaks olin Kenya rahvast ette valmistanud juba pikemalt. Nimelt oli kõigepealt igati kena Lahemaa Rahvuspargi ja mõisade tuur, millele järgnes aga märksa tõsisem katsumine – päris ehtne saun! Muidugi on saunasid igal pool spades, seda ka Kenyas. Aga seda päris õiget sauna, osana kultuurist, vihaga ja puha ei ole mujal! Nii saatsin kirja oma isapoolsele sugulasele. Minu vana-vanaema on tema vana-vanaisa õde. Küll on tore, kui on toredaid sugulasi! Kiri ütles

„Välisministeeerium ja Riigikogu välissuhete osakond on nende põhilised vastuvõtjad ja on neile pannud kokku väga hea ja adekvaatse programmi ekskursjoonide ja kohtumistega. Samas, ma tahaks neile pakkuda ka lähemat ja tõelisemat kogemust Eestist. Oleks väga tore, kui sul tõesti oleks võimalik neid omale sauna külla kutsuda. Miljöö, mida neil oleks tore näha - kodune saun, meeldiv seltskond, huvitav vestlus. Näen, et töötad koos mu kolme endise koolikaaslasega - Toomas on mu endine klassivend, Jaanus oli paraleelklassis ja Peeter oli mõni aasta meist taga pool. Kui Sulle sobiks ja kui neil on huvi, võiksid nad ehk ka kaasa kutsuda. Või kedagi teist, kellel oleks huvitav Kenya poliitikutega koos leili visata.”

Otse saunalavalt pilte ei ole J 

Ja nii see teoks saigi! Ja Stenil on üks kaunemaid suvilaid ja saunasid üldse! Otse mere rannal!! Abikaasa Age valmistatud huvitavad ja maitsvad suupisted sobisid kõigile. Ja seltskond, kes tuil leili viskama oli ka igati tore! Sten küll arvas, et saun on rohkem nagu muuseumi eksponaat, mida Kenya delegatsioon saab vaadata ja neile räägitaks selle kohta ajalugu jmt. Aga mina, kui elamustekütt, ei olnud nõus seda niimoodi jätma. Saunas käisid kõik senaatorid, spiiker ja ka spiikri abikaasa. Käisid ära, kiitsid ja oleks jäänud veel kauemakski, aga tollel õhtul oli veel vaja jõuda ka Tallin ICT Nädala Gala vastuvõtule Lennusadams. Kenyas on President tähtis tegelane, mitte ainult sisemiselt, poliitiliselt, perekondlikult, aga ka väliselt – tal on saatjad, vormis ja vormita, tal on rahva laiali lükkajad, tema saabumine on atraktsioon. Kui President Toomas Hendrik Ilves saabus Galale oli Spiiker hämmingus, kui lihtne ja inimlähedane ta on. Sellest üritusest on pilte ka siin.

Ja järgmine päev algas kahepäevane Freedom Online Coalition konverents. On tõeliselt uhke tunne olla Eestlane, kui Hr. Presidendi kõne on mõnusalt järgitav, täis huvitavaid ajaloolisi fakte ja nende seoseid tänapäevaga ning see kõik loob eriliselt hea mulje Eesti kohta! Ka Ekwee Ethuro kõneles avatseremoonial

Photographer: Terje Lepp

Kenya ICT situatsioonist (pilte veel). Selle konverentsi osana oli ka palju praktilisi ettekandeid Eesti e-lahendustest, mis pakkus Kenya delegatsioonile suuremat huvi, kui üldisem ja idealistlikum vestlus interneti vabaduse osas. See on ka arusaadav. Kuidas rääkida internetivabadusest, kui Kenyas 72% elanikkonnast pole mingit ligipääsu internetile. Igal juhul oli informatsiooni hulk suur ja intensiivne, just nagu nende pihta tulisatav automaatpüss, nagu seda kirjeldas Välisministeeriumi poolt üks korraldajatest, Jüri Kahn.

30 mai oli delegatsiooni viimane päev Eestis. Ja ka see päev ei olnud neil vaba ja poodlemisele pühendatud. Hoopiski käisime Mondo kontoris kuulamas, mida nemad kui MTÜ Kenyas toimetevad. Seal olles nägime ka ettekannet „Teeme Ära“ talgutest, mis lõid Kenya delegatsioonil silmad särama, sest hea praktiline jutt sellest, kuidas ühe päevaga kõik prügi saab koristatud on kui ilus ulme ja muinasjutt ja unistuste täitumine kõik kokku pandult Kenya valitsuse jaoks. Prügi, selle kogunemine, selle kogumine ja sellest lahti saamine on siis tõsine mure. Lõunaajal liitus meiega Harjumaa ajaleht ainukese media kanalina, kes selle tähtsa külaskäigu ka ajalooürikutesse kandis. Miniter Paeti sõnul polevat nii kõrge tasemega külalist Aafrikast varem Eestit külastanud.

Kokkuvõtteks nähti palju, puhati vähe (ehk üldse mitte) ja tullakse tagasi juba varsti suuremate, kõrgemate ja tegusamate seltskondadega, et viia ellu kõike huvitavat, mida Eestist õpiti.

Jutt Tiia Nightingale-iga

Eelmisel aastal sattusin Facebooki vahendusel kokku oma kunagise kooliõega. Klassivennal Aivol oli lahe suur õde Tiia, kes kooli ajal meie, pägalikega, palju ei suhelnud. Ta oli nii palju suurem ja tähsam, meie, pisikeste meelest. Aga aastad mööduvad ja tähtsus pole enam nii tähtis. Nii me siis ajasime juttu ja osa juttu jõudis ka selle aasta jaanuari Pere ja Kodu lehekülgedele. Juttu aga jätkus meil märksa rohkemaks. Nüüd siis panen siia üle jäänu. Hoiatan ette, päris pikk lugemine. Kenya kombe kohaselt soovitan võtta kruusi piimaga teed ja asuda lugema.

Eesti kodu Aafrikas

Tekst: Tiia Nightingale

Kadri, Petra, Andreas

Kadri Humal Ayal (42) on siiralt soe, intelligentne ja kaunis eestlanna, kes elab ja töötab juba ligi 20 aastat Aafrikas Kenya pealinnas Nairobis. Kadri pisitütar Petra (4) elab emaga Nairobis, poeg Andreas (20) aga leidis tagasitee Eestisse, ning õpib Tartu Ülikoolis Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonnas arvutitehnika erialal ning osaleb aktiivselt tudengielus.  

Kenya on imeline maa, mis asub Aafrika idaosas, otse ekvaatoril Vaikse ookeani kaldal. Pindalalt on Kenya Eestist 13 korda suurem ja seal elab 44 miljonit inimest. Kenya oli Briti Impeeriumi, ja hiljem Ühendkuningriigi koloonia kuni aastani 1963, mil temast sai iseseisev vabariik. Kenya on just seesama Aafrika riik, kus prints William tegi puhkuse ajal Katele abieluettepaneku. Ning kuninganna Elisabeth II, tolleaegne printsess Elisabeth, oli 1952. aastal Kenyas pulmareisil, kui tema kuningast isa George VI suri ja Elisabeth pidi kiiresti koju sõitma, et troon üle võtta. On ütlemine, et Elisabeth ronis Aafrikas printsessina puu otsa, aga alla tuli kuningannana. See ütlus tuleneb hotelli nimest ja omapärast, kus tulevane kuninganna ja tema vastne abikaasa peatusid. “Treetops Hotel” on ehitatud mitmemeetriste puuvaiade otsa selliselt, et metsloomad saavad vaiade alt vabalt läbi käia, ning neid on võimalik hotelli kõrgustest turvaliselt vaadelda.

Kuna Kenya on endine koloniaalriik, siis on klassiühiskonna kihilised ja kastilised mõjud tänaseni väga tugevad. Kenya on suurte kontrastide maa, kus üle poole elanikkonnast peab hakkama saama poole euroga päevas, samal ajal, kui rikkad turistid ja väikesearvuline kõrgklass mõnulevad imeilusates basseinidega villades ja koloniaalmõisates. Erinevalt Eestist on Kenyas aga kõigil töölkäivatel inimestel perede juures koduabilised. Seda ei peeta mitte luksuseks, vaid tavaliseks asjaks.

Uurin Kadrilt kuidas Tartu tüdruk, kooliõde Miina Härma Gümnaasiumist, järsku Aafrikasse elama sattus. Selgub, et Kadri tee Kenyasse kulges hoopis läbi Soome. Peale keskkooli lõpetamist suundus Kadri Helsingi Ülikooli sotsiaalpsühholoogiat õppima. Kuna Tartu tüdruku jaoks oli soome keel uus võõrkeel, aga inglise keel oli tänu Härma koolile vabalt suus, siis kujunes olukord, kus Kadri suhtles Helsingis esialgu rohkem välismaalaste kui soomlastega. Nii jõudis ta ka Temppeli Aukio kiriku rahvusvahelisse kogudusse, mille kooris lauldes kohtas oma tulevast abikaasat Kenya arhitekti Gadit, kes oli Soomes magistrikraadi omandamas. Kohe algusest oli Kadrile selge, et Gadi on inimene, kellega on huvitav kõiki maailma teemasid arutada. Nad istusid erinevates Helsingi kesklinna kohvikutes tihti sulgemiseni ja jutud ei saanud iialgi otsa.

Kenyasse reisis Kadri esimest korda aastal 1992. „Alati küsitakse, et kas oli ka kultuurišokk. Ei olnud. Ma olin vist liiga noor ja liiga avatud maailmavaatega, et ehmunud olla,” naerab Kadri. “Mul oli pigem huvitav ja tore, nägin ja õppisin kiiresti elu uusi avarusi ja nurki tundma. Kenyas tekkis kohe alguses kuidagi kodune tunne. Pärast pikka lendu konditsioneeritud lennukist mööda treppi alla lõõskavasse kuumusesse astudes heitsin silmi kissitades pilgu hommikupäikeses särava taeva poole ja sealsamas lennuväljal oli mul vastas kodune tervitusseltskond – suitsupääsukesed! Eesti oma suitsupääsukesed, kes ajasid taga varajases hommikuõhus leiduvaid putukaid,” kirjeldab Kadri oma saabumist.

Andreas ja Gadi. Andreas ja Kadri. 1995

Kolm aastat hiljem kolis Kadri koos abikaasa Gadi ja pooleteiseaastase pisipoja Andreasega Kenyasse
elama. Kahjuks lahkus abikaasa Gadi ootamatult ja liiga vara taevasse. „Andreas oli just neljaseks saamas, kui Gadi suri. Jäin üksi võõral maal poega kasvatama, olin siis 25 aastane. Aga ma olin veendunud, et Kenya on just õige keskkond, kus Andreasel on hea üles kasvada. Elu Kenyas meeldis mulle niivõrd, et jäimegi siia elama.”

Neli aastat tagasi lisandus Kadri peresse tütar Petra, kes on rõõmsameelne ja imearmas tüdruk, kaunis nagu nukuke. Talle meeldib joonistada suuri ja pika jutuna järgnevaid pilte ning kirjutada nende juurde seletusi. Petra laulab aga lausa nii hästi, et mõnede meelest võiks tal olla tulevikku ooperilauljana. Petra on tohutult seltsiv, ta teeb hea meelega juttu iga võõraga. Kuna lisaks avatud olekule näeb ta välja nagu imearmas nukuke, siis inimesed lausa sulavad temaga suheldes. Andrease jaoks oli lapsena eesti keel nagu salakeel, mida keegi teine peale nende pere ei oleks justkui tohtinud osata. Ta olevat peaaegu šoki saanud, kui 15 aastat tagasi käis Kenyas Eesti tennisemeeskond ja nad eesti keeles rääkima hakkasid. Petra samas õpetab lahkelt kõigile sõpradele eesti keelt. Nende kohalikud naabritüdrukud näiteks oskavad juba päris paljusid eestikeelseid sõnu ja väljendeid.

Kadri perekond on justkui neljal pool laiali – ta ise elab tütar Petraga Nairobis, poeg Andreas, ema, isa ja vanem vend on perega Tartus, noorem õde perega Põlvas ning abikaasa Gadi on taevas.

Pauline 2005

Taevas on ka Kadri kohalik samburu kasutütar Pauline. Tüdruku elu aitas pikendada Kadri kodukiriku koguduse ja paari teise organisatsiooni abiga muretsetud südameimplantaat. See juhtus nii, et kohalikus kirikunõukogus, mille liige Kadri oli, kerkis päevakorda ühe samburu tüdruku probleem. “Samburud on materiaalselt vaene rändrahvas Suure Rifti Oru põhjaosas. Nad on loomapidajad, kelle loomadeks on enamasti kuiva ja kuuma kliimaga kohanenud vähenõudlikud kitsed, jõukamatel ka üksikud lehmad,” selgitab Kadri. “Mõned nädalad varem oli kirikunõukogu juhataja leidnud meie kiriku lähedal teeservas maas istumas väga nõrga ja haige tüdrukukese. See oli Pauline. Laps oli arsti juurde viidud, kus uurimisel selgus, et talle on vaja teha südameoperatsioon. Ta vanematel aga ei olnud selleks raha. Pauline oli juba nii nõrk, et ei suutnud isegi kõndida rohkem kui mõne meetri korraga ja seista kauem kui ehk minuti või kaks. Meie kirik koos paari teise abiorganisatsiooniga organiseeris tüdrukule südameoperatsiooni. Vaatamata arstide kahtlusele, kas ta sellises seisundis operatsiooni üle elab, jäi Pauline ellu. Operatsiooni järel tiksus (just! Tiksus! täiesti kõrvaga kuuldavalt tiksus, nagu kell) ta rinnas vaikselt kunstliku klapiga süda. Kui Pauline oli haiglas piisavalt jõudu kogunud, oli vaja ta sealt välja kirjutada. Tema isa aga oli kadunud. Kuna isal ei olnud Nairobis kindlat töökohta, siis oli ta sunnitud rahapuudusel samburude aladele tagasi pöörduma. Niisiis istusime kirikunõukogus ja arutasime, mida teha. Tüdrukule oli vaja seniks peavari leida, kuni ta isa tagasi tuleb. Suuremal osal nõukogu liikmetest olid suured pered, kellega oli vaja arvestada, ning abikaasad, kelle käest nõusolekut küsida. Minu jaoks oli otsus lihtne. Otsustasin sealsamas, et võtan tüdruku paariks nädalaks enda juurde, kuni tema isaga uuesti kontakti saame. Tegelikkuses jäi Pauline meie juurde elama neljaks ja pooleks aastaks. Kuni oma surmani.”

Aafrika on Kadriga olnud korraga nii karm, kui ka armastav. “Naerata, ja elu naeratab sulle,” ütleb Kadri veendunult ja naerab siiralt.

Palun Kadril kirjeldada elu Nairobis, kuidas tuksub linn hommikul, kui kõik tööle ja kooli lähevad. “Nairobi eeslinnades ootavad hommikuti kell pool kuus teede ääres teki sisse mässitud unised koolijuntsud (Nairobi hommikud on jahedad), neil on käes tassid hirsikiselliga Siin ei käi lapsed kodule kõige lähemas koolis, kui nende vanemate rahakott vähegi lubab lapsed linna teises otsas asuvasse paremasse kooli panna. Siinmail tuvastatakse inimese sotsiaalne ja materiaalne taust küsimusega - kus koolis su lapsed käivad? Kõige kõrgema ühiskonnaklassi lapsed käivad Nairobist umbes 300 km kaugusel asuvas erainternaatkoolis St. Andrew's Turi. See kool loodi koloniaalajastul Briti impeeriumi poolt nende oma kõrgklassi internaatkoolide eeskujul. Sel koolil on oma lennurada ja helikopterite maandumisplats, kus maanduvad lapsevanemad, kes oma võsukesi külastama tulevad. Impeeriumi ajalooliste mõjude tõttu peetakse internaatkoole paremaks ja laste seal käimist pere jõukust väljendavaks. Isegi kuueaastased lapsed pannakse internaatkoolidesse, kus neil on võimalus oma vanematega kohtuda vaid kolm korda semestri jooksul.”

Lapsed maakoolis

Kuigi kehtiv seadus justkui garanteerib tasuta ja kohustusliku alghariduse, on siiski palju lapsi, kes ei pääse kooli, sest ka tasuta kooliharidus nõuab vanematelt raha - koolivorm, õpikud, eksamitasud jne. “Kenyas on palju peresid, kellel lihtsalt ei olegi raha, sularahana. Siis lapsed ei lähegi kooli, vaid peavad karjasepõlve, kogu oma lapsepõlve. See mõjutab eriti tüdrukuid. Kultuuriliselt loetakse tüdrukute harimist raha maha viskamiseks. Ta ju abiellub ja läheb kodust minema, ning toob haridusega kasu oma mehe perele, mitte oma vanematele,” räägib Kadri. 

Meenutame Tartu aegu ja jutt kandub kodusele elule. Uurin, millisel kohal on Kenya kodudes köök ja söök. “Kuna Kenya on üks väga kontrastne maa, suur rikkus ja vaesus kõrvuti, siis söögi teemal väljenduvad need erinevused eriti teravalt. On palju peresid, kelle jaoks söömine on nii suur luksus, et seda ei saagi endale iga päev lubada. Peaaegu iga kenyalane on kunagi magama heitnud tühja kõhuga, sest tollel päeval lihtsalt ei olnud midagi süüa. Samas on väga rikkaid peresid, kelle söögi valmistavad kaunis modernses köögis toimetavad palgatud professionaalsed kokad.”

Kenya perekondade koosseisust rääkides ütleb Kadri, et tavaline perekond koosneb emast või emadest, oleneb kas on ühe või mitme naisega abielu, isast, lastest, mõnest sugulasest, kes lühemat või pikemat pere juures elab (näiteks õpingute ajal) ning muidugi koduabilistest. Suurel osal Kenya peredest on vähemalt üks koduabiline. Traditsiooniliselt on see pere päritolu-maakohast mõni vaesem sugulane, kes on tulnud noort peret abistama ja siis jäänudki nende juurde elama, kuna tal on raskusi enda toitmise ja vajadustega hakkama saamisega. Nii abistatakse siis üksteist vastastikku. Sellepärast nimetavad kenyalased koduabilist tavaliselt Aunty (tädi – ingl k), ametlikult on ta domestic worker (koduabiline), või domestic maid (teenija), tänapäeva moodsates kodudes, kus emal pole aega ega huvi koduste tööde vastu, kutsutakse neid aga domestic manager (koduhaldur, administraator).

Ugali, rohekapsas, röstitud liha

Kadri räägib, et Kenya toit, mida pea kõik Kenya rahvad oma põhitoiduks peavad, on ugali. “See on kenyalaste jaoks sama nagu eestlasele on kartul. Ilma ugalita ei ole söök söök. Ugali on maisijahust ja veest keedetud tihke puder, nii tihke, et sellesse saab noa püsti seisma panna. Vaesemad pered söövad selle juurde praetud rohekapsast. Jõukamates peredes käivad sinna juurde ka veiseliha kastmed, röstitud kitseliha, praetud kala, värske koriandri, tomati ja sibula seguga maitsestatud kana omas mahlas. Seejuures valik ja maitse erinevad piirkonniti. On ka eestlase jaoks eksootilisemaid lisandeid, nagu maapähklikastmes rohebanaanid (plantain – ingl k). Kenya köögis esineb sageli ka kartulipuder, aga sellele lisatakse kõrvitsalehti ja rohelisi herneid nii, et kokku tuleb hoopis roheline kartulipuder,” naerab Kadri.

“Nii nagu Eestis on erinevad õunasordid, on siin palju erinevaid banaanisorte,” võrdleb Kadri, “mitmete Kenya rahvaste toitudes on banaanid oma erinevates kasutusvormides väga olulisel kohal. Banaanisortidel on toredad nimed, näiteks bukusu keeles on need: nasirembe, mukongokwambwa, kisungu, mukhururo,

Mbogoya banaan

mbogoya ja libukusu. Eestis on asi lihtsam, banaan on kas küps kollane või alles  roheline,” naerab Kadri. Mõned banaanisordid olevat head puskariajamiseks, mõned kõlbavad süüa vaid keedetult, mõned on aga dessertbanaanid, mis pannakse lauale suupiste või magustoiduna.

“Köök on Kenyas täielikult naiste territoorium,” räägib Kadri, “sinna on meestel traditsiooniliselt keelatud siseneda. Tänapäeval seda reeglit igal pool enam väga raudselt ei järgita, aga köögid, kus sööki valmistatakse endiselt kolmel kivil tule kohal tasakaalustatud sangadeta alumiiniumpotis, kus köök on õues asuv eraldi maja, korstnata, suitsust ja nõest lõhnav pime koda, siis neis võivad mehed vaid ukseläveni tulla ja mitte sammugi edasi,” selgitab Kadri.

Köögi ja kodu teemal liigub jutt Kenyas tavalisele mitmenaisepidamisele. Uurin mida Kadri arvab sellisest ühiskonnakorraldusest ja kas see sobiks ka kodusesse Eestisse. “Kenyas on mitmenaisepidamine tavaline,” ütleb Kadri, “seda ei tohi segamini ajada  abielurikkumise või armukese pidamisega. Need on väga erinevad kontseptsioonid. Abielu registreerimisel peab noorpaar teatama, millise seaduse järgi nad abielluvad. Mitmenaisepidamist tunnistavad siin nii traditsiooniline abielu kui moslemite abielu. Mitme naisega abielus jääb vastabiellunud naine ootama, millal talle tuuakse abiks järgmine naine. Kristlikud, india religioonidel ja angloameerika õigusel põhinevate seaduste alusel sõlmitud abielud tunnistavad ainult ühte seaduslikku naist ja lubavad lahutust, kui mees naist teise naisega petab. Tundub, et meil Eestis on sel teemal ruumi mõtlemiseks,” ütleb Kadri naljatades.

“Kenya mehe jõukust näitab see, kui mitut naist ta üleval pidada suudab. Hiljuti suri siin üks mees, kellest jäi leseks veidi üle saja naise. Enamasti on aga mitmenaisepidajatel kuni 5 naist. Igal naisel on oma maja.

Danger Akuku koos mõnede oma naistega. Tal oli üle saja naise

Jagatakse meest, mitte maja. Mingi valemiga on kokkulepitud, kuidas naised teavad, millisel päeval ja kus mees õhtusööki sööb ning ööseks jääb. Sellistes abieludes olevad naised suhtuvad oma kaasnaistesse kui abilistesse, kes aitavad hoolitseda mehe eest, mis muidu oleks ühe naise jaoks liiga paljunõudev ülesanne. Muidugi on ka rivaalitsemist ja hõõrumisi, aga need ei tohi kunagi jõuda mehe kõrvu! Öeldakse, et esimene naine on kogu mehe majapidamise ja valduste perenaine ning temast peetakse kõige rohkem lugu, teine naine on see, kelle mees võtab, et end jõuka ja võimsana tunda, ja see pole alati kõige parem valik. Kõige viimane naine on see, kes mehele kõige rohkem meeldib ja keda ta tegelikult armastab, ning kelle nõu ta kuulab. Mitmenaisepidamisel, muide, on väga vähe pistmist haridustasemega. On palju ülikooliharidusega mehi ja naisi, kes on polügaamses abielus.” Lapsed kutsuvad pere teisi emasid vanema lapse järgi (näiteks Kadri oleks Mama Andreas) ja ka perre lisandumise järgi kas Suurem Ema või Väiksem Ema.

Aruteleme Kadriga selle üle kas Eestis toimiks ametlik mitmenaisepidamine. Kadri arvab, et “Eesti naine on selleks vist liiga isekas, liiga võimukas ja liiga enesekindel, et mehe jagamisega leppida. Aga samas, kui sa tead, et su mehel on vaja rohkem kui ühte naist, kas oleks parem ikkagi teada, kes ja kus see teine naine on? Kas on parem, kui oled mehele selleks loa andnud ja sellele suhtele oma õnnistuse lisanud? Ma ei tea vastust sellele küsimusele,” tunnistab Kadri.

Elust Nairobis rääkides selgitab Kadri, et tavalise tööpäeva õhtul veedab tavaline pere tund või kaks liiklusummikutes, et päeva lõpuks üldse koju jõuda. „Kui on kõvemini vihma sadanud, võivad liiklusummikud jätkuda kuni südaööni. Kui koju jõutakse, on esikohal telekas - uudised, Kenya enda koomikud ja Nigeeria draamad on kindlalt õhtuses kavas. Õhtusöögi valmistab koduabiline, selle serveerib aga perenaine ise. Kohalik rahvatarkus ütleb, et kui koduabilisel lasta teha kõik tööd - koristamised, pesu pesemised, triikimised, söögid - ja ta söögi ise ka ette kannab, on kindel, et mehe silm jääb koduabilisel liiga pikaks pidama ja peagi järgneb silmale ka käsi...“.

Kadri ise on täiskohaga töötav ema, kellel on koduabiline. Suurem osa Kadri päevast möödub tema oma templitehases. Ta toodab ja müüb pitsat-tüüpi templeid. „Kenyas kehtib endiselt kirja ja paberi kultuur,“ selgitab Kadri, „ning kui paberil pitsatit all või templit peal ei ole, siis pole sellel ka erilist väärtust.“ Kadri templid on kõrgtehnoloogiliselt valmistatud, kõige kallimad Kenya turul. Neid kasutavad firmad, kellele on olulised eelkõige firma maine ja templite turvalisus. „Valdavat enamust muid templeid saab lihtviisil võltsida, tänavanurgal istuva ja põlve peal žiletiterega kummi nüsiva väikekaupmehe poolt,“ kirjeldab Kadri.

Rotary puuraugu projektil

Kadril on peale oma tööülesannete ka Eesti aukonsuli aukohustused. Ta vastab küsimustele Eesti elu-olu ja kultuuri kohta ning viisade asjus, juhatab inimesi Eesti ülikoole tutvustavatele lehtedele. Vahel tuleb abistada hättasattunud rahvuskaaslasi. Kadri on ka Rahvusvahelise Rotary Klubi liige. „See on missioon ja hobi, mille käigus olen osalenud paljudes projektidel üle kogu Kenya. Ma ei osale neis projektides mitte aukonsuli, vaid Rotarlasena. Tänu neile projektidele ja projektijuhtimistele olen õppinud näiteks puurkaevude ja maapõuevee põhiseadusi ning anaeroobse biogaasi reaktorite tehnoloogiat. Olen õppinud tegema koostööd erinevate rahvusvaheliste gruppidega, kohalike maakogukonna organisatsioonidega ning slummides tegutsevate noortegruppidega. Kõik see on tegevus, mis lööb mu silmad särama,“ ütleb Kadri. Ta on nagu sündinud abistaja, on tunda, et see tegevus talle tõepoolest sobib, hingeliselt ja vaimselt.

http://www.dianidrifters.com/about-us/

Kenya on üks Aafrika arenenumaid turismiriike. Kui perega Kenyasse turistina reisida, on Kadri sõnul kõige tavalisemad külastuskohad Maasai Mara rahvuspark oma safari retkedega ja muidugi Mombasa rannik. Ta ise soovitab küll valida mõne väiksema pargi, kus on loomade ja turistide suhe loomade kasuks. „Ka on mõnusam, kui on aega nautida loodust ja vaateid, mitte lihtsalt loomade nimekirjal näpuga järge ajada ja linnukesi taha teha, keda nähtud. Rannikul on hotelle, mis on spetsialiseerunud pidu ja tralli armastavatele noortele; on selliseid, mille klientuur on basseini ääres lösutavad vanemapoolsed eurooplased; kuid on ka selliseid, kus pakutakse toredat ja aktiivset puhkust. Oma unistuste puhkus tuleb endal vaid üles leida. Kenyas on turistidele pakutavad hinnad täiesti seinast seina. Näiteks saab Mombasas ja selle ümbruses ööbida vahemikus 15 eurosest kämpingust kuni mitmesajase-eurose luksushotellini. Sama kehtib safaride ja autorendi puhul. Hea pakkumise leidmiseks on tark juba varakult planeerimist alustada. Aga kui olla seiklushimuline ja paindlik, võib mõni hea pakkumine tulla vaid päevake enne safari algust, kui mõnel safaribussil on järsku üks-kaks vaba kohta tekkinud.”

Küsin, kas Eesti turist peaks olema mures Kenya ja Nairobi ebaturvalisuse pärast. Meenub hiljuti aset leidnud Westgate pantvangi draama. ““Westgate’i pantvangidraama kordumine on sama vähetõenäoline sündmus, kui näiteks tänaval telliskiviga pähe saamine. Mille osas aga tõesti soovitan tähelepanu pöörata on üldised turvajuhendid, mida jagavad hotellide töötajad ja safaridel giidid. Eestlase jaoks võib tunduda pühvel hea rahulik rohtu krõmpsutav vissina, aga pühvlid tapavad  Aafrikas aastas rohkem inimesi kui lõvid. Teiseks käib elu Kenyas päikese järgi. See tõuseb kell 6 hommikul ja loojub kell 7 õhtul. Pimedas ma ei soovita oma hotelli alalt väljaspool viibida.” Ütleb Kadri aukonsuli tõsidusega hääles.

Giid, kes võttis Petra omale selga

“Kenyas on perega lihtne reisida,” räägib Kadri, “kenyalased armastavad lapsi, lastele pööratakse palju tähelepanu, nendega arvestatakse. Isegi täiskasvanud mehed nunnutavad ja suhtlevad lastega lihtsalt niisama. Heades hotellides on alati võimalik leida lastele mõeldud tegevusi ja nende tegevuste korraldajaid. Soovi korral saab kergesti ka isikliku lapsehoidja palgata.”

Need, kes kogu perega Kenyasse lausa elama kolida tahavad, peaksid valmis olema selleks, et Kenyas, ja Aafrikas üldse, on aja kulg Euroopa omast väga erinev. “Kärsitus, närvilisus, kannatamatus, vihastumine, õiendamine ja näägutamine on vaja koju jätta ja mitte siia kaasa tuua. Perega Kenyasse elama asudes on kõige rõõmsamad just perenaised, sest siin ei pea perenaine ise kunagi koristama, pesema, keetma, küpsetama ega muid tüütuid majapidamistöid tegema. Kui tahad, siis muidugi võid kõike ise teha, aga see pole perenaisele kunagi kohustuslik. Selleks on majapidamises koduabilised – koristaja, kokk, lapsehoidja, aednik, autojuht, väravavalvur. Nairobis, ja Kenyas laiemalt, on kaht tüüpi koduabilisi. Traditsiooniliselt elavad koduabilised pere juures. Selleks on rikkamate majapidamiste õuenurgas eraldi koduabiliste majake. Tänapäeval on aga palju neid, kes elavad oma kodus ja käivad iga päev koduabilisena kusagil pere juures põhitööl. Kadri enda koduabiline käib tema juures esmaspäevast reedeni ajal, mil Kadri ise tööl on. “See on siinses kontekstis väga minimalistlik koduabilise pidamine,” räägib Kadri ”kuna ma armastan ise süüa teha ja oma lapsega tegeleda, ning mul on pesumasin, siis mul ei ole abilist pikemalt vaja.” Eestlasele tundub see tänapäeval veider, aga Kenya kodudes ei ole tavaliselt pesumasinat ning koduabiline peseb pesu käsitsi.

Kui rääkida koduabiliste palkadest ja muidu elukallidusest, siis seaduse järele miinimumpalk, mida võib koduabilisele maksta on 80 eurot kuus. “Tööpuuduse tõttu on palju neid, kes on nõus poole vähemaga, aga on ka koduabilisi, kes ei tule alla 130 euro kuus jutulegi. Võrdluseks, et algkooliõpetaja kuupalk on 100-200 euro kanti. Kenya on elamiseks samal ajal nii odav kui ka kallis riik. Kenyalane ise saab elatud vähesega. Võõramaalasel aga tuleb hea elu eest päris kopsakad summad välja käia. Turvalises piirkonnas, ilusa aia, ujumisbasseini ja saunaga suures mõnusas majas elamise eest on üür 3000-5000 eurot kuus või rohkemgi. Saab ka muidugi väiksema majaga hakkama, ning kui sul just ei pea olema sauna ja basseini, siis kulub üüriks umbes 1200 eurot kuus.” Kadri ise elab viisakate mõõtmetega korteris. “Pole tahtmist suure maja eest hoolitseda, ning peres pole piisavalt palju inimesi, kellega suurt maja täita,” selgitab Kadri. “Head elu ja mugavusi otsiva inimese jaoks on hinnad nii kõrged seepärast, et Kenya on diplomaatide ja rahvusvaheliste firmade töötajate jaoks sageli suure riski ja raskustega seotud. Neile makstakse palgale lisaks hardship allowance nimelist tasu (riskikoefitsenti), et nad üldse Kenyasse tööle suunduksid. “Need eluraskused sisaldavad siis koristaja, koka, lapsehoidja, aedniku, autojuhi ja väravavalvuri palkamist, basseini kasutamist ning sõpradega kohvi joomist,” naerab Kadri. “Eestlasena ma mõistan täielikult, et sellest on veidi raske aru saada, et elu Aafrikas on tõepoolest mõnus, lihtne ja kerge, kui sul on palju raha, aga ka siis, kui sa ei aja taga mitte tippluksust, vaid head ja rahulikku elu. Iseenesest on hinnad Nairobi toidupoodides üpris Eesti tasemel. Kui selle mõnusa eluga ära harjuda on siit väga raske lahkuda,” kinnitab Kadri.

Tulevikuplaanidest rääkides ütleb Kadri veendunult, et elu on ees veel pikk ja iial ei tea, mida huvitavat see täpselt toob. Vanemate maakoht Võrtsjärve ääres on Kadril väärtusliku elukohavariandina alati meeles. “Eriti kui elumeri on tormine”, lisab Kadri.  Kenyas ei ole palju eestlasi, aga sellepärast küll eesti traditsioonid ega kultuur eesti peredest kusagile kao. Kadri pere sööb iga päev rukkileiba, neil on läheduses mõned head šveitsi ja taani pagarid, kes teevad “mitte küll täpselt õige eesti maitsega, aga ikkagi väga head rukkileiba”, rõõmustab Kadri. “Kodus räägime muidugi eesti keeles, laulame lapsega Eesti laule, vaatame “Mõmmi Aabitsat” DVD pealt, loeme “Marta Varbaid” ja kuulame netist Eesti raadiot. Kui tahan töösse süveneda, kuulan YouTube’st Jaak Joalat. Mõnel aastal oleme sõpradega teinud jaanituld ja tantsinud Kaera Jaani. Kenya traditsioonid olen aga nii sujuvalt omaks võtnud, et ei oskagi midagi hetkel otse välja tuua,” naerab Kadri, “tulge ise vaatama, Kenya on imeline!”