Lõvijutud

Lapsepõlves käis mu isa sageli komandeeringutel mööda vana Nõukogude Liitu. Ema tellimise peale tõi ta kord ‘tupsukreemi’ kord huvitavaid puuviljasid. Üks kord tõi ta mulle plastmassist pisikeste metsloomade komplekti. Isa ise kiitis “Noh kordki on õigete proportsioonidega loomad”. Olid, väga tõesed metsloomad – kaelkirjak, kaamel, lõvi, karu – aga pisikesed, mis mahtusid mulle, 8..9 aastasele lapsele pihku. Ja kõik loomad olid ühte värvi rohelisest plastmassist valatud. Kuidagi moodi aastate pikku kadusid tasapisi mõned loomad ära, aga väike roheline lõvi oli mul sageli kaasas lapsena laagrites, hiljem ka reisidel. Minu pisike armas roheline lõvi.

- - - - - - - - - - - - - - -

Umbes kümmekond aastat tagasi tutvusin Sabrinaga, tesit põlvkonda Kenyas elava sakslannaga. Kord märkasin ta õlal omapärase kujuga armi. Sabrina nooruspõlves kaheksakümnendatel, läks ta

See on Charley, üks lõvidest, kelle David on
kutsikas peale üles kasvatanud ja keda ta
lootis saada päästa kunagi vabadusse. 

 appi vanahärra George Adamsonile. Selleks ajaks oli Härra Adamson, kes oma naise Joy Adamsoniga sai tuntuks “Vabana sündinud” raamatu ja filmi läbi, juba kergelt seniilne ja ta ei suutnud enam ise hoolitseda oma lõvide ja ise enda elu-olu eest. Sabrina aitas toita lõvisid, kes tulid neid ümbritseva savanni pealt õhtuti Adamsoni laagri juurde harjumuspäraselt toitu otsima. Lõvidega tegeledes on omad reeglid, kuidas jälgida nende käitumist, milises jörjekorras anda toitu, kes annab toitu, jne. Ja võib juhtuda nii mõndagi. George Adamsoni vend Terence sai omal nahal tunda lõvi hambaid. Mu sõbranna Sabrina pööras kord õhtusel toitmisel valel hetkel valele lõvile selja. Lõvi tõmbas tal käpaga üle selja, jättes sügava küüntejälje õlale. George Adamson ravis taolisi haavu viskiga. Sabrina haav aga läks järjest hullemaks. Nairobi, lähim koht kus saaks head arstiabi, oli linnulennult 250 kilomeetri kaugusel. Lennuk oligi ainuke liikumisvahend ja raadioside, et edastada teateid. Ühel päeval saabusid Sabrina vanemad lennukiga talle järele. Noor tüdruk oli siis juba väga nõrk ja lõvikäpa ‘patsutusest’ tekkinud haav tõsises põletikus.

                                                     - - - - - - - - - - - - - - -

Hiljuti kohtusin Davidiga. Inglane, kes on sündinud Kenyas ja elanud Euroopas, Turgestaanis, Afganistaanis, Nepalis, Indias ja taas jõudnud tagasi Kenyasse. Ta on Kenyas kasvatanud üles enam

kui kakskümmend lõvikutsikat, teinud neile mõmmisid kaissu võtmiseks, hoolitsenud nende eest. Need on lõvikutsikad, kes on jäänud emata kas salaküttide või Maasaide ja metsloomade konfliktide tagajärjel. Suureks kasvades on need lõvid endiselt tema sõbrad, ta saab nendega suhelda, nendega koos puuris olla. David ütleb, et lõvid on nagu kassid ikka, nad tahavad hoolt ja armastust ning lisaks mõistmist ja veidi julgust. Samas, see tunne, et taoline majesteetlik ja suurtsugune loom sind tervitab ja võtab omaks on sõnulseletamatult võimas. Paraku Kenya Wildelife Service-il ei ole häid programme, mille abil neid lõvisid uuesti loodusesse lasta, nagu seda tegi George Adamson. Need loomad saadetakse era ranchodesse või nad jäävad Animal Orphanage-is puuridesse. Davidi jaoks meeldiv õhtune atmosfäär, et jääda rahus magama sisaldab lõvide hüüdeid, eleventide same kauguses ja päikesetõusul täiskoosseisus lindude sidinaid. 

                                                             - - - - - - - - - - - - - - -

Parmisa, on Maasai. Haritud, kasutab nutitelefoni ja teab oma asukohta GPS-i järgi. Ta elab Rifti Orus. Tal pole kindlat aadressi, elukohta. Ta kõnnib oma lehmadega mööda orgu. Kui leiab hea rohurikka ala jääb ta sinna mõneks nädalaks pidama. Möödunud nädalal kõndis ta oma lehmadega 3 päeva ja kaks ööd ja jõudid rikaliku rohuga alale. Ta lootis, et varsti tuleb ka vihma et loomad saavad juua. Kaks ööd tagasi ärkas ta loomade rahutute häälitsemiste peale. Lõvid olid läheduses. Näljast lõvide karja ei hoia miski tagasi. Hommikuks oli ta karjast puudu kaks lehma. Maasaid, kes on paiksemad, kelle lapsed käivad koolis, kes ei liigu koos karjaga iga paari kuu, nädala tagant, on hakanud omale panema päikesepatariedel töötavaid lampe. Loomaaedikuid, mis on ümbritsetud postide otsa pandud lampidega, ei ründa lõvid nii sageli.

                                                                - - - - - - - - - - - - - - -

Ilmselt paljude inimeste meelest on jutud lõvidest ja nendega igapäevasest kokku puutumisest tõenäoliselt Aafrikas elamise tavateemad. Nii see aga paraku ei ole. Ma ise pole juba palju aastaid jõudnud korralikult ja piisavalt pikalt üheski rahvuspargis käia, et lõvidele peale sattuda. Viimati vist oligi, kui mu õde umbes 10 aastat tagasi siin käis ja me Nakuru pargis jälgisime emalõvi, kes vedas ninaga õhku, et otsustada, kus suunas homikusöök rohtu krõmpsutab. Tundub, et tuleb võtta aega, pakkida piknikukorv ja nautida seda, mis siin samas lähedal on ja meeldivalt metsikult kutsub.