Namangas oli aeg seisma jäänud

See juhtus möödunud sajandivahetuse paiku. Et Nairobi töisest miljööst välja lülituda, sõitsin ma sageli

Ajakiri Naised

Namangasse. Namanga on Kenya Tazania piiril asuv väikelinn. Selline mõnus väikelinn, kus polnud peale kahe väikese motelli, kahe vana ja lagunenud vana besiinijaama ja piiriületuse sabina mitte midagi muud. Tollel ajal polnu sells linnas isegi elektrit ja mobiilivõrku. Võibolla tundub see lugejale loomulik, et Kenyas, võI siis Aafrikas üldiselt polegi ehk elektrit, rääkimata mobiilvõrgust sajandivahetusel! Tegelikult on Nairobi ja teised Aafrika surlinnad väga kosmopolitaansed ja iga pea iga läänelik elulaad on igati ootuspärane. Seega oli Namanga siis suur erand, arvestades tema strateegilist asukohta piiril.

Motell, kus ma alati ööbisin oli ehitatud kolonjaal ajal. Valgeks lubjatud kämpingumajakesed olid puulaastust katustega. Selle omanik oli endine Maasai hõimust poliitik, kellel oli kaheksa naist. Tema üks poegadest, Bernard nime poolest, majandas isa hotellikest. Hotelli taga oli mägi. Kenya mõistes küll pisikeküngas, aga eestlase mõõtest kakskorda kõrgem kui suur munamägi. Mööda künkakese külge jooksis alla värske allika vesi, moodustades jalamul tiigi, kus oli mõnus ja värskendav ujuda. Varahommikul künka otsa ronides nägi tipust Kilimanjarot.

Kord Namangasse jõudes avastasin motelli restoranis eest ühe teise Muzungu (Kenyas kasutusel olev üldine termin kõigi valgeneheliste kohta) naise – see oli Nora. Viiekümnendates energiline Holandlanna, oli kolinud Kenyasse elama kui oli vaid 17 aastane, et abielluda oma elu armastusega, maasai sõdalasega. See abielu küll kestma ei jäänud, aga Nora kohanes Maasaide eluoluga niivõrd, et ta eelistas nendega koos elada lihtsat loomakasvataja elu. Olles elanud üle kolmekümne aasta Kenyas, pole Nora kunagi elanud Nairobis ja peab linnalikku elu tüütuks ja tülikaks. Nora kannab maasaide rideid – värvilisi kangaid, mis on osavalt ümber keha seotud ja suurt hulka helmestest kaelakeesid ja käevõrusid. Ka tegeleb ta, nagu kõik maasai naised, kaelakeede ja helmeste müümisega. Kuna ta on paremini haritud, kui enamus maasainaisi, kes on suisa kirjaoskamatud, saab ta müüa oma käsitööd paremate hotellide suveniiripoodidele ja mitte teeääres turistidele, nagu muud maasai naised. Pärastlõunati istub Nora maja ees kivi peal ja sööb röstitud maapähkleid – üks Kenya lemmikuid snäkke. Nora aga ei söö neid üksinda. Iga paari minuti tagant hüppab maja katuslet talle sülle mõni rohepärdik ja võtab Nora peost omale paar pähklit. Mäned on isegi nii julged, et kui Nora paneb pähkli oma huulte vahele, võtavad ka sealt.

Noraga on mõnus istuda ja mast ja ilmast juttu puhuda. Parasjagu kaalub Nora, kas peaks hakkama tõsisemat suhet Bernardi isa autojuhiga, kes muidu on igati noobel mees ja hoolitseb oma nelja naise eest päris hästi, aga kui ta jagab aega oma nelja naise ja pidevalt eemale viiva töövahel, tunneb Nora, et tema jaoks aega võib tulevikkus nappida.

Namangas jääb aeg just kui seisma, sinna minek oli nagu aastakümneid tagasi minek, nagu timetravel. Kord küsisin Bernardilt kuidas ta muu maailmaga ühendust peab. Ta viis mind oma hotelli vastuvõtu ruumis oleva suure vanaaegse puidust ja varbadega vastuvõtu letti taha. Seal see oli seina peal! Vändaga telefon!! Sajandivahetusel oli Namanga Kenyas ainuke linn, kus veel eksiteeris telefonialajaam, kus istus tädike, kes tõstis pistikuid seinas olevatesse aukudesse vastavalt sellele, kellega sooviti rääkida. Nüüdseks on see muuseumi-laadne elamus kadunud. 21 sajand on jõudnud ka sellesse kolkasse.

Igale täiskasvanud inimesele oma hotellituba

Hiljuti läbis Kenya kaks erinevat gruppi eestlasi. Üks koosnes ainult meestest. Teine grupp koosnes ainult naistest. Umbes kuu ajase vahega sain ka mina nendega kokku ja kuulasin muljeid. Mõlemad olid võimalikult kitsa eelarvega. Siis oli ju otse loomulik, et kui odavas hotellis oli ühene tuba 2,500 shillingut ja kahene tuba 4,500 shillingut, võetakse kõigile grupi liikmetele kahesed toad. Otse loomulik ju. Mitte Kenyas. Rahaline kokkuhoid või turistilt veel viimase naha võtmine ei ole sellel hetkel teemaks. Otse kohe külalistemaja vastuvõtus öeldi, et kaheseid tubasid sama soo esindajatele ei ole lubatud välja anda. Mõnedes hotellides olid isegi selle kohta sildid üleval. 

Seksuaalsus on Kenyas omapärane teema. Kultuuriliselt ei aruta lapsed oma seksuaalsust mitte oma vanemate vaid oma vanavanematega, ja poiste puhul, nende ümberlõikamis rituaalil osalevate hõimu vanematega. Enamusel Kenya rahvastel on poiste ümberlõikamise kultuur. See ei ole vaikselt haiglas, ainult pere sisene rituaal, mis tunduks nii intiimse piirkonna puhul just kui loogilisem. See on avalik, rahvarohke, suurte pidustustega rituaal. Ümberlõikamine ei ole ainult füüsiline rituaal. Ümberlõikamise rituaal annab selle läbi teinud pisile täiskasvanu staatuse, sotsiaalselt ja kultuuriliselt. Selles kultuuriruumis mees, kes pole ümberlõigatud jääb poisi staatusesse, ükskõik kui vana ta ka ealiselt poleks. Ümberlõikamisele kuuluvad poisid vanuses 12 kuni 15 aastat. Nad lähevad otsese lõikuse eel mõneks päevaks kuni nädalaks laagrisse, kus nad õpivad kõike, mis neil on vaja täiskasvanu elus. Nad jäävad laagrisse kuni nende ümberlõikamishaav on paranenud. Selle traditsiooni juurde kuulub lisaks seksuaalkasvatusele ka arusaam meeste kohustustest – kaitsta oma kodu ja pere, kaitsta oma hõimu, ja garateerida pere kasv ja jätkuvus. Viimane punkt tähendab, et mees annab edasi oma teadmised ja kultuuri oma poegadele. Meest, kellel ei ole ühtegi poega, kes võtaks üle teatepulga loetakse väga õnnetuks. Ilmselgelt seksuaalkasvatus, mis Kenya poisid on saanud aastasadu meheikka jõdmiseks on olnud heteroseksuaalne ja polügaamne. Siis on ka loogiline, et homoseksuaalsus on Kenyas seadusevastane ja kultuurivastane. 

Kenya parlament arutab seaduseelnõu vastuvõtmist, mis lisaks homoseksuaalse käitumise illegaalsusele annaks õiguse avalikult kividega surnuks loopida iga välismaalase, kes astub sama soo esindajaga suguühtesse. Ja Kenyalasele samas situatsioonis eluaegse vanglakarsituse. Läänemaailm on juba sarnaselt Uganda homofoobsete seduste vastuvõtmisele juba häält tõstnud. Homoseksuaalsusele vaadatakse Ida Aafrikas kui sisse toodud kultuurile. Selle vastased hääli tunnetatakse ja tunnustatakse kui vabadusvõitlejaid, kui õige Aafrika kultuuri kaitsjaid, sarnaslet omaaegse koloniaalvallutuse vastastele häältele. Aastakümnete tagused kolonjaalvallutajad ja usulised vallutajad on samal ajal olnud ka need, kelle käes Kenya poisid on kannatanud seksuaalkuritegusid. Juba 1992 aastal, kui olin esimest korda Kenyas sain teada, et üks Suur Britannia kultuuritegelane, kes oli Kenyas teatrielu edendamas ja kellega mul omal oli kokkupuuteid, saadeti Kenyast välja, kui tema seksuaalorientatsiooni osas tuli kaebusi. Preestreid on Kenyas saadetud minema sarnaste süüdistuste peale. Erinevalt paljudest läänelikest riikidest, Kenyas ei ole n.ö. kapist välja tulnud avaliku elu tegelasi. Kenyas on Gay and Lesbian Coalition of Kenya, aga selle liikmed ei ilmu kunagi välja oma nägudega, vaid maskides . Mul on üks kauaaegne tutav, Kenyalane, kes on homoseksuaalse orjentatsiooniga. Ta üritab elada eetiliselt korrektset elu ja olla alati sedustega vastavuses. Mis tähendab talle, et ta võib küll olla huvitatud meestest, kuid ta ei tohi kunagi olla seksuaalses suhtes Kenyas. Ta on mõelnud Kenyast lahkumise peale ja pagulusstaatuse taotlemise peale riigis, kus homoseksuaalsus pole kuritegu. 

AP Photo/Ben Curtis

Poliitilised vaatlejad peavad praegusel hetkel selle emotsioone ja vastuolusid ülespuhuva seaduseelnõu lauale toomist pettemanöövriks. Poliitikute lootus oleks just kui, et teema, mis mingil määral puudutab iga Kenya mehe olemust, viib samadel Kenya meestel meelest kui raske neil on praegu tulla toime oma kohustusega pere toita.  Kenyas on palju tähtsamaid probleeme, millele tuleks tähelepanu pöörata – Al Shababi rünnakud, riiklik korruptsioon, Kenya siseste etniliste gruppide marurahvuslus, jätkuv vaesus. On ka neid, kes leiavad, et see uus, peagi seaduslik, karistus – avalikku kividega surnuks loopimist – võiks saada väga head kasutust kõigi valelike poliitikute ning riiki ja rahvast röövivate riigiametnike peal.

Huvitav vaade Kenyale oma ja samas võõra pilguga.

 
A Letter to Kenya
Philippa Ndisi-Herrmann

Dear Kenya,

My friends and family know I have been one of your biggest advocates and ambassadors. I love you. You are mine and I am yours.

I chose to leave the bright lights of the west to come home and use my craft towards building our vision of our self and transform the world’s vision of us. Whenever I was away from Nairobi I missed it.

Well, what to say, a few weeks ago I went away to Europe, a place where I had once lived and a place I chose to leave. This time, when away, I was struck many times how I hadn’t realized how badly the situation in Kenya had affected me.

“ How’s Kenya? ” People would ask.

Immediately I would shake my head. Not because I wanted to.

“ Well, last year we had the lengthy election situation where the high court had to decide who would be president, then our politicians demanded larger salaries, our airport burnt down, then we watched a saga for days as kilometers away people were brutally shot down in a mall, then we learnt our army looted the mall as they drank tusker beer, our government gave us no answers, then we had bombings on buses, markets and churches, and our police blindly arrested anyone that looked Somali and kept them in a cage, but all the government did was implement a law on drinking and driving, then we had the killings at the coast and blamed it on the opposition and so on and so forth and so it goes. ”

Friends I met wanted to come visit you, instinctively and strangely I discouraged them.

“ Don’t come, at least, not now. ”

Away, I saw and experienced things I had forgotten I longed for. Clean drinking water. Spontaneity. Stumbling upon a cafe, a bar. Art house movies in cinemas. Great music. Drinking and taking public transport home. Not having your bag searched. Historical architecture that was respected and not mowed down.

But more importantly. Walking. Alone. At night, as a woman. Freedom to talk about politics with anyone. Police you did not need to fear because they did their job and did not harass you. Demonstrations that were respected. Social security; free or affordable good healthcare. Being in a car and not having to lock the door. Sleeping in the countryside with no fences or gates or guards. Going to bed and not having to worry if I will be robbed or raped. One night in Berlin I heard fireworks and thought it was bombs.

Last night my taxi driver picked me up from the airport and as we drove through the night he said,

“ Philippa now there is a speed limit. 50 km is the limit. So be careful on the roads. ”

“ Oh, I said any thing else the government has imposed? ”

“ No. ”

“ Be careful which roads you take. They are really making money through bribery. ”

Don’t get me wrong, Kenya, we lose too many of our people to road accidents. I appreciate this gesture.

Yet speed limits, higher salaries and limits on drinking and driving against the backdrop of citizens living in fear of crime, terrorism and not having food to feed your children?

Gee whiz. Thanks.

I am not idolizing the west.

Kenya has an understanding of community that, I would like to believe, thousands of euros cannot buy. We laugh easy. Make jokes easily.

But you see dear Kenya, how much longer must we take everything with a pinch of salt or search for ways to laugh through the pain in our hearts? How much of our personal freedom and security do we have to sacrifice?

Dear Kenya, I have longed for you for so long. I have loved you for so long and that’s why I returned. We’ve had some breathtaking and fun moments together that made me love you more. I was so proud of you. But you have never seen me as your own and I feel I have finally realized my love is still not returned, not returned to me and not returned to anyone else besides those who understand the game of serving one’s best interests regardless of the anguish of others.

Dear Kenya, give me something, give me anything. Give back please. My commitment to our love is waning.

Thanks,

Yours,

Philippa Wacera Ndisi-Herrmann

--------

Philippa Ndisi-Herrmann

Philippa Ndisi-Herrmann is a Kenyan/German filmmaker and photographer based in Nairobi.

Ilus suur Kenya

Kenya from Africa Exclusive on Vimeo.

Olen hakkanud aru saama, et eestlaste jaoks on Kenya maśtaabilt väga suur. Kuna ma ise olen siin nii kaua elanud, ei ole minu jaoks midagi sõita (ka ise juhtides) kaheksa tundi järjest. Isegi 10 tundi. Üle selle hakkab nagu palju saama. Mäletan aga lapsepõlvest, kuidas sõit Tartust Tallinnasse kestis hirmus kaua. Ja Tartust Käärikule suusatama sõit kestis terve igaviku.

Niisiis mõned numbrid kirja:

Kenya pindala: 582,650 km²
Eesti pindala; 45,226 km²
Maasai Mara (kuhu enamus safarisid kindlasti läheb) 1,510 km²

Tee Nairobist Maasai Marasse 280km, millest viimased ligi 90km on kruusatee. See sõit on 5...6 tunnine osalt hea tee, osalt korraikult raputav tee.
Kenyas peab seaduse kohaselt olema minibussidel kiirusepiiramiseks spetsiaalne piibitav ja bensiini juurdepääsu piirav masinakene. Kui see on safaribussil peal, siis sõidate kogu tee, vaatamata tee kvaliteedist 80km tunnikiirusega.

Kenya Ebola hirmus

Viimansed paar nädal on toonud mu arvuti kirjakasti pea iga päev mõne sõbra poolt saadetud ja mitme kordselt edasi saadetud Ebola hoiatuse – kuidas ennetada, kuidas nakkab, jne. Sarnaseid artikleid pannakse ka ülesse polulaarsetele sotsiaalmeedia seintele. Nairobi on ilmselgelt Ebola paanikas. Pole ka ime.

Ebola teed Kenyasse

Esimesed Kenyasse saabujad, kes kohe garantiini viidi jõudsid siia juba Augusti esimesel nädalal. Siiani ei ole ükski ligi kümnest juhtumist osutunud Ebolaks. Nairobisse on otse lennud Lagosest, Nigerias, Monroviast Liberias ja Freetownist Sierra Leones, linnad ja riigid kus Ebolasse on surnud sadu inimesi. Kenya Meedikute  Assotsiatsioon soovitas augusti keskel lõpetada lennud Ebola nakkuskeskustesse, aga Kenya

Transpordi Minister Michael Kamau pressikonverentsil,
Titus Naikuni seljataga seismas.
Foto: Beverlyne Musili, Standard ajaleht

Airways, Kenya rahvuslike lennufirma, millel on üks Aafrika suuremaid lennusihtkohtade võrgustikke, kõhkles. Kõik lennud olid välja müüdud kolme kordsete hindadega. Tühistamine ja rahade tagasi maksmine paneks põntsu firma eelarvele ja ka börsil langeks kindlasti aktsiad – Lääne-Aafrika riikide lennud moodustavad ju 1/3 Kenya Airwaysi reisijate mahust. Koos Kenya Airwaysi juhatusega samal pressikonverentsil kõnelenud Kenya Transpordi minister soovitas inimestel mitte tekitada olematut kriisi ja usaldada riiki. Kenya riiki usalda sellisel hetkel väga vähesed, eriti kui sammud, mida astutakse ei vasta loogikale.

Kenya Ebola eet kaitstud

Stephen Mutoro Kenya Tarbijate Federatsiooni juhataja
Foto: Chrispinus Wekesa, The Star ajaleht

Järgmisel päeval rõhutas Kenya Meedikute  Assotsiatsioon taas, et Kenya riigi piiridel on liiga hoolimatu suhtumine saabujate läbivaatluse suhtes. Lääne Aafrikast saabujatele on augusti keskpaigast alates antud paber, kuhu palutakse kirjutada enda ja oma pere viimase kuu haiguslugu ja pistetakse kraadiklaas kaenlaauku. Ebolal on aga kuni 21 päeva peiteaeg, nii et palaviku puudumine Kenyasse saabumise hetkel ei näita midagi. Kenya on ka juba saatnud arste lennukile minevaid inimesi küsitlema, sest 70 lendu nädalas Lääne Aafrikast on pannud Kenya juba Maailma Tervishoiu Organisatsiooni riski nimekirja. Kenya Tarbiate Federatsioon, mis on tugeva häälega ja effektiivse juriidilise lihasega tsiviilorganisatsioon, ähvardas, et kui Kenya Airways ei lõpeta lende, siis on nad vastutavad iga Ebolasse nakatanud Kenyalase eest. Ja siis ka lennud Sierra Leoni ja Liberiasse lõpetati.

Ootamatud tagajärgjed

Kenya Tarbiate Federatsioon jõudis siiski anda Kenya Airways-i kohtusse. Äkitselt liitus selle kohtuasjaga ärimees Joseph Aura, väites, et Ameerika Ühendriigid omavat Ebola viiruse ja selle ravi  patenti numbri all No WO210048615 A2, mis seletavat Ebobun Ebola viiruse olemust ja selle ravi. Hr. Aura lubas järmisele kohtuistungile tuua patendi ja luua selgust selles haiguses, mis tapab inimesi ja mõjutab paljude riikide majanduslikku edu.

Kui võrd Kenya on endiselt Ida-Aafrika lennusõlm on Lääne-Aafriklastel vaja siit kaudu edaspidigi lennata.

Arstliku läbivaatuse laud Namangas, Kenya-Tanzania piiril
Foto: Jeff Angote, Business Daily ajaleht

Ja Kenya Airwaysi lendude lõpetamine ei pea ju selleks mingeid tõkkeid looma. Niisiis hakkasid Lääne-Aafriklased saabuma läbi Uganda Kenya läänepiiripunktide. Kui Nairobi rahvusvaheline lennujaamas oli pandud püsti laud kraadiklaasidega ja jagati välja terviseankeete, siis lääne Kenyas, Busias, kus asub Uganda ja Kenya vaheline piiripunkt, ei olnud mingei ettevalmistusi. Ja nii läbisid just need samad inimsed, kelle sisselendu püüti vältida, ikka Kenya, teel mujale maailma.

Kuigi Kenya president Uhuru Kenyatta on kogu Ebola kriisi aegu rõhutanud, et maailm ei tohi diskrimineerida Lääne-Aafrikat ja ei tohi põlata inimesi, kes tulevad haiguskoletst, aga kui Kenya Airways siiski lõpetas lennud, teatas Sierra Leon, et kavatseb edaspidi oma suhteid Kenyaga kriitiliselt üle vaadata. Samuti on Sierra Leon pahane Lõuna Aafrika Vabariigi, Senegali ja pika rea riikide peale ja loob peagi “tõeliste sõprade“ nimekirja.

Ettevalmistused

Kui vaadata, kuidas valmistuvad paljud muud haiglad üle maailma, juhuks kui peaks saabuma mõni tõeline Ebolasse nakatanu, siis Kenya haiglatest pole sarnaseid videoklippe veel näha olnud. Võibolla ka tavaliselt kõrge HIV nakatanute hulga tõttu on Kenya haiglad ja arstid alati valmis kaitsma ennast nakkavate kehavedelike vastu. Kenyatta Rahvus Haigla, mis on Ida Aafrika kõige suurem riiklik haigla ja Nairobi Ülikooli meditsiini üliõpilaste koolitusplats, on ettevalmistanud 30 isoleeritud voodikohta Ebola haigetele. 100 arsti on saanud viimase kuuga spetsiaalse koolituse.

Tavainimesed üritavad oma riske hinnata ja olla ka üldsuse eest vastutavad, sest Kenya valistusele ei julgeta nii kriitilisel hetkel lootma jääda. Kogemuste põhjal kirjldatakse Kenya valitsuse suhtumist: pressikonverentsil on kõik ilus, aga tegelikult kõik kaetakse kinni ja kõike eitatakse kuni äkki on Ebola kontrolli alt väljas. Näiteks, Augusti esimeses pooles ei olnud Jomo Kenyatta Rahvus Lennujaamas õhtutundidel avatud ühtegi tervisekontrolli. Reisijad tõstsid sotsiaalmedias lärmi Kenya Lennujaamade Ameti seinal. Kui Lennujaamade Amet siis selle vestluse komentaarita kustutas, läks jutt juba suurele ringile ja jõudis ka tavameediasse. Järmisena selgus, et Nairobi lennujaamas ei lahterdata eraldi Lääne Aafrikast saabujaid ja mujalt maailmast tulevaid turiste. Nii lähevad kontrollist läbi ainult vabatahtlikud Lääne Aafrikast saabujad. Selge on, et Nairobis on Ebola oht ja selle vältimiseks on soovitav Nairobis mitte kokku puutuda võõraste inimeste kehavedelikega ... mis on tegelikult ka soovitus Kenyas igal muul ajal. Nüüd lisandub tavapraktikale „mitte suudelda inimesi, kes on käinud Lääne Aafrikas“.

Soovitusi, seletusi ja kontakte Kenyasse tulejatele

Chebloch kanjon, Great Rift Valley

Kenya on üks koht, kus on palju ilusat ja huvitavat ja ainulaadset ja hingerahu pakkuvat ja ka palju koledat ja ohtliku ja hirmutavat. Kui see ei oleks selline veider kobimbinatsioon, ei tekkiks sageli küsimust “Kas minna Kenyase puhkusele?” Aga kuna Kenya on nii nagu Kenya on siis aegajalt on mul vaja vastata hetkeolukorra kohta selles riigis ja hinnata ohutust (valge) turisti jaoks. Viidates rahvus vahelises meedias olevatele artiklitele (näiteid siin ja siin) küsitakse, et kui palju oleks vaja arvesta selliste vahejuhtumitega. Või siis lihtsalt - Kas soovitate Keenya reisiplaani võtta?

Probleelmide tagamaad

Poliitikasse süvenemata, seletan kõigepealt natuke turvalisuse probleemide tagamaid. Kõige lihtsama tahuliselt ütlen, et kõige suuremaks terrorirünnakute põhjuseks on ….. Hiina elevandiluust skulptuuride armastus. Mõistan üllatust ja ka uskumatust selle seisukoha osas. Järgmise põhjusena toon välja Kenyas valitseva korrutsiooni kultuuri ja siis erinevad poliitilised jõud.

Viimase aastakümne jooksul on Euroopa ja Ameerika kehtestanud erinevad sanktsioone Kenya suhtes koruptsiooni ja õiglusriigi puudumise tõttu. Vaatamata sellele, et aasta kümneid on Kenya eelistatumaks parneriks olnud Ühendkuningriik ja USA, on viimased ligi 10 aastat Kenya suunanud oma huvi ja tähelepanu 30,000 elevanti tapetakse aastas. Üks elevant iga 15 minuti tagant! Hiljuti tapeti legendaarne vana elevant Satao. Väidetavalt oli ta oma liigi kõige suurem elus olev elevant. Kenyas on lisaks elevantidele viimase aastaga salaküttide poolt tapetud ligi 100 Kenya Wildlife Service rahvuspargi metsavahti.

The Tsavo Trust pilt - Satao

Hiina suunas. Sellest tulenevalt on Hiina andnud Kenyale erinevaid laenusid ja toonud siia sisse hulgaliselt Hiina ärisid, alates suurtest korporatsioonidest teede ja raudtee ehitamiseks kuni väikeettevõteteni, kes müüvad pudi-padi, mis Hiinas toodetakse. Selle koosöö hind on olnud Kenya jaoks kõrge. Aastast 2008 tõusis äkitselt elevandiluu müük ja sellega kaasnev elevantide tapmine. Täpsemalt

Kenyas valitseva korruptsiooni ja puuduliku õigussüsteemi tõttu ei saada kätte suuri sulisid, kes ostavad kokku elevandiluud, vaid ainult väikesi kohalike tegelasi. Kui ka areteeritakse, siis need inimesed vaikselt kaovad tagasi masside hulka (tänu korruptsioonile) enne, kui nende üle saadakse kohut mõista. Kenya iseseisvumis ajast saadik kuni selle aasta jaanuaris jõustunud uue seaduseni oli salakütimise eest karistus vaid mõni tuhat shillingut trahvi, kui samas ühe elevandi kihva eest saadav tasu kohalikul mustal turul on kuus kuni kümme tuhat dollarit!!

Al Shabaab, mis tegutseb Somalias ja Kenyas on alati vajanud oma operatsiooniks raha. Kui piraatlus veel Adeni lahel toimis, siis oli neil seal hea raha allikas. Aga kuna paljud mereväed on asunud seda ala kaitsma, siis nende järgmiseks suuremaks sissetuleku allikaks on salaküttimine. Elevanid ja ninasarvikud kaovad suure kiirusega ja nende peale maiad asiaadid on Kenya suurimad sõbrad ja äriparnerid. Kui Hiinas on pandakaru tapmise eest juba aastaid karsituseks surmanuhtlus, siis Kenyas on lõpuks selle aasta algusest 230,000 dollariline trahv elevandi või ninasarviku tapmise eest. Võimalik, et s elle tagajärjel on Hiinas elevandiluu hind nelja kordistunud sellel aastal .....

Elevantide teemal võiks ma veel jätkata päevade kaupa, aga see ei olnud tegelikult selle postituse põhiteema...

Kuhu mitte minna

Kuidas siis ikkagi on turistidel tulla Kenyasse? Ja kas peaks midagi kartma? Turism on üks Kenya suurimaid välisvaluutat tootvaid harusid. Kenyas on aastakümneid välja kujunenud hea teenindus kultuur ja turistide eest hoolitsemine käib sinna alla. Kui liikuda üldiseid turisti marśruute pidi ja külastada hea truvalisusega hotelle ja rahvusparke siis ei ole kindlasti mingeid probleeme. Enamus turiste siin leiavad, et kõik hoiatused, mida erinevad riigid ja rahvusvaheline meedia Kenya kohta välja annavad on täiesti tarbetud. Samas on muidugi piirkondi, kuhu ei ole soovitav minna.

Juba aastaid on hoiatatud Somali piiri äärsete alade osas, ja ka rannikuala, kus ei ole suurte hotellide turvaalasid. Selle aasta suuremad tapmised (üle 20 iminese Mpeketoni piirkonnas) on olnud just selles piirkonnas. Kuigi suurem osa turiste peatub hotellides, on Kenya rannikul palju ilusaid villasid, mida saab rentida. Mõned on parema turvalisusega, mõned on väga eraldatud teistest majadest ja seega ka ohtlikumad. Valides villat, tuleb Eestlas natuurile vastupidiselt leida villa, mis ei ole kaugel teistest, kus ei ole väga palju privaatsust.

Mathare slum. Seda peetakse ohtlikumaks võõrastele, kui Kibera slummi

Viimaste aastatega on muutunud populaarseks n.ö. slummiturism. Isiklikult minu jaoks on sellel oma eetilised probleemid. Kui minna slummi aladele, siis võiks, minu meelest luua ette kontakte, leida vähemalt mõni kool, või lastekodu, mida aidata. Slummide aladel on erinevaid ohte, enemasti on need varalised ohud. Kui aga olla seal koos kohalike inimestega, kes ise ka sealt slummist pärit või seal elavad, siis nad oskavad alati õiget nõu anda.

Kui on soovi lisaks tavalistele ja palju sõidetud turisimimarśruutidele sõita ja vaadata turistivaesemaid ja autentsemaid elustiile, siis on kindlasti vaja tutvuda kindla piirkonna turvalisusega. Põhja Kenya on üks omapärane paik. Seal on hiljuti leitud naftat, aga see on ka ala, kus leidub veel n.ö. metsikut Aafrikat. Ma ise väärtustan väga oma sõitu Turkana järve kallastele, sealt edasi läbi liivakõrbe ja mudakõrbe läbi North Hor asula Marsabit linna. Need on vägahuvitavad alad, aga aegajalt on vaja võta kaasa relvastatud sõdurid turvalisuse tagamiseks.

Alati on vaja meeles pidada, et pimedus tähendab Kenyas ohtu. Loomadega seotud ohte, putukatega (malaariat kandvad sääsed!!) seotud ohte ja inimestega (vägivaldsed vara omandamised) seotud  ohte. Seega soovitan alati olla turvalisel alal pimeduse saabudes. 

Kenya on Aafrika riikidest kõige kõrgema elamiskuluga linn. Aga ka on Kenya kalliduse poolest umbes Eestiga samal tasemel. 400 g päts saia on 42 eurosenti. Liiter piima on 89 eurosenti. Liiter bensiini on üks euro. Üks banaan on 8 eurosenti. Siin saab söögipoe hindadest ülevaate.


Soovitusi ja kontakte

KKK - Kuidas on lood ilmaga? Valdav osa Kenya alasid on alati mõnusa kliimaga. Kui just ei lähe põhja Kenyasse, kus tõesti tõuseb kraadiklaas 40 kraadini ja ka mööda, siis enamasti on Kenyas Eestlasele ideaalne suvine kliima. Isegi meie 'talv' (juuni, juuli, august) on ettem kui Eesti keskmine suvi. Kui kinldasti on soovi päevitada, siis on selleks kõige parem aeg novembrist märtsini.

Kui on huvi tulla ja omal käel liikuda, soovitan rentida auto. Kenyas on küll väga palju auto rentimisega tegelevaid firmasid. Hinnad ja tingimused kõiguvad seinast seina. Soovitan Rent A Fine Car. Neil on head hinnad, palju autosid ja suur valik. Kui juhtute omaniku, Bernardiga suhtlema, andke minu poolt tervitused edasi.

Muidugi on ka võimalik liikuda ühis transpordiga. Soovitan Modern Coach. Neil on heal tasemel, mugavate istmetega (VIP kohad) bussid. Võib ka sõita rongiga. Rongid aga võivad sõita mitu tundi kauem, kui plaanis

Rongi restorani menüü

ette nähtud, samas on see ka igati huvitav kogemus.

Kenya rahvuslik lennukompanii Kenya Airways tõi sellel aastal turule oma säästulennud - Jambojet. Kui broneerida mitu kuud ette saab väga hea hinnaga. AGA need lennud sageli hilinevad mitu tundi. Ma ei soovita sellega riskida, kui on vaja kohe sellele järgnevalt rahvusvahelisele lennule minuti pealt peale saada.

Hotelle ja safarisid on ka leida interneti otsingute põhjal väga palju. Võib vedada või võib astuda pange. Soovitan Salaton Safaris. Selle omanik Bea on paljudele mu külalistele pannud kokku toredaid safari pakette. Öelge, et olete minu poolt saadetud. Talle on vaja öelda, mida tahate näha, ja kas tahate säästu- või kesktaseme- või luksushotelle - siin on kõike saadaval. Siis ta saab pakuda ja soovitada teile kõike sinna sisse kuuluvat. Ta on olnud aastaid sellel alal ja tal on palju kogemusi.

Kui tekib küsimusi ja kommentaare, palun panna siia samasse komentaaride lahtrisse. Siis saavad ka teised neist täpsustustest abi.

Lõvijutud

Lapsepõlves käis mu isa sageli komandeeringutel mööda vana Nõukogude Liitu. Ema tellimise peale tõi ta kord ‘tupsukreemi’ kord huvitavaid puuviljasid. Üks kord tõi ta mulle plastmassist pisikeste metsloomade komplekti. Isa ise kiitis “Noh kordki on õigete proportsioonidega loomad”. Olid, väga tõesed metsloomad – kaelkirjak, kaamel, lõvi, karu – aga pisikesed, mis mahtusid mulle, 8..9 aastasele lapsele pihku. Ja kõik loomad olid ühte värvi rohelisest plastmassist valatud. Kuidagi moodi aastate pikku kadusid tasapisi mõned loomad ära, aga väike roheline lõvi oli mul sageli kaasas lapsena laagrites, hiljem ka reisidel. Minu pisike armas roheline lõvi.

- - - - - - - - - - - - - - -

Umbes kümmekond aastat tagasi tutvusin Sabrinaga, tesit põlvkonda Kenyas elava sakslannaga. Kord märkasin ta õlal omapärase kujuga armi. Sabrina nooruspõlves kaheksakümnendatel, läks ta

See on Charley, üks lõvidest, kelle David on
kutsikas peale üles kasvatanud ja keda ta
lootis saada päästa kunagi vabadusse. 

 appi vanahärra George Adamsonile. Selleks ajaks oli Härra Adamson, kes oma naise Joy Adamsoniga sai tuntuks “Vabana sündinud” raamatu ja filmi läbi, juba kergelt seniilne ja ta ei suutnud enam ise hoolitseda oma lõvide ja ise enda elu-olu eest. Sabrina aitas toita lõvisid, kes tulid neid ümbritseva savanni pealt õhtuti Adamsoni laagri juurde harjumuspäraselt toitu otsima. Lõvidega tegeledes on omad reeglid, kuidas jälgida nende käitumist, milises jörjekorras anda toitu, kes annab toitu, jne. Ja võib juhtuda nii mõndagi. George Adamsoni vend Terence sai omal nahal tunda lõvi hambaid. Mu sõbranna Sabrina pööras kord õhtusel toitmisel valel hetkel valele lõvile selja. Lõvi tõmbas tal käpaga üle selja, jättes sügava küüntejälje õlale. George Adamson ravis taolisi haavu viskiga. Sabrina haav aga läks järjest hullemaks. Nairobi, lähim koht kus saaks head arstiabi, oli linnulennult 250 kilomeetri kaugusel. Lennuk oligi ainuke liikumisvahend ja raadioside, et edastada teateid. Ühel päeval saabusid Sabrina vanemad lennukiga talle järele. Noor tüdruk oli siis juba väga nõrk ja lõvikäpa ‘patsutusest’ tekkinud haav tõsises põletikus.

                                                     - - - - - - - - - - - - - - -

Hiljuti kohtusin Davidiga. Inglane, kes on sündinud Kenyas ja elanud Euroopas, Turgestaanis, Afganistaanis, Nepalis, Indias ja taas jõudnud tagasi Kenyasse. Ta on Kenyas kasvatanud üles enam

kui kakskümmend lõvikutsikat, teinud neile mõmmisid kaissu võtmiseks, hoolitsenud nende eest. Need on lõvikutsikad, kes on jäänud emata kas salaküttide või Maasaide ja metsloomade konfliktide tagajärjel. Suureks kasvades on need lõvid endiselt tema sõbrad, ta saab nendega suhelda, nendega koos puuris olla. David ütleb, et lõvid on nagu kassid ikka, nad tahavad hoolt ja armastust ning lisaks mõistmist ja veidi julgust. Samas, see tunne, et taoline majesteetlik ja suurtsugune loom sind tervitab ja võtab omaks on sõnulseletamatult võimas. Paraku Kenya Wildelife Service-il ei ole häid programme, mille abil neid lõvisid uuesti loodusesse lasta, nagu seda tegi George Adamson. Need loomad saadetakse era ranchodesse või nad jäävad Animal Orphanage-is puuridesse. Davidi jaoks meeldiv õhtune atmosfäär, et jääda rahus magama sisaldab lõvide hüüdeid, eleventide same kauguses ja päikesetõusul täiskoosseisus lindude sidinaid. 

                                                             - - - - - - - - - - - - - - -

Parmisa, on Maasai. Haritud, kasutab nutitelefoni ja teab oma asukohta GPS-i järgi. Ta elab Rifti Orus. Tal pole kindlat aadressi, elukohta. Ta kõnnib oma lehmadega mööda orgu. Kui leiab hea rohurikka ala jääb ta sinna mõneks nädalaks pidama. Möödunud nädalal kõndis ta oma lehmadega 3 päeva ja kaks ööd ja jõudid rikaliku rohuga alale. Ta lootis, et varsti tuleb ka vihma et loomad saavad juua. Kaks ööd tagasi ärkas ta loomade rahutute häälitsemiste peale. Lõvid olid läheduses. Näljast lõvide karja ei hoia miski tagasi. Hommikuks oli ta karjast puudu kaks lehma. Maasaid, kes on paiksemad, kelle lapsed käivad koolis, kes ei liigu koos karjaga iga paari kuu, nädala tagant, on hakanud omale panema päikesepatariedel töötavaid lampe. Loomaaedikuid, mis on ümbritsetud postide otsa pandud lampidega, ei ründa lõvid nii sageli.

                                                                - - - - - - - - - - - - - - -

Ilmselt paljude inimeste meelest on jutud lõvidest ja nendega igapäevasest kokku puutumisest tõenäoliselt Aafrikas elamise tavateemad. Nii see aga paraku ei ole. Ma ise pole juba palju aastaid jõudnud korralikult ja piisavalt pikalt üheski rahvuspargis käia, et lõvidele peale sattuda. Viimati vist oligi, kui mu õde umbes 10 aastat tagasi siin käis ja me Nakuru pargis jälgisime emalõvi, kes vedas ninaga õhku, et otsustada, kus suunas homikusöök rohtu krõmpsutab. Tundub, et tuleb võtta aega, pakkida piknikukorv ja nautida seda, mis siin samas lähedal on ja meeldivalt metsikult kutsub.