Kenya Senati delegatsioon patsutas lehmi, mõtles küberkuritegude üle ja nautis saunamõnusid

Aprillis täitus mu kauaaegne unistus – tuua kõrgetasemeline delegatsioon Kenyast vaatama Eesti e-lahendusi. Aastaid olen pidanud maha pikki ja järjepidavaid vestlusi paljude juhtivate tegelastega Kenyas kõigest, mida Eesti saaks pakkuda, parandada, näidata ja õpetada Kenyale e-valitsuse ja kõige mu e-värgi osas. Lõpuks võttis vedu mu sõber Ekwee Ethuro, kes on ka juhtumisi Kenya Senati Spiiker. Ta tõi kaasa ka neli senaatorit ja kolm ametniku. Senaator Otieno Kajwang on endine Immigratsiooni Minister. Senaator Henry Ndiema on endine Immigratsiooni Osakonna Direktor, praegu Senati Põllumajanduse Kommissioni juhataja. Senaator Prof. Wilfred Lesan on Senati Põllumajanduse Kommisjoni ja Haridus Komissjoni liige. Senaator Abdi Bule oli neljas visiidil olev senaator ja omapärane viies ratas vankri all.

Senaatorid Lossiõues kontserdil

Seltskond saabus 22 aprillil ja esialgse plaani kohaselt nad sellel päeval puhkasid. Aga kui ma ütlesin, et lähen õhtul ühe tuntud Eesti laulja kontsedrile ja sinna saab kõndida, sest pole kaugel, tulid kõik neli senaatorit kaasa. Paraku, aga pole kõndimine mitte Kenya senaatorite tavategevus, rääkimata kõndimisest mööda munakivi teesid. Tasapisi ja rahulikult kõndides jõudsime läbi Viru värava ja Raekoja Platsi ja Lühikese Jala ülesse Toompeale, kus Toompea Lossi õues pidas Riigikogu oma iga aastast sünnipäeva koos avatud uste päeva ja Tõnis Mägi kontserdiga. Õhukeselt riides olnud senaatorid nautisid veidi kontserti ja siis hakkasime tagasi hotelli poole minema. Aga niipea, kui saime lossi väravast välja selgus reaalsus – ühel valutas jalg, teisel hõõrus king ja kolmandal oli külm. Ega muud kui panna senaatorid pargipingile istuma ja nutitelefonist otsida takso telefon ja tellida takso järgi.

23 aprillil oli vastuvõtt Riigikogu Juhataja juures, millest juttu ja pilte ka avalikusele üleval. Lisaks vaatasime ka ettekandeid Riigikogu e-lahendustest. Pärastlõunal võttis meid vastu Borenius Advokaadi Büroo, kes rääkisid innovatsioonist ja provokatiivsest mõtlemisest õigusvallas. Enne kui see päev sai aga õhtule minna, selgus, et üks senaatoritest on haige. Eesti jahedad kevadõhtud, -hommikud ja vajadus vältida usulistel põhimõtetel kõike, mis on kunagi mingil moel mõne seaga (pidades silmas looma, mitte iseloomuomadust) kokku puutunud oli sundinud seda senaatorit alates Kenyast lahkumisest olema vaid vee ja piima paastul. See talle ka saatuslikuks sai ja tuli tellida kiirabi. Istusin samal ajal kolme endise koolikaaslasega vanalinna restoranis ja rääkisin Spiikerile Eesti poolt määratud turvamehega. Pärast mitme kordset „kiirabi tellimise“ mainimist ja arutamist hakasid nad vaikselt itsitama. Kui ma ei saanud naljast aru, seletasid nad, et kiirabi ei tellita, nagu taksot, vaid kutsutakse .... See senaator jäi mõneks päevaks voodiravile ja kiitis taevani Eesti kiirabi arste, kes tegid ta terveks ilma, et ta oleks isegi kuhugi haiglasse pidanud jalga tõstma. Et ta paremini paraneks pidi ta loobuma vähemalt nõudest, et taldrikult, millelt ta sööb muidu piisavalt halal toite, ei ole varem kunagi söödud ühtegi sealiha toodet .... Ta jäi ellu J

24 aprill sõitsime Tartusse. Tartu tüdrukuna ei saanud ma jätta neid ainult Põhja Eestisse! Meil oli tore vastuvõtt Tartu Ülikooli rektori juures. Tuleb välja, et Tartu Ülikool omab palju sidemeid ülikoolidega üle kogu maailma, aga Aafrika on täiesti puutumatu kontinent! Ei ühtegi sidepunkti selle mandril nende suhete maailmakaardil! Tartu Linnapea Urmas Klaas viis meid lõunasöögile (juttu ja pilti) Polpo restorani, kus sain oma elu parima Pavlova magustoidu! Siis käisime läbi mu venna Priidu juurest. Kenya rahvas ahetas Priidu sõbralike mesilaste üle. Materjali
 uuriti põhjalikult ja suud ammuli, sest Kenyas olev Aafrika Tappev Mesilane (African killer bees) on selle otsene vastand. Senati Spiiker leidis elutoas pingpongi laua, haaras rõõmsalt reketi kätte ja tegi Priidu poistele, isegi kaks ühe vastu mängides kõvasti (siin kirjeldades nii punkte kui ka löökide intensiivsust) ära.

25 aprillil käisime vaatamas Muuga Sadamat, sest ka Kenya ehitab uut ja modernset ja palju riike ühendavat sadama Lamusse. Ka oli sellel päeval Tallinna linna tuur, mille käigus selgus, et mitte kõik Eestlased ei oska laulda Gustav Ernesaksa „Mu Isamaa on Minu Arm“. Nende hulka kuulusid ka Tallinna tuuri giid ja Riigikogu Välissuhate osakonnast kaasas olev saatja. Kuna ma olin samal ajal muid ("tähtsamaid") asju ajamas, poleks ma ehk isegi sellest häbiväärsest faktist midagi teadnud, kui mitte õhtusöögi lauas poleks Spiiker hakanud küsima, et, kuule see keegi Gustav, kelle kuju on seal laulu festivali pargis, mis on see laul, midagi isamaast, see, mida giid ei laulnud, sest see ajab ta nutma. Ma siis laulsin ja andsin ka video lingi, mida siis hoolega vaadati.

Välisministriga kohtusime ka 25 aprillil. Esialgu pidi kohtumine olema kell pool kuus õhtul. Siis aga selgus, et välisministri lennuk hilineb ja kohtumine lükati kella poole kaheksa peale õhtul. Kui ma Hr. Spiikerile seda uudist teatasin kohmas ta „Me ei tööta öösel“ . Küsisin, et kas peaksin siis andma teada, et ta kohtumisest loobub. Ta pomises midagi segast vastuseks ja ma jätsin kohtumise kehtima. Kui siis mõni minut enne kohtumist asusime hotellist teele välisministeeriumi poole, teatas Hr. Spiiker, et kuna päike pole veel looja läinud ei ole veel öö ja kohtumine ja selle aeg vastab kõigile viisakusreeglitele. Kohtumise ametlik kajastus ja pildid.

Laupäev 26 aprill pidi olema ametlikult kõigil hingetõmbe paus. Aga kuna eelmiste päevade käigus läks jutt Eesti lehmadele ja põllumajandusele nõudsid senaatorid näha mõnda lehma ja farmi ja põllumaad. Kui küsisin selle kohta, vist neljapäeva pärastlõunal, kogu programmi kokku pannud Riigikogu Välissuhete osakonna inimestelt, siis nad hakkasid natuke murelikult üksteisele otsa vaatama. Muidugi ametliku asja ajamise jaoks veidi üle 24 tunni on ikka päris võimatu ootus! Aga kuna minu ema vanaema venna poja-poja poeg Aavo on muhe inimene ja just üks suurepäraseid lehmakasvatajaid ja koos oma naise Angelaga ka suurepärane külaliste vastu võtja, siis see

Pisikesest peale Valma külas lehmalaudas käimise mõju

oligi, kus lehmad said patsutatud, suured talumaad imetletud ja robotlaut lõi nii mõnelgi jalad alt. Selle kohta ka rohkem siin. Kenyas on kõik "suured ja tähtsad" loomapidajad. Ükski Kenyalane ei saa öleda, et tal pole koduloomi. Koduloomad on nende vara väljendus (lisaks naiste ja laste hulgale!). Ka kõik delegatsiooni liikmed omadav lehmi (üks nendest isegi 70 pealist karja) aga nad olid kõik hämmingus kui ma vasikale käe suhu pistsin. Ilmselgelt on nad siis tugitoolikarjapidajad..

Pühapäevaks olin Kenya rahvast ette valmistanud juba pikemalt. Nimelt oli kõigepealt igati kena Lahemaa Rahvuspargi ja mõisade tuur, millele järgnes aga märksa tõsisem katsumine – päris ehtne saun! Muidugi on saunasid igal pool spades, seda ka Kenyas. Aga seda päris õiget sauna, osana kultuurist, vihaga ja puha ei ole mujal! Nii saatsin kirja oma isapoolsele sugulasele. Minu vana-vanaema on tema vana-vanaisa õde. Küll on tore, kui on toredaid sugulasi! Kiri ütles

„Välisministeeerium ja Riigikogu välissuhete osakond on nende põhilised vastuvõtjad ja on neile pannud kokku väga hea ja adekvaatse programmi ekskursjoonide ja kohtumistega. Samas, ma tahaks neile pakkuda ka lähemat ja tõelisemat kogemust Eestist. Oleks väga tore, kui sul tõesti oleks võimalik neid omale sauna külla kutsuda. Miljöö, mida neil oleks tore näha - kodune saun, meeldiv seltskond, huvitav vestlus. Näen, et töötad koos mu kolme endise koolikaaslasega - Toomas on mu endine klassivend, Jaanus oli paraleelklassis ja Peeter oli mõni aasta meist taga pool. Kui Sulle sobiks ja kui neil on huvi, võiksid nad ehk ka kaasa kutsuda. Või kedagi teist, kellel oleks huvitav Kenya poliitikutega koos leili visata.”

Otse saunalavalt pilte ei ole J 

Ja nii see teoks saigi! Ja Stenil on üks kaunemaid suvilaid ja saunasid üldse! Otse mere rannal!! Abikaasa Age valmistatud huvitavad ja maitsvad suupisted sobisid kõigile. Ja seltskond, kes tuil leili viskama oli ka igati tore! Sten küll arvas, et saun on rohkem nagu muuseumi eksponaat, mida Kenya delegatsioon saab vaadata ja neile räägitaks selle kohta ajalugu jmt. Aga mina, kui elamustekütt, ei olnud nõus seda niimoodi jätma. Saunas käisid kõik senaatorid, spiiker ja ka spiikri abikaasa. Käisid ära, kiitsid ja oleks jäänud veel kauemakski, aga tollel õhtul oli veel vaja jõuda ka Tallin ICT Nädala Gala vastuvõtule Lennusadams. Kenyas on President tähtis tegelane, mitte ainult sisemiselt, poliitiliselt, perekondlikult, aga ka väliselt – tal on saatjad, vormis ja vormita, tal on rahva laiali lükkajad, tema saabumine on atraktsioon. Kui President Toomas Hendrik Ilves saabus Galale oli Spiiker hämmingus, kui lihtne ja inimlähedane ta on. Sellest üritusest on pilte ka siin.

Ja järgmine päev algas kahepäevane Freedom Online Coalition konverents. On tõeliselt uhke tunne olla Eestlane, kui Hr. Presidendi kõne on mõnusalt järgitav, täis huvitavaid ajaloolisi fakte ja nende seoseid tänapäevaga ning see kõik loob eriliselt hea mulje Eesti kohta! Ka Ekwee Ethuro kõneles avatseremoonial

Photographer: Terje Lepp

Kenya ICT situatsioonist (pilte veel). Selle konverentsi osana oli ka palju praktilisi ettekandeid Eesti e-lahendustest, mis pakkus Kenya delegatsioonile suuremat huvi, kui üldisem ja idealistlikum vestlus interneti vabaduse osas. See on ka arusaadav. Kuidas rääkida internetivabadusest, kui Kenyas 72% elanikkonnast pole mingit ligipääsu internetile. Igal juhul oli informatsiooni hulk suur ja intensiivne, just nagu nende pihta tulisatav automaatpüss, nagu seda kirjeldas Välisministeeriumi poolt üks korraldajatest, Jüri Kahn.

30 mai oli delegatsiooni viimane päev Eestis. Ja ka see päev ei olnud neil vaba ja poodlemisele pühendatud. Hoopiski käisime Mondo kontoris kuulamas, mida nemad kui MTÜ Kenyas toimetevad. Seal olles nägime ka ettekannet „Teeme Ära“ talgutest, mis lõid Kenya delegatsioonil silmad särama, sest hea praktiline jutt sellest, kuidas ühe päevaga kõik prügi saab koristatud on kui ilus ulme ja muinasjutt ja unistuste täitumine kõik kokku pandult Kenya valitsuse jaoks. Prügi, selle kogunemine, selle kogumine ja sellest lahti saamine on siis tõsine mure. Lõunaajal liitus meiega Harjumaa ajaleht ainukese media kanalina, kes selle tähtsa külaskäigu ka ajalooürikutesse kandis. Miniter Paeti sõnul polevat nii kõrge tasemega külalist Aafrikast varem Eestit külastanud.

Kokkuvõtteks nähti palju, puhati vähe (ehk üldse mitte) ja tullakse tagasi juba varsti suuremate, kõrgemate ja tegusamate seltskondadega, et viia ellu kõike huvitavat, mida Eestist õpiti.

Jutt Tiia Nightingale-iga

Eelmisel aastal sattusin Facebooki vahendusel kokku oma kunagise kooliõega. Klassivennal Aivol oli lahe suur õde Tiia, kes kooli ajal meie, pägalikega, palju ei suhelnud. Ta oli nii palju suurem ja tähsam, meie, pisikeste meelest. Aga aastad mööduvad ja tähtsus pole enam nii tähtis. Nii me siis ajasime juttu ja osa juttu jõudis ka selle aasta jaanuari Pere ja Kodu lehekülgedele. Juttu aga jätkus meil märksa rohkemaks. Nüüd siis panen siia üle jäänu. Hoiatan ette, päris pikk lugemine. Kenya kombe kohaselt soovitan võtta kruusi piimaga teed ja asuda lugema.

Eesti kodu Aafrikas

Tekst: Tiia Nightingale

Kadri, Petra, Andreas

Kadri Humal Ayal (42) on siiralt soe, intelligentne ja kaunis eestlanna, kes elab ja töötab juba ligi 20 aastat Aafrikas Kenya pealinnas Nairobis. Kadri pisitütar Petra (4) elab emaga Nairobis, poeg Andreas (20) aga leidis tagasitee Eestisse, ning õpib Tartu Ülikoolis Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonnas arvutitehnika erialal ning osaleb aktiivselt tudengielus.  

Kenya on imeline maa, mis asub Aafrika idaosas, otse ekvaatoril Vaikse ookeani kaldal. Pindalalt on Kenya Eestist 13 korda suurem ja seal elab 44 miljonit inimest. Kenya oli Briti Impeeriumi, ja hiljem Ühendkuningriigi koloonia kuni aastani 1963, mil temast sai iseseisev vabariik. Kenya on just seesama Aafrika riik, kus prints William tegi puhkuse ajal Katele abieluettepaneku. Ning kuninganna Elisabeth II, tolleaegne printsess Elisabeth, oli 1952. aastal Kenyas pulmareisil, kui tema kuningast isa George VI suri ja Elisabeth pidi kiiresti koju sõitma, et troon üle võtta. On ütlemine, et Elisabeth ronis Aafrikas printsessina puu otsa, aga alla tuli kuningannana. See ütlus tuleneb hotelli nimest ja omapärast, kus tulevane kuninganna ja tema vastne abikaasa peatusid. “Treetops Hotel” on ehitatud mitmemeetriste puuvaiade otsa selliselt, et metsloomad saavad vaiade alt vabalt läbi käia, ning neid on võimalik hotelli kõrgustest turvaliselt vaadelda.

Kuna Kenya on endine koloniaalriik, siis on klassiühiskonna kihilised ja kastilised mõjud tänaseni väga tugevad. Kenya on suurte kontrastide maa, kus üle poole elanikkonnast peab hakkama saama poole euroga päevas, samal ajal, kui rikkad turistid ja väikesearvuline kõrgklass mõnulevad imeilusates basseinidega villades ja koloniaalmõisates. Erinevalt Eestist on Kenyas aga kõigil töölkäivatel inimestel perede juures koduabilised. Seda ei peeta mitte luksuseks, vaid tavaliseks asjaks.

Uurin Kadrilt kuidas Tartu tüdruk, kooliõde Miina Härma Gümnaasiumist, järsku Aafrikasse elama sattus. Selgub, et Kadri tee Kenyasse kulges hoopis läbi Soome. Peale keskkooli lõpetamist suundus Kadri Helsingi Ülikooli sotsiaalpsühholoogiat õppima. Kuna Tartu tüdruku jaoks oli soome keel uus võõrkeel, aga inglise keel oli tänu Härma koolile vabalt suus, siis kujunes olukord, kus Kadri suhtles Helsingis esialgu rohkem välismaalaste kui soomlastega. Nii jõudis ta ka Temppeli Aukio kiriku rahvusvahelisse kogudusse, mille kooris lauldes kohtas oma tulevast abikaasat Kenya arhitekti Gadit, kes oli Soomes magistrikraadi omandamas. Kohe algusest oli Kadrile selge, et Gadi on inimene, kellega on huvitav kõiki maailma teemasid arutada. Nad istusid erinevates Helsingi kesklinna kohvikutes tihti sulgemiseni ja jutud ei saanud iialgi otsa.

Kenyasse reisis Kadri esimest korda aastal 1992. „Alati küsitakse, et kas oli ka kultuurišokk. Ei olnud. Ma olin vist liiga noor ja liiga avatud maailmavaatega, et ehmunud olla,” naerab Kadri. “Mul oli pigem huvitav ja tore, nägin ja õppisin kiiresti elu uusi avarusi ja nurki tundma. Kenyas tekkis kohe alguses kuidagi kodune tunne. Pärast pikka lendu konditsioneeritud lennukist mööda treppi alla lõõskavasse kuumusesse astudes heitsin silmi kissitades pilgu hommikupäikeses särava taeva poole ja sealsamas lennuväljal oli mul vastas kodune tervitusseltskond – suitsupääsukesed! Eesti oma suitsupääsukesed, kes ajasid taga varajases hommikuõhus leiduvaid putukaid,” kirjeldab Kadri oma saabumist.

Andreas ja Gadi. Andreas ja Kadri. 1995

Kolm aastat hiljem kolis Kadri koos abikaasa Gadi ja pooleteiseaastase pisipoja Andreasega Kenyasse
elama. Kahjuks lahkus abikaasa Gadi ootamatult ja liiga vara taevasse. „Andreas oli just neljaseks saamas, kui Gadi suri. Jäin üksi võõral maal poega kasvatama, olin siis 25 aastane. Aga ma olin veendunud, et Kenya on just õige keskkond, kus Andreasel on hea üles kasvada. Elu Kenyas meeldis mulle niivõrd, et jäimegi siia elama.”

Neli aastat tagasi lisandus Kadri peresse tütar Petra, kes on rõõmsameelne ja imearmas tüdruk, kaunis nagu nukuke. Talle meeldib joonistada suuri ja pika jutuna järgnevaid pilte ning kirjutada nende juurde seletusi. Petra laulab aga lausa nii hästi, et mõnede meelest võiks tal olla tulevikku ooperilauljana. Petra on tohutult seltsiv, ta teeb hea meelega juttu iga võõraga. Kuna lisaks avatud olekule näeb ta välja nagu imearmas nukuke, siis inimesed lausa sulavad temaga suheldes. Andrease jaoks oli lapsena eesti keel nagu salakeel, mida keegi teine peale nende pere ei oleks justkui tohtinud osata. Ta olevat peaaegu šoki saanud, kui 15 aastat tagasi käis Kenyas Eesti tennisemeeskond ja nad eesti keeles rääkima hakkasid. Petra samas õpetab lahkelt kõigile sõpradele eesti keelt. Nende kohalikud naabritüdrukud näiteks oskavad juba päris paljusid eestikeelseid sõnu ja väljendeid.

Kadri perekond on justkui neljal pool laiali – ta ise elab tütar Petraga Nairobis, poeg Andreas, ema, isa ja vanem vend on perega Tartus, noorem õde perega Põlvas ning abikaasa Gadi on taevas.

Pauline 2005

Taevas on ka Kadri kohalik samburu kasutütar Pauline. Tüdruku elu aitas pikendada Kadri kodukiriku koguduse ja paari teise organisatsiooni abiga muretsetud südameimplantaat. See juhtus nii, et kohalikus kirikunõukogus, mille liige Kadri oli, kerkis päevakorda ühe samburu tüdruku probleem. “Samburud on materiaalselt vaene rändrahvas Suure Rifti Oru põhjaosas. Nad on loomapidajad, kelle loomadeks on enamasti kuiva ja kuuma kliimaga kohanenud vähenõudlikud kitsed, jõukamatel ka üksikud lehmad,” selgitab Kadri. “Mõned nädalad varem oli kirikunõukogu juhataja leidnud meie kiriku lähedal teeservas maas istumas väga nõrga ja haige tüdrukukese. See oli Pauline. Laps oli arsti juurde viidud, kus uurimisel selgus, et talle on vaja teha südameoperatsioon. Ta vanematel aga ei olnud selleks raha. Pauline oli juba nii nõrk, et ei suutnud isegi kõndida rohkem kui mõne meetri korraga ja seista kauem kui ehk minuti või kaks. Meie kirik koos paari teise abiorganisatsiooniga organiseeris tüdrukule südameoperatsiooni. Vaatamata arstide kahtlusele, kas ta sellises seisundis operatsiooni üle elab, jäi Pauline ellu. Operatsiooni järel tiksus (just! Tiksus! täiesti kõrvaga kuuldavalt tiksus, nagu kell) ta rinnas vaikselt kunstliku klapiga süda. Kui Pauline oli haiglas piisavalt jõudu kogunud, oli vaja ta sealt välja kirjutada. Tema isa aga oli kadunud. Kuna isal ei olnud Nairobis kindlat töökohta, siis oli ta sunnitud rahapuudusel samburude aladele tagasi pöörduma. Niisiis istusime kirikunõukogus ja arutasime, mida teha. Tüdrukule oli vaja seniks peavari leida, kuni ta isa tagasi tuleb. Suuremal osal nõukogu liikmetest olid suured pered, kellega oli vaja arvestada, ning abikaasad, kelle käest nõusolekut küsida. Minu jaoks oli otsus lihtne. Otsustasin sealsamas, et võtan tüdruku paariks nädalaks enda juurde, kuni tema isaga uuesti kontakti saame. Tegelikkuses jäi Pauline meie juurde elama neljaks ja pooleks aastaks. Kuni oma surmani.”

Aafrika on Kadriga olnud korraga nii karm, kui ka armastav. “Naerata, ja elu naeratab sulle,” ütleb Kadri veendunult ja naerab siiralt.

Palun Kadril kirjeldada elu Nairobis, kuidas tuksub linn hommikul, kui kõik tööle ja kooli lähevad. “Nairobi eeslinnades ootavad hommikuti kell pool kuus teede ääres teki sisse mässitud unised koolijuntsud (Nairobi hommikud on jahedad), neil on käes tassid hirsikiselliga Siin ei käi lapsed kodule kõige lähemas koolis, kui nende vanemate rahakott vähegi lubab lapsed linna teises otsas asuvasse paremasse kooli panna. Siinmail tuvastatakse inimese sotsiaalne ja materiaalne taust küsimusega - kus koolis su lapsed käivad? Kõige kõrgema ühiskonnaklassi lapsed käivad Nairobist umbes 300 km kaugusel asuvas erainternaatkoolis St. Andrew's Turi. See kool loodi koloniaalajastul Briti impeeriumi poolt nende oma kõrgklassi internaatkoolide eeskujul. Sel koolil on oma lennurada ja helikopterite maandumisplats, kus maanduvad lapsevanemad, kes oma võsukesi külastama tulevad. Impeeriumi ajalooliste mõjude tõttu peetakse internaatkoole paremaks ja laste seal käimist pere jõukust väljendavaks. Isegi kuueaastased lapsed pannakse internaatkoolidesse, kus neil on võimalus oma vanematega kohtuda vaid kolm korda semestri jooksul.”

Lapsed maakoolis

Kuigi kehtiv seadus justkui garanteerib tasuta ja kohustusliku alghariduse, on siiski palju lapsi, kes ei pääse kooli, sest ka tasuta kooliharidus nõuab vanematelt raha - koolivorm, õpikud, eksamitasud jne. “Kenyas on palju peresid, kellel lihtsalt ei olegi raha, sularahana. Siis lapsed ei lähegi kooli, vaid peavad karjasepõlve, kogu oma lapsepõlve. See mõjutab eriti tüdrukuid. Kultuuriliselt loetakse tüdrukute harimist raha maha viskamiseks. Ta ju abiellub ja läheb kodust minema, ning toob haridusega kasu oma mehe perele, mitte oma vanematele,” räägib Kadri. 

Meenutame Tartu aegu ja jutt kandub kodusele elule. Uurin, millisel kohal on Kenya kodudes köök ja söök. “Kuna Kenya on üks väga kontrastne maa, suur rikkus ja vaesus kõrvuti, siis söögi teemal väljenduvad need erinevused eriti teravalt. On palju peresid, kelle jaoks söömine on nii suur luksus, et seda ei saagi endale iga päev lubada. Peaaegu iga kenyalane on kunagi magama heitnud tühja kõhuga, sest tollel päeval lihtsalt ei olnud midagi süüa. Samas on väga rikkaid peresid, kelle söögi valmistavad kaunis modernses köögis toimetavad palgatud professionaalsed kokad.”

Kenya perekondade koosseisust rääkides ütleb Kadri, et tavaline perekond koosneb emast või emadest, oleneb kas on ühe või mitme naisega abielu, isast, lastest, mõnest sugulasest, kes lühemat või pikemat pere juures elab (näiteks õpingute ajal) ning muidugi koduabilistest. Suurel osal Kenya peredest on vähemalt üks koduabiline. Traditsiooniliselt on see pere päritolu-maakohast mõni vaesem sugulane, kes on tulnud noort peret abistama ja siis jäänudki nende juurde elama, kuna tal on raskusi enda toitmise ja vajadustega hakkama saamisega. Nii abistatakse siis üksteist vastastikku. Sellepärast nimetavad kenyalased koduabilist tavaliselt Aunty (tädi – ingl k), ametlikult on ta domestic worker (koduabiline), või domestic maid (teenija), tänapäeva moodsates kodudes, kus emal pole aega ega huvi koduste tööde vastu, kutsutakse neid aga domestic manager (koduhaldur, administraator).

Ugali, rohekapsas, röstitud liha

Kadri räägib, et Kenya toit, mida pea kõik Kenya rahvad oma põhitoiduks peavad, on ugali. “See on kenyalaste jaoks sama nagu eestlasele on kartul. Ilma ugalita ei ole söök söök. Ugali on maisijahust ja veest keedetud tihke puder, nii tihke, et sellesse saab noa püsti seisma panna. Vaesemad pered söövad selle juurde praetud rohekapsast. Jõukamates peredes käivad sinna juurde ka veiseliha kastmed, röstitud kitseliha, praetud kala, värske koriandri, tomati ja sibula seguga maitsestatud kana omas mahlas. Seejuures valik ja maitse erinevad piirkonniti. On ka eestlase jaoks eksootilisemaid lisandeid, nagu maapähklikastmes rohebanaanid (plantain – ingl k). Kenya köögis esineb sageli ka kartulipuder, aga sellele lisatakse kõrvitsalehti ja rohelisi herneid nii, et kokku tuleb hoopis roheline kartulipuder,” naerab Kadri.

“Nii nagu Eestis on erinevad õunasordid, on siin palju erinevaid banaanisorte,” võrdleb Kadri, “mitmete Kenya rahvaste toitudes on banaanid oma erinevates kasutusvormides väga olulisel kohal. Banaanisortidel on toredad nimed, näiteks bukusu keeles on need: nasirembe, mukongokwambwa, kisungu, mukhururo,

Mbogoya banaan

mbogoya ja libukusu. Eestis on asi lihtsam, banaan on kas küps kollane või alles  roheline,” naerab Kadri. Mõned banaanisordid olevat head puskariajamiseks, mõned kõlbavad süüa vaid keedetult, mõned on aga dessertbanaanid, mis pannakse lauale suupiste või magustoiduna.

“Köök on Kenyas täielikult naiste territoorium,” räägib Kadri, “sinna on meestel traditsiooniliselt keelatud siseneda. Tänapäeval seda reeglit igal pool enam väga raudselt ei järgita, aga köögid, kus sööki valmistatakse endiselt kolmel kivil tule kohal tasakaalustatud sangadeta alumiiniumpotis, kus köök on õues asuv eraldi maja, korstnata, suitsust ja nõest lõhnav pime koda, siis neis võivad mehed vaid ukseläveni tulla ja mitte sammugi edasi,” selgitab Kadri.

Köögi ja kodu teemal liigub jutt Kenyas tavalisele mitmenaisepidamisele. Uurin mida Kadri arvab sellisest ühiskonnakorraldusest ja kas see sobiks ka kodusesse Eestisse. “Kenyas on mitmenaisepidamine tavaline,” ütleb Kadri, “seda ei tohi segamini ajada  abielurikkumise või armukese pidamisega. Need on väga erinevad kontseptsioonid. Abielu registreerimisel peab noorpaar teatama, millise seaduse järgi nad abielluvad. Mitmenaisepidamist tunnistavad siin nii traditsiooniline abielu kui moslemite abielu. Mitme naisega abielus jääb vastabiellunud naine ootama, millal talle tuuakse abiks järgmine naine. Kristlikud, india religioonidel ja angloameerika õigusel põhinevate seaduste alusel sõlmitud abielud tunnistavad ainult ühte seaduslikku naist ja lubavad lahutust, kui mees naist teise naisega petab. Tundub, et meil Eestis on sel teemal ruumi mõtlemiseks,” ütleb Kadri naljatades.

“Kenya mehe jõukust näitab see, kui mitut naist ta üleval pidada suudab. Hiljuti suri siin üks mees, kellest jäi leseks veidi üle saja naise. Enamasti on aga mitmenaisepidajatel kuni 5 naist. Igal naisel on oma maja.

Danger Akuku koos mõnede oma naistega. Tal oli üle saja naise

Jagatakse meest, mitte maja. Mingi valemiga on kokkulepitud, kuidas naised teavad, millisel päeval ja kus mees õhtusööki sööb ning ööseks jääb. Sellistes abieludes olevad naised suhtuvad oma kaasnaistesse kui abilistesse, kes aitavad hoolitseda mehe eest, mis muidu oleks ühe naise jaoks liiga paljunõudev ülesanne. Muidugi on ka rivaalitsemist ja hõõrumisi, aga need ei tohi kunagi jõuda mehe kõrvu! Öeldakse, et esimene naine on kogu mehe majapidamise ja valduste perenaine ning temast peetakse kõige rohkem lugu, teine naine on see, kelle mees võtab, et end jõuka ja võimsana tunda, ja see pole alati kõige parem valik. Kõige viimane naine on see, kes mehele kõige rohkem meeldib ja keda ta tegelikult armastab, ning kelle nõu ta kuulab. Mitmenaisepidamisel, muide, on väga vähe pistmist haridustasemega. On palju ülikooliharidusega mehi ja naisi, kes on polügaamses abielus.” Lapsed kutsuvad pere teisi emasid vanema lapse järgi (näiteks Kadri oleks Mama Andreas) ja ka perre lisandumise järgi kas Suurem Ema või Väiksem Ema.

Aruteleme Kadriga selle üle kas Eestis toimiks ametlik mitmenaisepidamine. Kadri arvab, et “Eesti naine on selleks vist liiga isekas, liiga võimukas ja liiga enesekindel, et mehe jagamisega leppida. Aga samas, kui sa tead, et su mehel on vaja rohkem kui ühte naist, kas oleks parem ikkagi teada, kes ja kus see teine naine on? Kas on parem, kui oled mehele selleks loa andnud ja sellele suhtele oma õnnistuse lisanud? Ma ei tea vastust sellele küsimusele,” tunnistab Kadri.

Elust Nairobis rääkides selgitab Kadri, et tavalise tööpäeva õhtul veedab tavaline pere tund või kaks liiklusummikutes, et päeva lõpuks üldse koju jõuda. „Kui on kõvemini vihma sadanud, võivad liiklusummikud jätkuda kuni südaööni. Kui koju jõutakse, on esikohal telekas - uudised, Kenya enda koomikud ja Nigeeria draamad on kindlalt õhtuses kavas. Õhtusöögi valmistab koduabiline, selle serveerib aga perenaine ise. Kohalik rahvatarkus ütleb, et kui koduabilisel lasta teha kõik tööd - koristamised, pesu pesemised, triikimised, söögid - ja ta söögi ise ka ette kannab, on kindel, et mehe silm jääb koduabilisel liiga pikaks pidama ja peagi järgneb silmale ka käsi...“.

Kadri ise on täiskohaga töötav ema, kellel on koduabiline. Suurem osa Kadri päevast möödub tema oma templitehases. Ta toodab ja müüb pitsat-tüüpi templeid. „Kenyas kehtib endiselt kirja ja paberi kultuur,“ selgitab Kadri, „ning kui paberil pitsatit all või templit peal ei ole, siis pole sellel ka erilist väärtust.“ Kadri templid on kõrgtehnoloogiliselt valmistatud, kõige kallimad Kenya turul. Neid kasutavad firmad, kellele on olulised eelkõige firma maine ja templite turvalisus. „Valdavat enamust muid templeid saab lihtviisil võltsida, tänavanurgal istuva ja põlve peal žiletiterega kummi nüsiva väikekaupmehe poolt,“ kirjeldab Kadri.

Rotary puuraugu projektil

Kadril on peale oma tööülesannete ka Eesti aukonsuli aukohustused. Ta vastab küsimustele Eesti elu-olu ja kultuuri kohta ning viisade asjus, juhatab inimesi Eesti ülikoole tutvustavatele lehtedele. Vahel tuleb abistada hättasattunud rahvuskaaslasi. Kadri on ka Rahvusvahelise Rotary Klubi liige. „See on missioon ja hobi, mille käigus olen osalenud paljudes projektidel üle kogu Kenya. Ma ei osale neis projektides mitte aukonsuli, vaid Rotarlasena. Tänu neile projektidele ja projektijuhtimistele olen õppinud näiteks puurkaevude ja maapõuevee põhiseadusi ning anaeroobse biogaasi reaktorite tehnoloogiat. Olen õppinud tegema koostööd erinevate rahvusvaheliste gruppidega, kohalike maakogukonna organisatsioonidega ning slummides tegutsevate noortegruppidega. Kõik see on tegevus, mis lööb mu silmad särama,“ ütleb Kadri. Ta on nagu sündinud abistaja, on tunda, et see tegevus talle tõepoolest sobib, hingeliselt ja vaimselt.

http://www.dianidrifters.com/about-us/

Kenya on üks Aafrika arenenumaid turismiriike. Kui perega Kenyasse turistina reisida, on Kadri sõnul kõige tavalisemad külastuskohad Maasai Mara rahvuspark oma safari retkedega ja muidugi Mombasa rannik. Ta ise soovitab küll valida mõne väiksema pargi, kus on loomade ja turistide suhe loomade kasuks. „Ka on mõnusam, kui on aega nautida loodust ja vaateid, mitte lihtsalt loomade nimekirjal näpuga järge ajada ja linnukesi taha teha, keda nähtud. Rannikul on hotelle, mis on spetsialiseerunud pidu ja tralli armastavatele noortele; on selliseid, mille klientuur on basseini ääres lösutavad vanemapoolsed eurooplased; kuid on ka selliseid, kus pakutakse toredat ja aktiivset puhkust. Oma unistuste puhkus tuleb endal vaid üles leida. Kenyas on turistidele pakutavad hinnad täiesti seinast seina. Näiteks saab Mombasas ja selle ümbruses ööbida vahemikus 15 eurosest kämpingust kuni mitmesajase-eurose luksushotellini. Sama kehtib safaride ja autorendi puhul. Hea pakkumise leidmiseks on tark juba varakult planeerimist alustada. Aga kui olla seiklushimuline ja paindlik, võib mõni hea pakkumine tulla vaid päevake enne safari algust, kui mõnel safaribussil on järsku üks-kaks vaba kohta tekkinud.”

Küsin, kas Eesti turist peaks olema mures Kenya ja Nairobi ebaturvalisuse pärast. Meenub hiljuti aset leidnud Westgate pantvangi draama. ““Westgate’i pantvangidraama kordumine on sama vähetõenäoline sündmus, kui näiteks tänaval telliskiviga pähe saamine. Mille osas aga tõesti soovitan tähelepanu pöörata on üldised turvajuhendid, mida jagavad hotellide töötajad ja safaridel giidid. Eestlase jaoks võib tunduda pühvel hea rahulik rohtu krõmpsutav vissina, aga pühvlid tapavad  Aafrikas aastas rohkem inimesi kui lõvid. Teiseks käib elu Kenyas päikese järgi. See tõuseb kell 6 hommikul ja loojub kell 7 õhtul. Pimedas ma ei soovita oma hotelli alalt väljaspool viibida.” Ütleb Kadri aukonsuli tõsidusega hääles.

Giid, kes võttis Petra omale selga

“Kenyas on perega lihtne reisida,” räägib Kadri, “kenyalased armastavad lapsi, lastele pööratakse palju tähelepanu, nendega arvestatakse. Isegi täiskasvanud mehed nunnutavad ja suhtlevad lastega lihtsalt niisama. Heades hotellides on alati võimalik leida lastele mõeldud tegevusi ja nende tegevuste korraldajaid. Soovi korral saab kergesti ka isikliku lapsehoidja palgata.”

Need, kes kogu perega Kenyasse lausa elama kolida tahavad, peaksid valmis olema selleks, et Kenyas, ja Aafrikas üldse, on aja kulg Euroopa omast väga erinev. “Kärsitus, närvilisus, kannatamatus, vihastumine, õiendamine ja näägutamine on vaja koju jätta ja mitte siia kaasa tuua. Perega Kenyasse elama asudes on kõige rõõmsamad just perenaised, sest siin ei pea perenaine ise kunagi koristama, pesema, keetma, küpsetama ega muid tüütuid majapidamistöid tegema. Kui tahad, siis muidugi võid kõike ise teha, aga see pole perenaisele kunagi kohustuslik. Selleks on majapidamises koduabilised – koristaja, kokk, lapsehoidja, aednik, autojuht, väravavalvur. Nairobis, ja Kenyas laiemalt, on kaht tüüpi koduabilisi. Traditsiooniliselt elavad koduabilised pere juures. Selleks on rikkamate majapidamiste õuenurgas eraldi koduabiliste majake. Tänapäeval on aga palju neid, kes elavad oma kodus ja käivad iga päev koduabilisena kusagil pere juures põhitööl. Kadri enda koduabiline käib tema juures esmaspäevast reedeni ajal, mil Kadri ise tööl on. “See on siinses kontekstis väga minimalistlik koduabilise pidamine,” räägib Kadri ”kuna ma armastan ise süüa teha ja oma lapsega tegeleda, ning mul on pesumasin, siis mul ei ole abilist pikemalt vaja.” Eestlasele tundub see tänapäeval veider, aga Kenya kodudes ei ole tavaliselt pesumasinat ning koduabiline peseb pesu käsitsi.

Kui rääkida koduabiliste palkadest ja muidu elukallidusest, siis seaduse järele miinimumpalk, mida võib koduabilisele maksta on 80 eurot kuus. “Tööpuuduse tõttu on palju neid, kes on nõus poole vähemaga, aga on ka koduabilisi, kes ei tule alla 130 euro kuus jutulegi. Võrdluseks, et algkooliõpetaja kuupalk on 100-200 euro kanti. Kenya on elamiseks samal ajal nii odav kui ka kallis riik. Kenyalane ise saab elatud vähesega. Võõramaalasel aga tuleb hea elu eest päris kopsakad summad välja käia. Turvalises piirkonnas, ilusa aia, ujumisbasseini ja saunaga suures mõnusas majas elamise eest on üür 3000-5000 eurot kuus või rohkemgi. Saab ka muidugi väiksema majaga hakkama, ning kui sul just ei pea olema sauna ja basseini, siis kulub üüriks umbes 1200 eurot kuus.” Kadri ise elab viisakate mõõtmetega korteris. “Pole tahtmist suure maja eest hoolitseda, ning peres pole piisavalt palju inimesi, kellega suurt maja täita,” selgitab Kadri. “Head elu ja mugavusi otsiva inimese jaoks on hinnad nii kõrged seepärast, et Kenya on diplomaatide ja rahvusvaheliste firmade töötajate jaoks sageli suure riski ja raskustega seotud. Neile makstakse palgale lisaks hardship allowance nimelist tasu (riskikoefitsenti), et nad üldse Kenyasse tööle suunduksid. “Need eluraskused sisaldavad siis koristaja, koka, lapsehoidja, aedniku, autojuhi ja väravavalvuri palkamist, basseini kasutamist ning sõpradega kohvi joomist,” naerab Kadri. “Eestlasena ma mõistan täielikult, et sellest on veidi raske aru saada, et elu Aafrikas on tõepoolest mõnus, lihtne ja kerge, kui sul on palju raha, aga ka siis, kui sa ei aja taga mitte tippluksust, vaid head ja rahulikku elu. Iseenesest on hinnad Nairobi toidupoodides üpris Eesti tasemel. Kui selle mõnusa eluga ära harjuda on siit väga raske lahkuda,” kinnitab Kadri.

Tulevikuplaanidest rääkides ütleb Kadri veendunult, et elu on ees veel pikk ja iial ei tea, mida huvitavat see täpselt toob. Vanemate maakoht Võrtsjärve ääres on Kadril väärtusliku elukohavariandina alati meeles. “Eriti kui elumeri on tormine”, lisab Kadri.  Kenyas ei ole palju eestlasi, aga sellepärast küll eesti traditsioonid ega kultuur eesti peredest kusagile kao. Kadri pere sööb iga päev rukkileiba, neil on läheduses mõned head šveitsi ja taani pagarid, kes teevad “mitte küll täpselt õige eesti maitsega, aga ikkagi väga head rukkileiba”, rõõmustab Kadri. “Kodus räägime muidugi eesti keeles, laulame lapsega Eesti laule, vaatame “Mõmmi Aabitsat” DVD pealt, loeme “Marta Varbaid” ja kuulame netist Eesti raadiot. Kui tahan töösse süveneda, kuulan YouTube’st Jaak Joalat. Mõnel aastal oleme sõpradega teinud jaanituld ja tantsinud Kaera Jaani. Kenya traditsioonid olen aga nii sujuvalt omaks võtnud, et ei oskagi midagi hetkel otse välja tuua,” naerab Kadri, “tulge ise vaatama, Kenya on imeline!”

Somali päritolu Kenyalane võitluses Westgate ostukeskuses terroristide vastu

Video, mehest kes sööstis lahingusse, et päästa venda, päästis palju inimesi ja lõi õige pildi Somallastest ja Islamist. Kenya moslemid, Kenya Somallased tunnevad tema üle uhkust, öeldes, et ta pani õigesti paika Al Shabab-i liikmed, kes tahavad anda vale pilti nende usust ja rikuvad rahuarmastavate Somallaste head nime.

Terrorirünnak Westage ostukeskuses

See postitus on küsimuste põhjal, mis sain Eesti ajakirjanikelt Nairobis Westgate ostukeskuses 21.09.13 toimunud terrorirünnaku kohta.

Pilt pärineb http://bit.ly/1akzRQm

- Kas ka Teie tuttavate seas on Westgate'i kabanduskeskuses terrorirünnaku ajal viibinud või kannatada saanud  inimesi?

Jah lähedamaid tuttavaid, sõpru oli kaks.

Noor ema koos kahe alla 10 aastase lapsega. Nendel läks hästi. Nad varjusid jäätiseleti all ligi kuus tundi. Lastle oli õnneks võimalik võtta leti pealt jäätiselisandeid – śokolaadi laaste, jäätunud marju, kommidraźeesid, et suudaksid vastu pidada. Ostukeskuse ees ootavate pereliikmete nõuandel nad ei proovinud esimese vaikuse saabudes välja lipsata, vaid ootasid kannatlikult kuni Kenya armee jõudis nendeni ja nad said turvaliselt välja.

Oli ka üks noor naine koos oma õega. Nendel ei läinud nii hästi. Mu sõber sai granaadikildudega pihta ja tema õde sai suisa kuuli, mis opereeriti tal kopsust välja. Mu sõber oli suures śokis ja esimesed päevad ta ei suutnud rääkida. Siia maani ei ole ta võimeline magama. Ta õde on endiselt kriitilises seisus ja haiglas. Mu sõber paistab ennast koguvat.

Oli ka kaugemaid tutavaid, keda tunnen, kuid kelle käekäik mind ennast nii väga ei puuduta.

- Kui erakordne laupäevane rünnak Kenya jaoks oli?

Sellises maśtaabis väga erakorraline - pantvangi situatsioon, niivõrd massiliste ja niivõrd võimsate relvadega, ulja ja kartmatu päevavalguses lähenemisega, selgelt pika ja hästi ettevalmistatud plaaniga.

Pilt pärineb http://bit.ly/1bD3EYe

- Kirjeldage palun Eesti raadiokuulaja jaoks enam kui 3 miljoni elanikuga Nairobit?

Nairobi on väga kosmopolitaane linn, siin on ÜRO aafrika peakontor, enamus riikide suursaatkonnad ja konsulaadid, palju rahvusvahelisi suurfirmasid. Samas on ka Nairobis ka Aafrika suurimad slummed, kus on pisikesed plekkmajakesed ilma kanalisatsiooni, elektrita, kus elavad pead-jalad koos paljud põlvkonnad ja suured pered. Nairobis on kiiresti kasvav noor, trendikas, haritud ja tehnoloogiaga kursis keskklass.

Milline linn see on? Linn iseenesest on territooriumilt suur – linnulennult ca 35..40km läbimõõduga. Siin on 29, 33, 38 korrusega pilvelõhkujatega kesklinn, umbes kümme suuremat mööda linna laiali olevat ostukeskust ja elurajoonidega äärelinnad.  Linnastruktuurilt on see selgelt jagunenud vaesemate, keskklassi ja rikaste linnaosadeks. Ka on eraldi linnaosad, kus on suuremas osas indialased, suuremas osas somaallased, suuremas osas vanemapõlvkonna, põlisemad eurooplased, suuremas osas Kenya aafriklased. Ka slummed on sageli jagunenud piirkonniti eri Kenya rahvuste madalame või kõrgema protsendiga asustatuks.

- Kui turvaline linn see oli kuni laupäevase rünnakuni?
 

Nairobis on turvalisusel mitu tahku ja selgelt on probleeme ja intsidente igas vallas:

·         1. Isiklike omandite turvalisus ringi liikudes (taskuvargus, vägivallaga röövimised, autovargused, auto vägivallaga röövimine, jmt),

·         2. majade ja seal olevate asjade turvalisus (vargused),

·         3. isikute turvalisus ringi liikudes (inimröövid, vägivald)

·         4. üldine turvalisus kus, mis kellaajal kellega koos ringi liikuda 

·         5. spetsiifiline turvalisus, mis on selle terrorirünnakuga välja toodud. 

Nairobis kehtivad turvalisuse kohta – kõik need esimesed punktid - osalt kirjutatud (eriti kui töötad Ameerikaga või muu turvalisuse suhtes “paranoilise” riigi/firma kontoris), enamasti aga on need kirjutamata reeglid, mida tuleb omal katse-eksituse meetodil õppida. Terrori rünnakute osas on Nairobis olnud palju hoiatusi, on olnud spetsiifilisi hoiatusi (vältida kirikuid, suuri rahvakogunemisi, kontserte, ostukskusi, kõrgeid kesklinna kontorihooneid) on olnud üldisi hoiatusi, teades, et Kenya armee on Somaalias ja al Shabab on öelnud, et nad seda niisama ei jäta. Samas üllatuslikult viimasel ajal ei ole ühtegi sellist hoiatust olnud, isegi mitte välisriikide luureasutuste kaudu siinsetele välisriigi kodanikele.

- Väidetavalt küsitlesid terroristid ostukeskuses inimesi ning lasid moslemitel vabalt lahkuda, öeldes, et nende eesmärgiks on tappa vaid kristlasi. Kenya on valdavalt (83%) kristlik maa, moslemeid on ca 11%, kas ja millised on riigis usuvastuolud kas eksisteerib usulist vägivalda?

Pilt pärineb http://bit.ly/15p3UIE

Kuigi muslemid on arvuliselt selge vähemus ei ole nad sotsiaalselt nii võrd drastiline vähemus. Nende osa on selgelt tunda, näha telepildis (paljud uudisteankrud on muslemid), äris (näiteks üks suurimaid ja jõukamaid äri gruppe Sameer Group), poliitikas (just rohkem ametisse määramise, kui valimise tulemusega poliitikas – näiteks, Valimiskomisjoni kümnest komissjoni liikmest 5).

Kenya on üks vähesied riike maailmas, kus usuline kooselu on väga sujuv. Kenyas on koolid sageli loodud religioosetse organisatsioonide poolt. Kristlaste (need on enamasti vanemad katoliku kiriku poolt loodud koolid) koolides käib kõigist uskudest lapsi, sama on Islami organisatsioonide poolt loodud (näiteks Tema kõrgeausus Aga Khan-i organisatsiooni koolid) jne. Mainin siin kohal, et enamus Westgate-is vigastatuid viidi just Aga Khan Ülikooli Haiglasse, mis on paljude hinnangul Kenya parim haigla.

- Kas see rünnak teravndab uskude vahelisi suhteid?

Kindlasti mitte. Kenya ja kenyalased teavad, mis on Islami usk ja mis ei ole. Ma ei usu, et Kenyas oleks inimesi, kes arvaksid, et sellel rünnakul oleks mingit seost Islami usuga. See rünnak oli selgelt puhtalt terrorism.

- Miks korraldas Al-Shabaab ikkagi sellise rünnaku?

Nad on ilmselt selleks mõnad aega ette valmistunud. Alates 2011 aastast, kui Kenya armee asus toetama Somalia nõrka valitsust on al Shabab soovinud anda vastulööki, vastulööki, mis avaldaks mõju ja oleks tuntav. Selle aja jooksul on mitmeid ettevalmistusi nurja aetud luureagentuuride poolt, lõhkeaineid konfiskeeritud, kahtlustatavaid al Shabab liikmeid on saanud surma tulevahetustes. Väiksemad rünnakud, mis on toimunud (mõned granaadi rünnakud ja väiksemad pommid Nairobi vaesemas ja vähem mõjusates linnaosades) on olnud ilmselt mitte al Shababi enda organiseeritud, vaid väikeste, neid pooldavate grupikeste poolt. Seda, et suurem rünnak on tulekul ja paistab, et just see rünnak, võis ehk arvata kui just ka Eesti ajakirjandusest läbi jooksnud inimene Valge Lesk käis Kenyast läbi möödunud aasta keskel. Võimalik, et ta oli ka praegu Kenyas, aga eelmisel aastal oli dokumentaalselt kinnitaud, et ta ületas Kenya piiri, aga ta lipsas uuesti välja ilma, et teda oleks kinni püütud.

Pilt pärineb http://bit.ly/15p2C0j

 - Miks just konkreetne kaubanduskeskus?

Nairobis on umbes 10 suuremat ostukeskust, põhimõteliselt sarnased Westgate-iga. Aga vaadates nende arhitektuuri, turvameetmeid, klientuuri koosseisu, on selge, et Westgate oli parim märklaud. Mitmel põhjusel:

      1.     See on ühe blokina ehitatud 5 korruseline maja, selle parkla asub hoone all, sellel on ainult üks autode väljapääs ja ainult üks inimeste väljapääs.

      2.     Seal on Israellaste omaduses firmasid.

      3.     Selle otseses läheduses on viis 5* hotelli ja nende külastajad käivad just sageli Westgate-is aega veetmas

      4.     See on populaarne lähedal oleva ÜRO ja selles piirkonnas sageli elavate muude rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate seas

  - Kas otsitakse ka süüdlasi Kenya riigistruktuurides - miks ei suutnud julgeolekujõud ja politsei rünnakut ennetada ja terroriste ennetavalt tabada?

Jah ja ei. Selge, et selle taolist rünnakut on pikalt ette planeeritud. Sellest oleks pidanud teada saama Kenya luureagentuurid. Samas on selge, et selle rünnaku planeerimine toimus suures osas väljaspool Kenyat, arvestades et selles osalenutest olis suurem osa välisriikide kodanikud )Inglismaa, Ameerika, Soome, Kanada, jne). Al Shabab esidaja, kes rääkis osade rahvusvahelise pressi esindajatega, rääkis selge briti aktsendiga. Nii, et küsimus on ilmselt, miks märksa võimsamad luureagentuurid oma enda riikides seda ei märganud ja ennetanud. Nendel samadel luureagentuuridel on lisaks veel eelis, et neil on lisaks oma territooriumidele ka alati silmad-kõrvad Kenyas, kes vaatavad, hoiatavad, ennetavad. Ja nad ei suutnud selle rünnaku planeerimisest midagi teada saada.

- Kuidas hinnatakse või kritiseeritakse Kenya võimude käitumist terroristide tabamisel ning pantvangide elusalt päästmisel?

Pilt pärineb http://bit.ly/15oWiQY

Seda on ehk praegu vara öelda, saab vastata alles, kui kõik on läbi ja on selge, mis toimus. Kenya siseminister on korranud pidevalt, et situatsiooni lahendamise n.ö. venimise põhjus on soov päästa võimalikult palju pantvange eluga. Mida kritiseeritakse on, et hetkest, kui rünnak hakkas, kuni jõudis kohale politsei, armee, läks ligi poolteist tundi. Sellise maśtaabi ja sellise relvajõuga rünnaku jaoks oma enda pealinna kaubanduskeskuses, tundub, et ei oldud valmis.

Pühapäeval, esmaspäeval hakkas tulema kriitikat, et terroristide vangivõtmisega ja viimaste pantvangide vabastamisega paistab minevat väga kaua. Samas on oluline mõista, et selles ostukeskuses on kolm panka ja kasiino, kõigil on kuulikindlad klaasid ja teraskambrid, mida ei saa mitte tormijooksuga vallutada. Need ongi loodud selleks, et vastu pidada rünnakule ja seda ka terroristid kasutavad.

Teisipäeval on põhiline kriitika ametliku informatsiooni vähesus ja vastukäivus. Kuigi väitis siseminister juba esmaspäeva pärastlõunal, et situatsioon ja kogu kaubanduskeskus on Kenya vägede kontolli all, see ei tundu nii olevat. Iga paari tunni tagant on kuulda tulevahetust ja plahavtusi. Teisipäeva keskpäevaks pole veel näha olnud pantvange, keda ikka veel puuduvate inimeste registri kohaselt peaks olema ja ka pole näha olnud terroriste elus, vigastatud ega ka surnud kujul. Teisipäeva hommikust saadik on lubatud uut pressikonverentsi, aga seda ei ole keskpäevaks veel asset leidnud.

Israel Keenias

  - Miks kasutati Iisraeli eriüksuslaste abi? See võib ju radikaalseid moslemeid eriliselt häirida?

Kenyalaste jaoks on Israeli abi sellises olukorras just kui loogiline.

Israelil on olnud Kenyaga väga lähedased suhted juba aastakümneid. Üks oluline tala nende suhete tugevuses oli Operation Entebbe 1976 aastal. Lühidalt erinevate Israeli vataste jõudude koostöös kaaperdati Air France lennuk ja see maandus Entebbes, Uganda pealinna, Kampala, lähedal. Mitte-juudid vabastati ja umbes 100 juuti planeeriti tappa. Kasutades Kenyat, kui operatsiooni baasi, Israeli kommando päästis 102 pantvangi. Idi Amin, Uganga President, karistas Kenyat, tapes mitu sada kenyalast Ugandas. Israel on Kenyale tänulik nende abi eest.

Nendele suhetele lisas jõudu endise presitendi Daniel Toroititch Arap Moi oluliseima nõuandja ja poliitilise paarimehe ja kaua aega Kenya kõige võimukamaks meheks peetud Nicholas Biwot-i abielu israellanaga.

Israel oli ka abiks ja üks esimesi, kes jõudis kohale täisvarustuses, kui Nairobis oli 1998 aastal Ameerika Saatkonna pommitamine.

Lisaks sellele on Kenyas palju Israeli äriobjekte, k.a. vähemalt üks pood (kuna tunnen omanikku) aga arvan, et ka vähemalt üks veel Westgate ostukeskuses, mis oli Israellaste oma. Ka on Westgate osanike hulgas israellasi ning selle ostukeskuse juhatuses on isreallasi. See iseenesest annab Israelile n.ö. loogilise põhjuse osaleda.

Somaalia Keenias

- Millised on Kenya suhted ja sidemed kodusõjas aastakümneid vaevelnud naaberriigi Somaaliaga?

Kenya on koduks paljudele Somaalastele juba aastakümneid. Nairobis on Estleigh linnaosa, kiireloomuga, lärmakas, sageli ka ebaturvaliseks loetus äri- ja elulinnaosa, kus on valdavalt Somaalia ärid. Koalitsioonivalitsus, mis tuli võimule 2009 aastal, ei saanud turvalisuse kaalutlustel Mogadishus kontoreid avada. Nad töötasid ja eksisteerisid Nairobis kuni üleelmise aastani. Seega oli Nairobis sellel ajal kaks tegevat valitsust - Kenya oma ja Somaalia oma. Viimase aastaga on Somaalias turvalisus paranenud ja ärivõimalused kasvanud. Kenya äriinimesed on huvitatud sellest sama moodi nagu nad ka olid ja ikka veel on suure osana Rwanda majanduse ja ühiskonna arengus viimase kümne, viieteist aasta jooksul.

- Milliseid samme Kenya riik terrorirünnaku järel kavandab, et selliste tragöödiate kordumist ennetada? 

Olulised selleks on parandada riigipiiride tihedust, saada kontrolli alla ebaseaduslike relvade olemasolu ja korruptsioon. Kenya piire on alati võimalik ületatada väikesi radu pidi, ilma et kohtaks piirivalvet, armeed vmt. Kenyas on 530 000 - 680 000 illegaalset relva. Need kaks fakti on põhjus, miks see rünnak leidis aset ja miks see võib uuesti juhtuda.

Kas Kenya võib kaaluda vägede välja viimist Somaaliast?

Kindlasti mitte. Võitluses terrorismiga on oluline luua tugev ja endaga hakkama saav Somaalia riik.

- Milline on emotsionaalne pilt Nairobis?

Pilt pärineb http://bit.ly/15p8Z3I

Kõige tugevam tunne on kokkuhoid, üksteise abistamise soov. 175 viga saanud inimese abistamiseks on viimase 48 tunniga annetatud 6000 ühikut verd, rohkem kui kunagi varem on olnud Kenya verepankades. Teisipäeva keskpäevaks oli annetatud abifondi ühe populaarsema mobiilmakse süsteemi kaudu 56 911 215 shillingut (€ 482 143). Matatud (ühistranspordi minibussid) lasid pileti hinnad alla, et inimesed saaksid minna kergema vaevaga verd annetama.

Järgmiseks on tunne, et kenyalased on iseennast alt vedanud. Kenyalased teavad, et nende õdede-vendade seas on inimesi, kes teadsid, et seda rünnakut planeeritakse – võtsid altkämaksu, et need relvad said Kenyasse sisse, võtsid altkäemaksu, ja väljastasid viisad, et inimesed, kes on rahvusvaheliste terroristidena tagaotsitavate nimekirjades saavad Kenyasse, taksojuhid, kes neid transportisid. Kenyalased teavad, et keegi kuskil teadis, nägi, aimas, kuulis ja ei teinud midagi.

Tänasest hakkab ilmnema ka emotsionaalne trauma, ajakirjanikud, kes ei suuda enam vaadata nutvaid ja surnuid, omaksed, kelle pered on surnud on enesetapu äärel, paljud vigastatud ja ellujäänud ei ole suutnud magada alates laupäevast.

Järjest tugevneb uhkus selle üle, mis on üleelatud. Westgate ostukeskuses oli umbes 1000 inimest. On spekulatsioone, et terrorirünnak ei õnnestunud nii, nagu see oli tõenäoliselt planeeritud. Arvatakse, et terroristidel oli plaan õhku lasta kogu ostukeskus 1000 inimesega. Selles valguses 62 surma saanut on väike osa. Lisandub pealtnägijate, traumast ja surmasuust läbi käinute tunnistusi, kuidas üksteist abistati, muslemid, kes aitasid kristlastel pähe õppida koraani ridu, kui peaks küsitama, kuidas mindi tagasi sisse kiivrita, kuulivestita, et sinna jäänud inimesi välja tuua, neljaaastane laps, kes vaatas otsa terroristile ja ütles "Sa oled üks paha mees" ja elas, et seda tugevust ja tunnet jagada. Ollakse kindlad, et Kenya suudab sellest katsumusest läbi tulla tugevama ja ühtsema riigina.